Noored läksid pihile, taskus vorstikoored

Olla luuletajast näitekirjanik võib olla parim kvalifikatsioon „Ulyssese“ pöörase paljususe taasloomiseks.

ENE-REET SOOVIK

Sügise saabudes sukelduvad vastsed gümnasistid kirjandustunnis müüdimaailma. See on mõistagi kirev ja mitmekesine keskkond, kuhu võiks ekslema jäädagi, ent üks klassikaliselt väljakujunenud ja eredalt tähistatud rada kulgeb läbi Olümpose jumalate panteoni, müüdikangelaste ning eeposte antiiktragöödia poole. On näha, et ajaloolist „Euroopa kultuuri hälli“ mõõdet kõrvutatakse koolis ka hilisemate, teinekord lausa ikonoklastiliste lähenemistega, näiteks pakkudes heroilise Odysseuse-kuvandi kõrvale tema eriti enesekeskset versiooni Mati Undi näidendist „Good-bye, baby“ (1975 – eks seegi ole juba kirjandus- ja teatrilooline nähtus). Näidendi sketšis „Odysseus lahkub nümf Kalypsost“ saadab enesega süüdimatult rahul oleva kangelase edevat jutulõnga nümf Kalypso vaikiv ja alistunud ketramine. Sääraseid „Odüsseia“ kangelast deheroiseerivaid metatekste on uuemast maailmakirjandusest leida mitmeid. Klassika sellelaadne elustamine tähendab tänapäeval tihtipeale vaatepunkti nihutamist kõrvaltegelastele, kel eepose enda sündmustiku kujundamises kuigivõrd võimu, väge ning sõna otseses mõttes sõnaõigust pole olnud. Meilgi tuttavateks näideteks võib tuua Margaret Atwoodi romaani „Penelopeia“ (2005)¹ või Madeline Milleri „Kirke“ (2018)². Nõiatar Kirket on kujutanud Atwood ka oma luules³. Igasugusele müüdimüürile revisionistlike uusehitiste rajamine kasvas plahvatuslikult XX sajandi teises pooles, ent lähenemine ise oli oma muljetavaldava alguse saanud nüüdseks juba üle saja aasta tagasi, kui ilmus James Joyce’i „Ulysses“ – aastal 1922, mil trükivalgust nägid ka T. S. Elioti „Ahermaa“ ja Virginia Woolfi „Jacobi tuba“ ning millele seetõttu kirjanduslugudes meelsasti omistatakse tiitlit „modernistliku kirjanduse annus mirabilis“. Eliot on meil Paul-Eerik Rummo tõlgituna juba mõnda aega maakeelsena lugemislaual („Ahermaa ja teisi luuletusi“, 1999) ning kauaoodatud Joyce sai tervikuna teoks, samuti Rummo vahendatuna, viimaks tänavu (siinkohal kõlagu möödapääsmatud kiiduavaldused „Hieronymuse“ programmile).

Müüt kui maailma mõõt

Seega on meil nüüd olemas midagi, mis esmapilgul võib tunduda järjekordse mastaapse monumendina, mille ümber sõnavõtjad kipuvad aukartusest nõrgana ning lehekülgede arvust pahviks lööduna ringi hiilima ja tunnistama, et ei, tegelikult ikka päris läbi ei ole seda veel lugenud – või kuidas ja mil moel seda üldse lugeda?

Üks, vapper variant oleks tõepoolest panna vöö vööle, kahmata kaasa kultuursuse kilp ja vaimsuse mõõk ning liikudagi lehekülg-leheküljelt mööda Dublini „Odüsseia“ radasid. „Ulyssese“ puhul ei ole need küll päriselt üksnes Odysseuse rajad, sest Joyce’i teoses eeposekangelast esindava petetud abielumehe Leopold Bloomi kõrval on omad teed käia ja mõtted mõelda ka Stephen Dedalusel (kelle vasteks on Odysseuse poeg Telemachos, kuid kes on mõneti ka autori alter ego) ning Leopoldi abikaasal Molly Bloomil (kelle vasteks on Odysseuse iroonilisel kombel ülitruu naine Penelope). Selle lähenemisvaliku korral kulub kahtlemata ära Homerose eepose ning ülepea antiikmütoloogia teatav tundmine: „Ulyssese“ ilmumise sajanda aastapäeva tähistamise puhul Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride instituudis seadsidki klassikalised filoloogid tunamullu üles näituse, mis teose peatükkide ning neis peegelduvate mütoloogiliste olendite ja/või isikute kohta sõnas ja pildis tõhusat teadust jagas.

