… nii kui mõra läbi käib tassist

Ralf Rothmannil on läinud korda avada sakslaste mentaliteedi arengulugu sõjajärgsetest aastatest tänapäevani.

DIETER NEIDLINGER

„Selle peale võib ju depressiooni langeda!“ Niisuguse kommentaariga tagastas üks tuttav mulle Ralf Rothmanni romaani „Surra kevadel“, mida olin soovitanud tal lugeda. Nojah, vahest ei oleks pidanud talle andma seda raamatut novembris, kui pimedus paneb kahtlema, kas päikest üleüldse enam näha saab. Hilissügisel mõjub Rothmann liiga raskelt, sest tema tekstid paiskavad lugeja traagiliste sündmuste keskele. Ehitaja on sunnitud lõhkuma omaenda töö. Haigus röövib kõige lähedasema inimese. Noorsõdur peab tulistama parimat sõpra … Kirjeldades saatuselööke, keerukaid elujuhtumeid või ka lihtsalt täiskasvanuks saamise tragöödiat, kus lapsepõlvemaailm ja selle kord kokku variseb, tekitab Rothmann oma keelega samal ajal vaikse lootuse õhustiku – aimduse, et novembrile võib siiski järgneda imeline talv.

Rothmanni keel vabastab lugeja kogemuse gravitatsioonist, kirjandusloolane ütleks ehk selle kohta „poeetiline realism“. Vahest ajendaski just keele väljendusjõud üht kriitikut raamatule ette heitma, et see estetiseerivat Teise maailmasõja koledusi, kuna Ungari pustades aset leidnud sõjasündmused on raamistatud kaunite looduspiltidega. Rothmanni tekstid on ühtaegu ilusad ja hirmsad, põhjatud ja ülevad. Need meenutavad siinseid põhjala päevi, mil temperatuur aina langeb ja langeb ning korraga sajab maha lumi või lööb õhk pakasest sädelema – ja ühtäkki saabub valgus. Rilke on kasutanud poeetilist pilti „mõra, mis läbi käib tassist“1 – iga vigastus jätab jälje, mis juhib sellele järgneja kosmilisse ruumi. Peaaegu kõigis Rothmanni tekstides on tunda sedalaadi transtsendentsuse hõngu.

Ralf Rothmanni romaan „Noor valgus“ jõudis 2016. aastal ka kinolinale (režissöör Adolf Winkelmann).

IMDb

Tuntuks sai Rothmann Ruhri kaevanduspiirkonna olustikku käsitlevate romaanidega. Nimetamist väärib eelkõige „Piim ja süsi“ („Milch und Kohle“, 2000), samuti „Noor valgus“ („Junges Licht“, 2004), mis jõudis 2016. aastal ka kinolinale. Neis jutustab Rothmann, nagu enamasti, nn väikeste inimeste vaiksest suurusest, enesekehtestamisest keset hävingut, sellest, mis võib kõigest hoolimata peituda igas üksikus saatuses. Tegu ei ole aga sugugi mingi tulihingelise töölismiljööd kujutava kirjandusega. Romaanides nagu „Sõnn“ („Stier“, 1991) või „Metsaöö“ („Wäldernacht“, 1994) on kirjeldatud pigem noorte­kultuuri, mis püüab tollest söe ja katoliiklusega kummalisel moel segunenud töölismaailmast välja rabelda.

Oma Berliini-aineliste romaanidega pole 1953. aastal Schleswigis sündinud Rothmann näidanud end mitte üksnes Saksamaa nüüdisaja autentse kajastajana, vaid ka tänapäeva saksakeelse kirjanduse ühe keeleosavama autorina. Sageli kuuldakse temas kõnelevat „Ruhrimaa kroonikut“ või „tööliskonna poeetilist häält“. Tal on läinud korda avada sakslaste mentaliteedi arengulugu sõjajärgsetest aastatest tänapäevani, kuid seejuures pole ta lasknud end piirata kindlate kohtade ja teemadega. Selle tunnistuseks on tema kaks viimast raamatut.

Romaanis „Surra kevadel“ käsitleb Ralf Rothmann oma vanemate sõja lõpuaastate hirmsaid kogemusi, millest kodus vaikiti, kuid mis ometi ka temale üle kandusid.

Surra kevadel“ („Im Frühling sterben“, 2015)2 ja „Tolle suve jumal“ („Der Gott jenes Sommers“, 2018) on ajaloolised romaanid, mis viivad meid Teise maailmasõja lõppu, kui tuhandeaastase riigi kokkuvarisemine oli vaid nädalate või kuude küsimus. Esimene on Fiete ja Walteri, kahe sõbra lugu. 1945. aasta kevadel saadetakse nad 17aastaste sundmobiliseeritutena Ungarisse rindele. Kui sõber deserteerub ja kinni püütakse, määratakse Walter hukkamiskomando koosseisu ja tal tuleb langetada oma elu jubedaim otsus. Teises romaanis kirjeldab Rothmann justkui esimest täiendades kodurindega seotud sündmusi 12aastase Luisa pilgu kaudu. Propaganda­veskid jahvatavad küll jätkuvalt lõplikust võidust, kuid sedamööda, kuidas vältimatu lüüasaamine saab üha ilmsemaks, langeb ka kultuuri viimane kaitsekiht: Luisal tuleb näha pealt mõrvu, kogeda rüüstamisi ja vägistamisi – seda isegi lähedaste seas.

Peale rohkete kiidusõnade on Rothmannile osaks saanud ka halvakspanu. Talle on ette heidetud kuulumist uuema saksa kirjanduse sellesse põlvkonda, kes toitvat müüti sakslastest kui ohvritest. Kriitika puudutab raamatuid ja filme, kus sakslasi pole kujutatud mitte ainult (kurja)tegijatena, vaid ka ohvritena, teiste hulgas näiteks Herta Mülleri romaani „Hingamise kiige“.3 1997. aastal rääkis kirjanik W. G. Sebald ühel Zürichis peetud loengul ning kirjutas kaks aastat hiljem ilmunud essees „Õhusõda ja kirjandus“ („Luftkrieg und Literatur“, 1999) „terve ühe saksa autorite põlvkonna võimetusest kirjutada sellest, mida nad on näinud, ja see [saksa] mällu jäädvustada“, millega vallandas ulatusliku diskussiooni kultuurimälu teemal. Saksa mälukultuuri aitavad valgustada ka Rothmanni viimased romaanid. Kirjanikuna käsitleb ta oma vanemate sõja lõpuaastate hirmsaid kogemusi, millest kodus vaikiti, kuid mis ometi ka temale üle kandusid. Romaani „Surra kevadel“ keskmes on episood, kus Fiete jutustab hukkamiseelsel ööl sõbrale ühest oma unenäost või painajast: „„Naljakas on see, et ma nägin seda sageli unes“, pomises ta. „Viimastel aastatel on mind ikka ja jälle maha lastud, ja mõnikord oli see koguni heategu või lunastus“.“

Samasugusest unenäost on Rothmann jutustanud nädalalehele Die Zeit. Ehkki ta pole ise kunagi sõjas käinud ega püssitoru ees seisma pidanud, on see teda jälitanud juba noorusest saadik.

Kui Walter on Rothmanni kujuteldav isa, siis Fietes võib näha Rothmanni ennast. Ka Walteri sõbra kirjelduses võib leida paralleele autoriga – näiteks armastus kirjanduse vastu. Siit aga tuleneb, et kuul, mille Walter oma parima sõbra pihta tulistab, tabab ülekantud mõttes autorit Rothmanni ennast. Selline arutlus ei sisalda tingimata pelgalt traumaatiliste kogemuste ülekandumise biologistlikku põhjendust. Psühholoogiline tõlgendus võimaldaks näha, kuidas mõjutavad säärased traumad (perekonnamälu kaudu) kasvatust või laste ja vanemate omavahelisi emotsionaalseid suhteid; sotsioloogilise seletuse korral saab sellest aga välja lugeda üleskirjutusi kultuurimällu, mis ei koosne teatavasti üksnes ametlikku mällu salvestatud tekstist, vaid peidab justkui palimpsest endas ka vanemaid või kaasnevaid mälestusi. Lotmani vaimus võiks rääkida semiosfääri perifeeria koodidest, mis ei kao, vaid võivad igal ajal tsentrisse kanduda ning seal enesekirjelduse kujul nähtavaks saada.

Niisiis ei ole tegu mitte niivõrd sakslase kui toimepanija mälu ülekirjutamisega, vaid pigem ülekirjutatu ava(sta)-misega. Oluline pole see, kuidas rääkida sakslaste süü väiksemaks, vaid kuidas tuua nähtavale sakslaste kui tegijate ja ohvrite psüühilised kahjustused. Roth­manni isa ei rääkinud iial oma rindeelust midagi ja tema vaikimine lasus varjuna pere kohal. „Surra kevadel“ peab täitma selle vaikimise tühjuse kirjandusliku kujutluspildiga. Romaanis „Tolle suve jumal“ pöörab Rothmann aga pilgu oma vaikinud emale, kes oli langenud Lääne-Preisimaalt põgenedes vägistamise ohvriks. Temagi oli juhtunust rääkides üksnes tõrjuvalt poetanud, et keegi olevat ta kord põgenike vooris kinni krabanud. Rothmann on seega kujutanud oma perekonna psüühilisi kahjustusi ja usaldanud oma keeletunnet. Kui näha neis kirjeldustes õuduste estetiseerimist, siis ei sära seal tähed mitte kõrgustes, vaid päris põhjas, teisisõnu – lähtepunktiks on „mõra, mis läbi käib tassist“.

Saksa keelest tõlkinud Anne Arold

1 R. M. Rilke, Duineser Elegien / Duino eleegiad. Tlk Mati Sirkel. Vagabund, 2005, lk LXV.

2 „Surra kevadel“ on eesti keeles ilmunud (tlk Mati Sirkel, 2015).

3 „Hingamise kiige“ on eesti keeles ilmunud (tlk Tiiu Relve, 2010).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht