Nagu meeste ahistamisest vähe oleks. Ta tahab inimest süüa

Maarja Kangro juttudesse siginenud maagiline mõõde võimendab ühiskondlikku satiiri ja eneseirooniat.

VILJA KIISLER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Viimastel aegadel oleme olnud sunnitud harjuma sellega, et isegi eesti kirjanikud võivad olla perverdid. Alles see oli, kui üks kirjutas nii ilge lapsevägistamisjutu, et jõudis pornograafiasüüdistusega kohtusse ja jäi õigeks ainult selle pärast, et autor riputas oma teose üles kuskil väljamaa serveris. Värskemalt on ilmselt meeles üks teine meeskirjanik, kelle netiavarustes kirjeldatud unelmaid laste vägistamisest võis ajakirjanduse vahendusel lugeda pikkade dialoogide viisi, üks jälgim kui teine. Kirjandusteoseks pole omandatud kogemused küll vormunud, küll aga on kirjanikuhärra kohtu esimeses astmes kriminaalkurjategijaks kuulutatud. Aga perverdid ei ole muidugi mõista ainult mehed. Pange end valmis, moraalijüngrid ja eetikanõunikud, porno- ja perverdikomisjonid. Lükake välja oma tundlad ja seadke sobivaks mõõteriistad. Ka naise kiim võib väljuda raamidest, mida ühiskond ette näeb.

Ja siit ta tuleb: Maarja Kangro, kes kirjeldab inimsöömise kiusatust, vähe sellest, ta eelistaks maitsta just lapsi. Tema peategelane vahib isukalt voodikaaslaste lapsepõlvepilte – oh, vaesed mammad ja papad, kes te oma järeltulijate lapsepõlvepilte loodetavatele miniatele/väimeestele nii meelsasti näitate, te ei kujuta ettegi, mismoodi neid võib vaadata –, kujutleb oma seksuaalpartnerit lapsena, kui too oli veelgi ilusam ja armsam kui praegu. „Kui sa tahad inimese olemuseni jõuda, siis on ju selge, et sa tahad ta ära süüa,“ kuulutab minategelane. „Et aru saada, kuidas ta selline on. Mis maitse on tema-olemisel. Me oleme lõpuks ju piiratud fantaasiaga loomad, mis me muud oskame teha kui teise ära süüa.“ Oo, see pole pelk teooria. Tegelane on valmis lausa ajas tagasi reisima, et maitsta oma kallimat siis, kui tema kõrvad olid veel nagu alabaster, nahk nii sile ja niiske, silmavalged jahmatavalt puhtad ja liha kumas vastu valgust nii isuäratavalt.

Kangro kiim on muidugi ühiskondlikult aktsepteeritavatest piiridest väljunud juba ammugi ning on raske mõista, miks pole ühiskondlikud eetikaüksused teda seni rattale tõmmanud. Aastate pikku on Kangro ju kirjeldanud, kuidas ta maksumaksja raha eest mööda maailma ringi sõidab (me ei räägi siin ainult kirjanikupalgast, eks, vaid ka kõiksugu muudest toetustest, mida kultuurkapital jagab, et loojad reisida ja eesti kultuuri tutvustada saaksid) ning festivalidel, rahvusvahelistel üritustel ja loomemajades teiste maade kirjanikke ja tõlkijaid ahistab, neid peaaegu et jõuga võtab (nagu mees võib naist võtta, aga mitte iial ju vastupidi!). Ilmselt on võimul olev valitsus naiselike põhiväärtuste kaitse suhtes valvsuse täiesti minetanud. Ent „Läti lipp“ ilmus Vikerkaares ju juba 2019! Kui see ei osutunud viimaseks äratuskellaks, siis peaksid vastsed inimsöömise soovide kirjeldused ning ühe tõlkija mättasselöömine purjus peaga jõustruktuurid viimaks ometi valvsaks tegema. Ilmselt pole nad senimaani lihtsalt uskunud, et üks naine on säärasteks tegudeks võimeline. Ma ütlen teile: on aeg uskuma hakata.

Ühesõnaga, tagakaanel lubatud kirg, veri, vägivald, inimsöömine ja alkohol on kõik raamatus esindatud ning takka­pihta on autor jõudnud juba avalikult tunnistada, et nende juttude kirja­panemine on talle olnud puhas rõõm ja nauding. Elus on enamasti nõnda, et mis rõõmu ja lustiga tehtud, sellest on rõõmu ja lõbu ka teistel. Kangro raamat pole erand. Nagu hea kirjandus ikka, tõendab Kangro vastnegi teos, et teema ei loe kirjanduses suurt midagi, loeb ainult see, mismoodi on tekst tehtud. Tehtud on aga tõesti lustiga ja professionaali käega. Kangro jutumasin töötab täistuuridel ega tee kvaliteedis järele­andmisi. Kohati jääb mulje, et autor on oma oskustes nii kindel, et viskab kuker- ja uperpalle paljalt rõõmust, et on selleks võimeline. Ma teen, sest ma võin! Tehke järele või makske kinni, aga kui te kumbagi ei suuda, siis vaadake ise, kuidas oma hädise eluga hakkama saate. Ei, Kangrost ei ole vahepeal kenamat ja viisakamat inimest saanud, ärge mitte lootkegi.

Tundub, et lisandunud on teatav meelelahutuslik mõõde. See pole etteheide. Hea meelelahutus võib teinekord inimesel pea nii segi ajada, et tal lihtsalt ei jää muud üle, kui oma äralahutatud meelt uuesti koondama hakata. Kangro ajab päid segamini ju eelkõige ja peamiselt selleks, et inimesi loomupärasest silmakirjalikkusest välja raputada. See on ülimalt raske ülesanne, sest inimesele pole teatavasti miski kallim kui tema valed ja väljamõeldised, mis seletavad maailma just selliseks, nagu ta näha tahab: koledused kinni kaetud, tema ise nii sulnis ja siivas. Kangrol on aga kasvatamatu komme kõik roppused ära näha, alati vaadata sinna, kuhu korralikud (valelikud) inimesed ei vaata. Näiteks ei pea ta paljuks veenduda, kas kodutu perse on ikka päris paljas ning kas ehk on näha enamatki. On, on. (Vt luulekogu „Tuul“, 2019) Sinu ülesandeks, hea lugeja, on ikka jäänud järele mõelda, kas saad ühiskonna liikme ja valijana midagi teha, et ei peaks sääraseid asju nägema.

Vastselt ilmunud novellikogus sõidab autor esimest korda nn reaalsest maailmast välja ning tarvitab teosele pealkirja andnud novellis ajamasina usutavaks muutmiseks säravalt pseudoteaduslikke arutelusid. Kangrole omast lõikaviroonilist vaadet maailmale ja inimloomusele ei kahjusta see karvavõrdki. Vastupidi, nn harilikust elust välja­murdmine, mõistetamatu ja maagilise kaasamine pigem võimendab Kangro firmamärgiks saanud satiiri ja irooniat. Realistlikust mõõtmest loobumine seisab absurdi ja naeruväärsuse võimendamise teenistuses. Mehis Heinsaare mängumaale ei ole Kangro trüginud, kuigi kas juhuslikult või siis üldsegi mitte juhuslikult on nimelt Heinsaare novell „Ilus Armin“ see kirjanduslik paralleel, mis tuleb Kangro „Õismäe ajamasina“ nimilugu ehk juba jutuks olnud kannibalismifantaasiat lugedes esimesena meelde.

Pole ühtegi persooni või institutsiooni, mida ei saaks naeru väärivas võtmes kujutada. Näiteks president võib vabalt osutuda marutõbiseks vampiiriks ja vastuvõtul külalistele hambad kätte lüüa – lööbki. Eriliselt vaheda irooniaga kohtleb autor aga endiselt iseennast, täpsemini küll oma minategelast, kelle ühisjooned autori isikuga on aga esitletud iga kord nii lahkesti, et lihtsakoelisem lugeja on ammugi kõik Kangro minategelaste seiklused autori arvele kirjutanud, pärast „Klaaslast“ iseäranis. Päriselt on Kangro novellides isiklikku ainest tarvitades alati hoolitsenud selle eest, et minategelane asuks autori isikust loomiseks ja lehvitamiseks parajal kaugusel ehk tunduvalt kaugemal kui näiteks Õnnepalul või Sauteril. Võib-olla asub ta umbes samal distantsil kui Urmas Vadil, kes ajab hoolimata kirjanikuelu tarvitamisest ainesena üldjuhul ikkagi teisi asju kui Kangro.