Müüdi alustrajavat tähtsust „Ulysseses“ rõhutab ka selle küllap krestomaatilisim kriitiline vastukaja, milles ei keegi muu kui Eliot ise kuulutas Joyce’i teose raamatuks, „millele me kõik oleme võlgu ja millest keegi meist ei pääse“⁴. Eliot näeb „Ulyssese“ uuenduslikkust just nimelt müüdi kasutamises teose organiseerimisel, mille kohta leiab, et kuigi Yeats on müüdi alustrajavat olemust ka varem taibanud, ei ole keegi seda varem Joyce’i kombel pruukinud: „Kasutades müüti, rakendades katkematut paralleeli kaasaja ja antiigi vahel, järgib mr Joyce meetodit, mida teised peavad pärast teda järgima. Nad ei ole siis rohkem matkijad kui teadlane, kes kasutab Einsteini avastusi omaenda – sõltumatuid – edasisi uurimusi läbi viies. See on lihtsalt võimalus kontrollida, korrastada, anda kuju ja tähendus sellele tühisuse ning anarhia tohutule panoraamile, milleks on kaasaegne ajalugu.“⁵ Nii nagu Eliot „Ahermaas“ Rummo vahendusel sõnab, „need katked olen kuhjand oma varemete toeks“⁶, näeb ta ka siin müüdis kandvat pinda ja tuge, et tulla toime ajalooga, mis Joyce’i kuulsa formuleeringu kohaselt ja Stephen Dedaluse suu läbi edastatuna on „luupainaja, millest ma ärgata püüan“ (lk 43).

Segadus ja sõgedus

Ehkki Elioti eelistustest kahtlemata teadlik, kipub Rummo oma raamatu lõppu lisatud tõlkijamõtisklustes selgitava süsteemsuse esiletoomisest pigem hoiduma. Tema Joyce on teistest „hoolimatult julgem, sukeldudes olemise (näivasse?) kaosesse – mitte et selles korda luua (n-ö elementide pimedat raevu saledasse stroofi sundida või mingil muul viisil universumit oma maitse järgi paika panna), vaid pigem et seal tabada inimese tavatajudele kättesaamatut korrapära“ (lk 874).

Allumata siinkohal kiusatusele hakata mõtisklema võimaliku laiema Talviku-kõrvutuse üle, võib tõdeda, et Rummo seisukoht sarnaneb kirjandusteadlase Anthony Domestico tähelepanekuga, et vastuoksa Eliotile jättis Ezra Pound, teadupärast „Ahermaa“ selle lõppkujule kärpija, rõhutamata „Ulyssese“ koondatuse ühtse igipüsiva struktuuri ümber, vaid pani pigem tähele selle tõrksust žanri- ja vormikonventsioonidele alistumise suhtes.⁷

Domestico leiab, et Poundi köitis eelkõige teose mitmekeelne pihustumine erinevate mõttemaailmade vahel, see, et „Ulyssese“ tegelased mitte ainult ei kõnele oma keeles, vaid ka mõtlevad oma keeles, ning et säärane vohav isepäisus kõlksub kokku Franco Moretti osutusega, et „Ulyssese“ käsikirja kallal töötamine tähendanud Joyce’ile eelkõige üha uue materjali juurde kirjutamist. Selline spontaalselt sündiv ja vohav keelte ning häälte mängulisus ja paljusus domineeris ka raamatu juubeliaasta sündmuste raames Tartu ülikoolis anglistika osakonna korraldatud „Ulyssese“-lugemisel.⁸ Eri emakeeltega osalejate endi maitse järgi valitud originaali- ja tõlkekatkendites kõlasid äärmiselt erinevad keeled või ka inglise keele eri variandid ja aktsendid, hakatuseks aga videotervitusena katkend just sellestsamast, praegu kaante vahele saanud raamatust tõlkija esituses. See kõik oli üllatavalt lõbus – nagu Rummo sõnul olevat olnud ka tõlkimine ise.

Seega on täiesti võimalik, et ka tasahilju ja omaette lugeja võtab „Ulyssese“ hoopis suvaliselt lahti ning näkitseb seda sealt, kust parasjagu soovib, nagu seda võiks teha mõne Rummo luulekoguga, sest eks neistki võib leida igat tõugu ja tõsidusastmega tekste. Kas või luuletuse „Pihile“, kust pärineb käesoleva kirjutise pealkiri. „Noored läksid pihile, taskus vorstikoored“ – ootamatult hakkas see rida Joyce’i tõlke kohal vaba assotsiatsioonina kuklas kumisema, olgu siis põhjuseks lihatoodete – äkki lausa rupskivorsti? – ehk isegi isukas vohmimine, mis tuletab meelde Leopold Bloomi esitlemist tema subproduktiapluse kaudu („Hr Leopold Bloom sõi mõnuga loomade ja lindude siseelundeid. Talle meeldis paks rupskisupp, pähklised pugud, täidetud röstsüda, riivleivaga praetud maksaviilud, praetud tursamari. Üle kõige nautis ta sütel küpsetatud lambaneere, millest jäi suulaele terav, kergelt uriinjas järelmaik“, lk 65), või siis teist tõugu lihahimu ning siit tõukuv vorstikoorte võimalik kujundlik seostamine kondoomide ja ülepea seksuaalsusega, või siis hoopis religioossete (katoliiklike?) praktikate rütmiline kordamine kummastavates seostes – needki ju „Ulysseses“ tähtsad teemad.

Mängud ja maalihked

Oma luuletõlgete kohta on Rummo maininud, et „piir sulle millegi poolest hingelähedase muukeelse teksti ümberpaneku ning päris su „oma“ teksti vahel [on] mõnikord päris ähmane“.⁹ Äsja ilmunud näidendikogumikku sisse juhatades mainib ta aga, et näitekirjanduse „tekkeimpulsid on autori poolt vaadatuna üsna samad mis luuletustelgi“, samas kui dramaturgia pakub „juba oma loomu poolest rohkemaid võimalusi mitmesugususeks kui teised kirjandusliigid“.¹⁰ Olla luuletajast näitekirjanik võib seega tõesti olla parim kvalifikatsioon „Ulyssese“ pöörase paljususe taasloomiseks ja ega näiteks Eliot seda teost oma aja mõõdupuuga mõõtes romaaniks ei peagi.

Tõlkija vaatevinklist toob Rummo ise (lk 878) „Ulysseses“ eriti esile 14. peatüki „Päikese härjad“, mis on nõudnud stiilivastete leiutamist arvukatele erinevatele ajaloolistele keelekihtidele (maitseprooviks näiteks: „Tæma tegki tæmale se Chrse Risti-mercki Rinna-Luh pæle ninck tombis tæda eth ta ruttu kz tæma Koÿa siße tullema piddab“, lk 431). Kõrvu selle keelelise tour de force’iga võiks kirjanduslooliselt õpetliku ning ühtlasi lustakas-seksika vabalugemisena välja pakkuda eelneva, 13. peatüki „Nausikaa“. Antoloogiates näitlikustab see teinekord sääraseid tüüpiliselt kõrgmodernistlikke stiilivõtteid nagu vaatepunktide vastandamine sama olukorra kogemisel ning tegelase sisemonoloog ja siirdkõne, rääkimata fragmentaarsusest ja tsitaatsusest, andes samal ajal võimaluse mõtiskleda, kuidas meeskirjanik Joyce kujutab ühiskondlikest stereotüüpidest, eelarvamustest, reklaamkirjutistest ja mine tea millest kõigest mõjutatud noore XX sajandi alguse neiu unelusilma. Et aga mitmekesisuse mõttes mekkida ka midagi täiesti teistsugust, võib teisalt ette võtta – või miks mitte ette kanda – järgmise, 15. peatüki „Kirke“, mis on lahendatud hoopistükkis näidendi vormis ja igatepidi puhta pöörane, nii et pidepunktid selle kohta, mis on Joyce’i teksti­ilmas päris ja mis ei ole, pole siin teps mitte kindlad, puudutagu asi kummitusi või koeri või siivsate piigade viibimist kahtlastes kohtades.

Postmodernismiteoreetik Brian McHale on kõnelnud „Ulyssese“ kahetisest olemusest. Teos meenutab tema sõnul „maastikku, mis koosneb kahest kõrvuti asuvast, ent eraldiseisvast geofüüsikalisest maa-alast, mille on kokku kandnud tektooniliste laamade ulatuslikud teisaldumised“.¹¹ „Ulyssese“ kirjanduslooline kaardistamine tähendabki talle nende kahe ala – modernistliku (nt „Nausikaa“) ja postmodernistliku (nt „Kirke“, millele McHale viitab Dublini lõburajooni Öölinna nime kasutades) – ning neid kandvate laamade vahelise suhte kirjeldamist. Postmodernistliku näidis- ja näidendipeatüki oluline osa, seda juba proportsionaalse teksimahugi poolest, viib mõtte mõistagi „Tuhkatriinumängule“ kui meie kandi arhetüüpsele postmodernsele lava­tükile,¹² eriti arvestades Rummo vastilmunud „Kogutud mängude“ paratamatut kõrvukäimist tema tõlketeoga. Nii võimendub veelgi enam tunne, et see, kuidas kirjanik Rummo ja tõlkija Rummo nii ühes kui ka teises žanris teineteist täiendavad ja peegeldavad, vääriks tegelikult palju põhjalikumat uurimistööd.

Tulles aga lõpetuseks tagasi alguse juurde – huvitav, kas noored, kes nüüdseks on oma sügisesel antiigirännakul jõudnud välja „Kuningas Oidipuseni“, võiksid selle kõrval kodumaise kommentaarina lugeda ka Rummo mängukogu avateksti „Pseudopust“? Ja mis neil taskus on?

1 Vt Margaret Atwood, Penelopeia. Tlk Ann Alari. Eesti Päevaleht, 2006.

2 Vt Madeline Miller, Kirke. Tlk Hedda Maurer. Postimehe kirjastus, 2021.

3 Vt Margaret Atwood, Moondatute laulud. Tlk Ene-Reet Soovik. Eesti Keele Sihtasutus, 2003.

4 T. S. Eliot, Ulysses, Order and Myth. – The Dial 1923, nov, lk 480.

5 Samas, lk 483.

6 T. S. Eliot, Ahermaa ja teisi luuletusi. Hortus Litterarum, 1999, lk 27.

7 Anthony Domestico, „Ulysses“, Order and Myth. https://campuspress.yale.edu/modernismlab/ulysses-order-and-myth/

8 Vt https://maailmakeeled.ut.ee/et/sisu/iiri-odusseus-uitab-ka-tartus

9 Paul-Eerik Rummo, Saateks. Rmt: Oo, et sädemeid kiljuks mu hing. Eesti Raamat, 1985, lk 5.

10 Paul-Eerik Rummo, Kogutud mänge. SE&JS, 2024, lk 11.

11 Brian McHale, Constructing Postmodernism. London, New York: Routledge, 1992, lk 44.

12 Rein Heinsalu toobki artiklis „Postmodernistlikke jooni Eesti noore režissuuri lavastustes 1969–1975“ Eesti teatriuuendust käsitledes esile just McHale’i ontoloogilise dominandi kriteeriumi. Vt Methis 2015, nr 15, lk 82–101. https://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/12117