Okkaid ja päevalilli läti kirjandusest

Agnese Rutkēviča

Jānis Deinats / Prima Vista

Kirjandusfestivali „Prima vista“ esinejate hulka kuuluvad Agnese ja Madara Rutkēviča Lätist. 1988. aastal sündinud kaksikõed on mõlemad tegevad luuletaja, prosaisti, dramaturgi ja näitlejana.

Agnese Rutkēviča on tuntud ka pseudo­nüümiga Anna Foma. Tema esimene luuleraamat „Noore Wagneri vaikimine“ („Jaunā Vāgnera klusēšana“) ilmus 2013. aastal. Festivalil „Prima vista“ kantakse ette tema luulet ning jutustus „Must ülikond“ („Melnais uzvalks“), mis pälvis 2011. aastal Läti proosalugemise festivalil peaauhinna.

Madara Rutkēviča

Artūrs Lūkins / Prima Vista

Madara Rutkēviča loomingust leiame muu hulgas lühifilmi „Polka, polka!“. Eesti publikule on ta tuttav 2012. aasta teatrifestivali „Draama“ töötoas osalenud näidendiga „Melnais/Resnais/Black/Fat“. „Prima vistal“ saab kuulda Madara Rutkēviča proosapoeemi „Paus“ („Pauze“, 2014).

Järgnevalt pakume lugeda mõned Agnese Rutkēviča luuletused ja katkendi Madara Rutkēviča proosapoeemist. Rohkema nautimiseks tuleb sammud täna kell 19 Tartu Kirjanduse Majja seada.

 


Olevik

Katkend proosapoeemist „Paus“

Ema näeb unes ja ilmsi kuuseokkaid. Tumedaid ja mahlaselt rohelisi, veel pehmeid, hapraid, terava lõhnaga. Ema tõstab ühe sellise okkalise oksa niiskelt, värskelt vihmaga kaetud maapinnalt ja vaatab läbi selle oma tütart, tema õhukesi huuli, et nendelt ükshaaval lugeda tema sõnu nagu kuuseokka mustrit. Muster laguneb juba poolel teel enne talle kuuldavaks saamist, kuid ta võtab end kokku, loeb jälle, läheb sassi, selgub, et seal on ka karedaid ja torkivaid okkaid, seepärast muster laguneb kogu aeg ja ei edene.

Ema kuulab – seal kõneleb tema tütar, ei, ei kuule siiski, loeb huultelt, tütrel on rutakad sõnad, alati on sellised olnud, lohakalt poetatud, raskelt loetavad, konarlikud, alahuulele on jälle tulnud külmavillid, kui tütar lähendab need ema näole just sellisele kaugusele, et ta kuuleks. Ema tunneb veel seda tütre huultest voolavat sooja hõngust, seda elulähedust, mis iga päevaga aina rohkem temast kaugeneb. Elu irdumine on uskumatu, mõtleb ema. Võib-olla just sellepärast uskumatu, et toimub temaga, tema silmade ees.

Tütar seisab uksel, ema ei lase teda lahti, hoiab teda oma pilguga, hoiab järjekindlalt, nagu näeks seal võõrast, kes on siiski kasvanud okkamustrisse, millest on raske läbi näha. Tundub, et tütart ümbritseb udu, tema selja taga on see veel paksem, veel läbipaistmatum. Ema pilk rändab tütre kätele, miski jääb talle silma, miskit tunneb ta jälle oma teiste meeltega või üritab aimata: pehme nahk, tugevad ja pikad sõrmed, allpool küüned, nendesse takerdunud must muld – see on ainus, mis emal õnnestub ära arvata. Muld. Ema tahab tütart lähemale, muidu on tal tunne, et tütart ei olegi siin, on ainult need käed ja see lõhn, mis ei lase temast lahti juba päevi ja öid. Ja iga kord, kui tütar tema juurest läbi astub, toob ta endaga tuppa kaasa selle terava okkalõhna.