„Mina olingi Oblomov. See oli uue sajandi oblomovlus, reibas, füüsiliselt aktiivne. Käisin neli korda nädalas trennis, ostsin orgaanilist toitu, vahtisin Venta jõge või merd, kirjutasin nürimeelsusi. Mis seal ikka. Katsu põlvkondade elutunnet rebida, traagilist olu peksta, depressiooni vahule lüüa, ontoloogiliselt keeles kükitada. See on distsipliini küsimus. Vahel harva, kui õhtutaevas tõmbus halliks ja Parventa hruštšovkades süttisid esimesed kollased tuled, ohkasin vaikselt, abstraktselt. Ah, teravust! Viha oleks vaja!“ („Läti lipp“). Noh, ja palun väga. Leidub nii viha kui ka vihaleajavat, ainult see pole muidugi mingi päris viha, vaid niisugune, mis ajab naerma. Kord homeeriliselt, kord hüsteeriliselt.

Isegi rahahädas tõlkija Angelo (meenub Emil Tode „Piiririigi“ kirjade adressaat, samuti Angelo) mahalöömine on naljakas, mitte traagiline, sest mahalööduks ei osutu lõpuks üldsegi mitte Angelo, vaid üks teine hädisevõitu literaat, ja ega tegelikult mahalöömist ei olnudki, sest mahalöödav kaldus enesetapule ja minategelane oli end lihtsalt segi joonud. Ei meenu muide, et naistegelase deliiriumi oleks eesti kirjanduses varem ette tulnud. Kangro irooniamõõk ei halasta ei talle endale ega tema professioonile. Mõnus äraolemise viis, see kirjanikuelu. Kui oled juba piisavalt etableerunud, saad endale lubada nii reise, jõusaali kui ka tervislikku toitu, rääkimata üle ilma leitud kallimatest.

Kui Kangro käest küsida, mis häda oli tal seekord vint täiesti üle keerata ning inimsöömisega jamama hakata, vastaks ta ilmselt paheliselt naeratades: „Eks ikka sellepärast, Punamütsike, et peaksin sellest hiljem ajakirjandusele aru andma!“ Ja pange tähele, naissoost autoril ei tule mitte mõttessegi olla Punamütsike või vanaema, ei, tema on just nimelt kuri hunt (kes oli muinasjutus ometigi mees, no isane? Või ei olnud? Aga kuidas siis ei olnud?), kes liiga palju küsijad halastamatult nahka pistab.

Tegelikult arvan, et midagi säärast Kangrol just plaanis ongi. Meelitada ajakirjanikud uurima, mis tal õieti arus oli, kui ta kannibalismi erotiseerida otsustas. Suudlemine kui ärasöömise eelmäng – mis te sellega õieti mõtlesite, ah? Hea küll, kõik on kuulnud seda juttu, et mõni on nii armas, et söö või ära, aga see on ju kujund! Oma kallimate liha õrnust ja nõtkust ärasööja pilguga vaadata – mida räägib see ikkagi teie kui inimese kohta? Näen juba vaimusilmas pealkirju, üks toredam kui teine: „Naiskirjanik unistab inimsöömisest“, „Maarja Kangro läheb ajas tagasi, et oma kallim nahka pista“, „Maarja Kangro: armsa inimese ärasöömine on megaerutav“. Hõrk, no lihtsalt hõrk, kas pole.

No ja mis edasi? Edasi tuleb loomulikult see, et Kangro pistab ajakirjaniku pintslisse nagu õnnetu Punamütsikese ja kirjutab pärast, kuidas maitses. Ka Punamütsikese loo algvariandis ei ole mingisugust kõhu lõhkilõikamist ja konsumeeritute õnneliku ärapääsemist. Mis söödud, see söödud, kõhus ja kõik! Parimal juhul leitakse ajakirjaniku punane tutimüts pargipingilt või tühermaalt, kus kuri kirjanik oma jõledaid tegusid tegi. Jah, sellised need kirjanikud kord juba on.

Kui Maarja Kangro käest küsida, mis häda oli tal seekord vint täiesti üle keerata ning inimsöömisega jamama hakata, vastaks ta ilmselt paheliselt naeratades: „Eks ikka sellepärast, Punamütsike, et peaksin sellest hiljem ajakirjandusele aru andma!“

Alar Madisson / Eesti Kirjandusmuuseum

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht