Nööp paneb kivi naeratama

„Seeme lume all“ on kuldlõige läti kirjaniku Knuts Skujenieksi parimatest luuletustest läbi aegade. Suur osa neist on kirjutatud vangilaagriaastatel.

CONTRA

Kaua tehtud kaunikene. Knuts Skuje­nieksi eestikeelse raamatu kohta võib küll nii öelda, sest sellele sai alus pandud juba 1959. aastal, kui Skujenieks kohtus Moskvas Gorki kirjandusinstituudis Mats Traadiga. Tõsi, tema esimene luuletus eesti keeles „Armastan“ oli Ülev Ratturi tõlkes ilmunud ajalehes Edasi juba 1956. aastal. Ja Skujenieks kui tõeline polüglott (oskab 13-14 keelt) oli selleks ajaks tõlkinud juba Anna Haava, Juhan Liivi ja Lydia Koidula loomingut.

Mats Traadi tõlgitud luuletsükkel „Raskete saabaste jäljed“ ilmus Loomingu 1962. aasta aprillinumbris. Autor ise oli kuu aega varem arreteeritud ja saadetud Mordvasse vangilaagrisse, kust ta vabanes alles 1969. aastal.

Knuts Skujenieks (1936) on läti luuletaja, tõlkija, folklorist ja kirjandusanalüütik. Teda on mitu korda esitatud Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.

Rauno Volmar / Ekspress Meedia / Scanpix

Laagriaastatel kirjutatud luulet sisaldav kogu „Seeme lume all“ („Sēkla sniegā“) ilmus läti keeles alles 1990. aastal, Skujenieksi kolmanda luuleraamatuna, kuigi ta oli püüdnud seda kohe 70ndate alguses välja anda. Äsja eesti keeles ilmunud kogumiku pealkiri on küll sama, aga sisult on käesolev raamat kuldlõige tema loomingust läbi aegade. Päris suur osa peaks olema just tema laagriaastatel kirjutatud 1000 luuletuse hulgast.

Mulle meeldib, et pooltel luuletustel ei ole eestikeelses raamatus aastaarve juures. Võiks isegi vähem olla, niigi on mitme luuletuse sisust kohati aimata, et need on laagris kirjutatud, mõnes on isegi kuupäevad sees. Skujenieks ise on öelnud: „Kõlab küll paradoksaalselt, kuid vangistuses jääb kirjandusteos puutumata paljudest kõrvalnähtustest: avaldamisvõimalustest, riiklikust ja kildkondlikust konjunktuurist, edust või ebaedust lugejate/kuulajate seas, kriitikute arvamusest.“ Ta ei võtnud laagri­elu üldsegi traagiliselt. Olevat saanud seal mitutkümmend ametit proovida, õppinud ära mitu uut keelt, laagris olevat toimunud ka rahvaste luuleõhtuid.

Imestasin väga, kuidas küll sai Skujenieks vangilaagris oma luuletusi säilitada, kas selleks olid mingid erilised nipid, aga selgub, et nii karm režiim seal ikka ka ei olnud. Ei olnud enam Stalini aeg. Paberi hankimisega oli muidugi raskusi, aga midagi leiti. Koguni kladesid. Kaks korda kuus võis ka kirja saata, siis pani ta kuus-seitse kirja ühte ümbrikku ja tema abikaasa saatis need laiali. Ka Mats Traadile oli alati üks kiri. Nii levisid ka tema luuletused. Need luuletused, mis ta laagrist lahkudes kaasa võttis, pidi tõlkima organite jaoks vene keelde, siis koostati protokoll ja löödi tempel ka peale.

Nii ei ole midagi imestada, et Knuts Skujenieks soovis oma luulet tõlkima ea- ja mõttekaaslase Mats Traadi. Vahet oli nii palju, et kui Traat läks Moskvasse õppima, oli Skujenieks juba IV kursusel.

Guntars Godiņš, kes oli raamatu valmimise juures tähtis konsultant, kirjutab järelsõnas: „Kui Mats Traat saatis mulle oma esimesed valmistõlked, olin üllatunud, kuivõrd täpselt oli ta tabanud Knutsi luuletuste tundlikku närvi.“

Et seda tundlikku närvi on tabatud, selle kontrollimiseks on luulekogus neli Skujenieksi oma käega kirjutatud originaali. Tõsi, neid võrreldes leiab norimiskohti, näiteks ei ole mõnes säilinud originaali rütm või on „ema rind“ ainult riimi pärast mängu toodud, sest originaalis on küll emast juttu, aga tema rinnast mitte. Aga siis loen originaali vaatamata ja kõik on jälle korras, miski ei häiri. Ja rohkem saab ikkagi imetleda Traadi meisterlikkust, sest tekstid pole tõesti tõlkimiseks lihtsad olnud. Siis lehitsen raamatut veel ja leian sellise luuletuse:

kolmele targale anti üks kivi
esimene mõõtis selle ära ja kaalus üle
teine kirjutas üles kivi valemi
kolmas puudutas ainult sõrmeotstega
ja kivi naeratas

Naeratama paneb „Seeme lume all“ korduvalt ja korduvalt. Ka kohtades, kus kumab lootusetust, suudab autor ometi sellesse inimliku soojusega suhtuda. Kõik selle võtab hästi kokku luuletus nööbist, millest tuleb kinni hoida, mida näppida. Mälestus inimesest, kes selle nööbi ette õmbles, kes on küll elus, aga ei tea, kas temaga õnnestub veel kohtuda. See luuletus on ilmunud ka eraldi raamatuna, mille pealkiri on „Nööp“ („Poga“), selles raamatus on justkui üksainus luuletus, aga tegelikult on „Nööbi“ 33 tõlget, nende hulgas ka eesti keelde. Kui „Seeme lume all“ 1990. aastal Lätis välja tuli, pälvis see luuletus kohe paljude tõlkijate tähelepanu.

Sellega kõlab hästi kokku ümberpööratud Eurydike ja Orpheuse lugu, mis moodustab terve tsükli, kus hoopiski tütarlaps läheb noormeest allmaailmast otsima. Seda teemat ei saa laagriaastatest kuidagi lahutada, tõsi küll – esimesel lugemisel ma seda seost veel ei avastanudki. On nii liigutav kujutada ette, et oled Siberis vangilaagris ja armastatud naine ilmub ootamatult ja viib su koju. Muinasjutt küll, aga kui asjale taas mitte valemite kaudu läheneda, võib küll öelda, et ka see kirjavahetus, mis neil kõik need aastad toimis, ikkagi aitas Skujenieksil koju tagasi jõuda. Ja mitte tagasi vaadata, enne kui kodus.

Vaadates pealkirja „Seeme lume all“, mida võinuks eesti keelde tõlkida ka „Seeme lumes“, hakkasin mõtlema, kas seal on põhimõttelist vahet, kas seeme on lumes või lume all. Ühest küljest filosoofiline, teisalt ametialane küsimus – kuidas tõlgiksin ise? Aga mis kindlasti õigustab praegust varianti – mulle väga meeldis, et pähe välgatas paralleel Leelo Tungla lasteluuleraamatu ja muidugi ka selle nimiluuletusest tehtud lauluga „Marjajuur lume all“.

Minugipoolest võib Leelo Tungalt ja Knuts Skujenieksi kõrvutada, nad mõlemad paitavad hinge oma sõnadega, ka repressioonidest rääkides, ja kindlasti seob neid muinasjutuline suhtumine loodusesse. Tunglal on marjajuur kui muusikainstrument, mis annab lume alt edasi suviseid maasikamälestusi – see on väga kaunis mõte. Skujenieksi poolt võiks siia kõrvale asetada tuultest seintega maja; tõde, kes on põldhiir; väsinud inimest lohutav põder; järveks muutuvad väsinud mäed ja see nööp, ikka see nööp, mis on kui viimane kirsimari puuladvas …