Viimasel hetkel pöördub ema tagasi, naaseb enda juurde ja oma tuppa, jõuab tütre huultelt sõnu lugeda, kuid tütar on vahepeal voodiäärele istunud, tirides parema käega tugevalt püksirihmast poissi, kes trotslikult mõlema käega ukselinki krampunud. Mõlemad lõhnavad nagu õueõhk, nagu hiljuti maha sadanud äikesevihm, ta oleks samuti tahtnud olla seal ja nendega koos vaadata kosutavat kevadist sadu. Vaadata seda läbi akna, see ei ole see, see pole sugugi see, mõtleb ema.

Ka poiss on mähkunud uttu, see on röökiv ja liikuv, elus vine, mis seal liigub ja ukse juures kohmitseb ja ei taha sugugi tema juurde sisse tulla. Tütar oli jälle valetanud, poissi jõuga sundinud ja ema teadis, et süüdi ei ole mitte tema silmad, vaid poisi hirm siia siseneda ja olla oma vanaema läheduses.

Poiss röökis, tütar vaikis kannatlikult, üritades poega tuppa saada, ema võitles samal ajal selle lõhnaga, lagunenud mustriga, nad mõlemad kaovad tema jaoks tasapisi, jäävad kuskile mälestuste taha, kuskile veel kaugemale, sügavamale.

Hetk hiljem, kui poiss on memme põsele aralt musi andnud, toast välja jooksnud, justkui oleks kõrvetada saanud ja suitsu võiks juba otse nina all tunda, ütleb ema tütrele, et poissi enam tema juurde ei toodaks. Tütar istub vaikselt ja kannatlikult. Ema hämaras toas sebivad vaid tütre käed.

Ema ei lase tütart silmist.

 

MADARA RUTKĒVIČA

Läti keelest tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra.

 


* * *

Kas sa usud Jumalat?
Vahel, öösiti.
(E. Hemingway)

Kuskil ookeani ääres
on ühe akna taga tuulevaikus
ja suvelõpupimedus.
Öölambist langeb lauale
rahulik valgus.
Keegi vestleb pimedas
elust ja selle võluvast
mõttetusest.
Kõrva ääres piniseb sääsk. Sa avad
õhukese, pimeduse kaisutuses kardina
ja lükkad sääse õrnalt õue
jahedasse tähtedeta taevasse.
Kuskil südame juures
on ookean ja tuulevaikus.

Keegi kustutab öölambi,
paneb peod nagu kaks
teokarpi kõrvadele
ja ongi vaikus.

Sa võiksid ette kujutada ookeani kohinat,
kuid sa ei taha enam midagi ette kujutada.

 

* * *

Nad on teel. Maastik avaneb kui kindel pilk.
Kiirus veidike pelutab naist. Rahu,
ütleb mees iga kord, kui vastassuunavööndisse kaldub.
Naine sulgeb silmad ja kinnitab nendele laud
nagu turvavööd, ta üle laskub rahu, laskub helgus.
Kuni ta püsib oma laugude pimeduses,
pöördub mees taas oma sõiduritta.

Tee nendes ei rutta, võimust võtavad soojus ja kiirus.
Nii aus on valgus, nii täiskasvanud süda ja puud,
kuni nad teel. Kumbki omas taktis
Jumalaga.

 

* * *

Van Gogh ei maalinud
Iialgi päevalilli
Neid maalis meeleheide
Kujutades ette päevalilli –
Oma südametukseid pimedas.

 

* * *

Vahel ta ei tea, mida peale hakata kätega,
Kätega, mis aega täis.
Ah, süda, ta ikka tahab öelda: Kohtumiseni!
Ja mitte iial enam: Jumalaga!

Vahel ta ei tea, mida peale hakata südamega,
Südamega, mis täitunud on
Jumalaga.

 

AGNESE RUTKĒVIČA

Läti keelest tõlkinud Ilze Tālberga ja Contra.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht