Õiglusetusest

Hannes Varblane

Arvo Pesti,  Olavi Pesti. Kirjad vennale. 15.04.1983 – 29.09.1986. Toimetanud Siiri Ombler. Kaane kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2011.  191 lk.        Наша совестъ не ваша совесть! Marina Tsvetajeva  Õiglusetus sünnib sellest, et inimeste puhul ühed pole teised. Siin on meil kahe venna raamat. Oleks vaid vennad. Vahepeal on inimesed. Oma arusaamade ja hinnangutega. Nüüd juba lugejadki oma arusaamade ja hinnangutega. Sellel raamatul ei ole vist žanrimääratlust. Kunagi ammustel aegadel lugesin Byroni päevikuid ja ta kirjavahetust. Mulle tundus, et lord oli kogu aeg vangis nagu iga normaalne inimene riigistatud inimeste maailmas. Kirjavahetus pole alati epistolaarne. Tihtipeale pole lauda ja ükskõik millise riigikorra seinte roimav ahistus on permanentselt püsiv. Ning  siis on kirjad ainus võimalus lõhkumaks neid müüre. Kommunikatsioon on olnud kõik. Ka eel-Interneti ajastul.Vendade Pestide kirju tuleb võtta kaheselt. Mõlemad pooled kirjutasid valet, ometi sai sellest valest lugeda enam tõde, kui seda praegugi vaja on. Nende kirjade tegelikkus muutis saatjat ja saajate arusaama impeeriumist, mis varises. Enamik selles kirjavahetuses käsitletust kärvas enne impeeriumi kuhtumist. See, mis ellu jäi, kooles hiljem.       

See raamat ei sisalda mingeid õigustusi. Ta sisaldab üksnes ühe õigustuse, milleks oli vastuseis olukorrale. Vastuseis olukorrale, mida me ise polnud tekitanud. Olukorrale, millele vastuseis tekitas meis inimliku tunde, mida me pidime järgima. On poliitikuid, kellele Kuperjanovi haud on arusaam rahvuslusest, on poliitikuid, kellele aastalõtkuline ülikooli lõpetamine on vabadusvõitlus, aga on ka inimesi, kelle põlguses on armastus ja võimalus muutusteks.   

See raamat ei ole elulooraamat. See raamat sisaldab kahe inimese arusaamatust ja ometi üht asja, mida mitte ainult need kaks inimest ei pea tajuma, vaid enamik meist, kes me ellu jäime. Archie (Arvo Pesti) istus meie eest. Kes istusid Mart Laari ja Lauri Vahtre eest, ma ei tea. Küllap istuti ja ei saa me ju teadma, mil murdus jää Vilmsi all või tabas teda kuul. Ma ei saa senini aru, aga võib-olla ka saan, miks Archie loobus poliitikast. Kuhu ta kuulus, kuhu  ta kulges? Kindlasti mitte võitjate põlvkonda. See kirjavahetus peaks olema autentne. Aga mis autentsust on selles, milles ma isegi valetasin, et petta tsensuuri. Mis autentsust saab olla ajas, mis oli ja mida enam ei ole. Sama hästi võiks küsida, ons autentsust praegusajas? Kui ma võiksin kellegi poolt olla, ma oleksin. Aga ma ei või. Ma tahaks kangesti öelda, et selline kirjavahetus on harv, aga siis ma valetaksin. Me kõik kirjutame kogu aeg vastamata armastuskirju.  Püüame ületada mõistmatust üksteise vahel. Ja tihtipeale on meie armastuse tsensuur suurem kui KGB tsensuur oligi.       

Archie’l oli meile kirjutada sama raske kui meil talle. Tihtipeale sündis sellest andestamatus arusaamatuses. Me elasime totaalses mõlemapoolses tühjuses. Archie on selle kohta päris täpselt öelnud: „Peagi, kui möödus esmane põnevusperiood, hakkasin tajuma ümbritsevat totaalset tühjust, totaalset moraali ja isegi eetika puudumist (nii siin- kui sealpool sisemisi uksi)”. Archie jõuab küllalt kiirelt järeldusele, et suure tsooni mudel on vaid vähendatud ruum  totaalsest tegelikkusest väljaspool pingestatud okastraati. Edasi tuleb juba vastuseis väljaspool olevale. Solvumised, mis pole kummaltki poolt õigustatud. Nendest saadakse üle. Edasi tuleb informatsioonivahetus. Raevu rahunemine, kas ka Ulfi-(Olavi Pesti) poolne, seda ma ei tea. Kõiges selles kirjavahetuses on teatud mõlemapoolne arusaamatus endaksjäämises.   

Keegi meist ei tea, kuidas me oleksime käitunud, kui meil poleks olnud võimalusi. Me elasime oma elu teistmoodi kui Archie. Tema elas oma elu pärast laagrit teisiti kui meie. Halb on elada ükskõik mis riigis süütundega. Ma räägin enesest. Teadmises, et mõned on teinud seda,  mida ise ei suutnud. Veel kord korrates. Tõenäoliselt on see kirjavahetus autentne, ehkki ma pole selles ikkagi päris kindel. Elu ei ole autentne. Surm veel vähem. Kirjad, mis kirjutatakse, jätavad jälje. Kui ma leian selle Tsvetajeva tsitaadi, millega ma tahan seda lugu lõpetada, siis ma lõpetangi sellega. Nüüd, nagu tavaliselt, hakkan ma otsima tegelikkuse asemel tegelikkust täitvaid tähti. 

Võtan kätte raamatu nagu vangilaagri ning püüan vangistusest välja tulla. Ma lehitsen lehti nagu Archie lehitses elu. Ja on üks asi, mida ma kogu selles värgis vihkan. Võimu riigis ja riiki võimus. See on midagi, mida isegi surmas ei tohi olla. Vangistus on suletus. Mida maksab meis elanud vabadus, kui see muudab meid  surmas haavatavaks? Aeg on endiselt elamiseks räpane. Aga ometi tuleb sellega leppida ja edasi elada. Aeg vastuseisudeks on möödas. Nüüd tuleb looselda voolus. Vastuvoolus. Ja siiski:

Я вижу, я чувствую, – чую Вас всюду!
– Чтó ленты от Ваших венков! –
Я вас не забыла и Вас не забуду
Во веки веков!

Таких обещаний я знаю бесцельность,
Я знаю тщету.
– Письмо в бесконечность. – Письмо
в беспредельность –

– Письмо в пустоту.

Marina Tsvetajeva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht