Olga Tokarczuki revolutsioonist, moraalist ja krimiromaanist

Kirjanikel ei ole õnnestunud inimest reformida, kasvatada inimeses vooruslikkust, juurida temast kurjus. Olga Tokarczuk näibki olevat valinud vaat et vastupidise tee.

ISABEL MARI JEZIERSKA

Ja kurat vastas: „Jahvata loll ühes nisuga uhmris, kuid seegi ei peksa temast narrust. Kui Jeesus Kristus on suurim neist kõigist, siis pead teda armastama kõige enam. Kuid nüüd, kuula kuis ta on andnud loa minna kümne käsu vastu. Kas ta mitte ei narrinud hingamispäeva ja seeläbi hingamispäeva Jumalat? kas ta pole mitte süüdi nende surmas, kes surid tema eest? kas ta mitte ei aidanud abielu rikkunud naisel seadusest mööda hiilida ning kas ta ei varastanud tööd inimestelt, et Jumalat ülistada? kas ta mitte ei jäänud oma kaitsekõnes Pontius Pilatusele valetamisega vahele? kas ta mitte ei ihalenud jüngrite heaolu nende eest palvetades? ning kas ta mitte ei visanud külalisi vastu ööd välja pärast seda, kui oli palunud neil jalad tolmust pühkida? Tõesti, ühtki voorust ei saa olla ilma kümmet käsku murdmata. Jeesus oli vooruslik – toimis ta ju oma tundest ja mitte kümnest käsust lähtuvalt.

Pane tähele. – See ingel, kellest on saanud kurat, on minu hea sõber; tihti loeme koos piiblit selle põrgulikus või isegi saatanlikus tähenduses; see-sinase maailma saame siis, kui nad elavad õigesti.

William Blake1

Süü ei ole tähtedel

2018. aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Olga Tokarczuki romaan „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ on omapärane lugemine. Peategelane Janina Duszejko on sedavõrd ebameeldiv kuju, et söandan teda kutsuda nimepidi, mida ta vihkab. Janina on pensionärist õpetaja ja loomakaitsja, kuid temas ei ole kuigi palju iseäralikku. Ta elab üksi väikeses mägikülas, suhtleb inimestega vähe, on elus mõndagi ette võtnud, näiteks on ta ühe Süüria silla arhitekt, ta on endine sportlane, aitab sõbral tõlkida William Blake’i luulet, talle ei meeldi koristada, ta õpetab lastele inglise keelt, tema tervis on nõrk, mehed ihaldavad teda, ning nagu paljusid teisigi temavanuseid naisi, huvitab Janinat astroloogia, seega armastab ta uurida tähtede seisu ja inimelude vahelisi seoseid.

Kaader Olga Tokarczuki romaani „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ põhjal valminud mängufilmist „Jäljed“ („Pokot“, režissöör Agnieszka Holland, 2017). Janina Duszejko rolli mängib Agnieszka Mandat.

IMDb

Janina kõneleb nõnda: „Tuleb hoida silmad ja kõrvad lahti, tuleb seostada fakte. Näha sarnasust seal, kus teiste arvates on vaid erinevused, pidada meeles, et teatud sündmused toimuvad mitmel tasandil või, teisisõnu, palju sündmusi on ühe ja sama asja eri küljed. Ja et maailm on suur võrk, et see on tervik ja et ei ole ühtki asja, mis oleks eraldi“ (lk 56).

Midagi sellesarnast võiks öelda mõni mu sõber või tuttav – mõnikord minagi –, kuid Janina puhul need sõnad ärritavad mind. Ilmselt seepärast, et Olga Tokarczuk üritab mulle ökofeminismi ideoloogiat kõrist alla ajada. (Selline asi on mulle vastumeelne ka siis, kui minu väärtushinnangud ja vaated selle propageeritud ideoloogiaga isegi kokku langevad!) See maitseb nagu kihisev magus jook, mida isa sundis mind haigena aastaid tagasi jooma, et saaksin rutem terveks. Siiani hakkab mul pelgalt mälestusest kõhus keerama. Miks mõjub üks suvaline tegelane – olgu raamatust või elust – mulle nõnda? Lihtne vastus on: tunnen end temas ära ja mul on selle pärast piinlik. Üritan tihtipeale mulle seletamatutele nähtustele või keerulistele olukordadele mingi Janina-sarnase loogilise selgituse anda: „ilmselt see pidigi nii minema“, „ju see oli siis kellelegi kasulik“ … Selline mõtlemine võib olla ohtlik.

Vooruslikkus ja õiged ideaalid

Edasist mõttekäiku lasen suunata sõbral, kes kirjutas mulle mõned nädalad tagasi (natuke teises kontekstis küll) nii: „Järgmise saja aasta jooksul, nagu ka Miłosz oma raamatus meelde tuletab, nägid Stendhal, Zola ja Balzac üksteise võidu vaeva, et inimkäitumise kõige kõlvatumaid episoode lugejaskonnale kirjeldada. On nad aidanud meil ravida inimest, teha ta heaks, või pannud meid lihtsalt hülgama mõtte, et inimene võiks tõesti olla hea?“

Võimalik, et sõbral on õigus ja paljud kirjanikud on oma eesmärgi täitmisel läbi kukkunud. Neil ei õnnestunud inimest reformida, kasvatada inimeses vooruslikkust, juurida inimesest kurjus. Mida peavad siis kirjanikud pärast neid suuri literaate tegema, mis eesmärgid endale seadma? Olga Tokarczuk näibki olevat valinud vaat et isegi vastupidise tee. Ta näib mõistvat õigeks inimese, kes on oma ideaalide nimel valmis käituma rõvedalt, kõlvatult – sest tema ideaalid on ju õiged. Reformida ei tule inimest, vaid ideoloogiat, mille järgi inimene tegutseb. Ei olegi vahet, kas inimene on hea või mitte (kas nii üldse saabki öelda?!), loevad vaid põhimõtted, mille järgi ta elab. Moraalikäsud või keelud või seadused, mida järgides teeme või jätame midagi tegemata, ei loe. Kui meil on kohustused nende ees, kes ei võlgne meile ise midagi, nagu loomad või loodus, siis ei saa samastada rõvedaid tegusid moraalitusega. Seesugune näib olevat Tokarczuki romaani printsiip.

Kas leppida ebaõiglase maailmaga?

Raamatu pealkiri „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ on tsitaat William Blake’i raamatust „Põrgu ja taeva abielu“, kust on pärit ka kirjutise alguses välja toodud kuradi vastus ingli küsimusele inimloomuse ja vooruslikkuse kohta. Kõik on omavahel seotud, hea ja kuri on omavahel põimunud, õige ja vale ei ole kunagi eraldi, põrgu ja taevas on sama maailma (eri) pooled. Selles valguses võibki miski, mis näib olevat õige, osutuda täiesti tühiseks, või on vähemalt tühine seni, kuni on maailm kurjust ja ebaõiglust täis. Kui rikume edasi loodust ja tapame loomi ja peame rõhutute probleemi lahendatuks sellega, et nad on meie silme alt ära … et nimetada vaid mõned asjad, mis on maailmas valesti.

Blake’i põrgus peitub dionüüsoslik energia, mis aitab neidsamu rõhutuid – neid inimesi, kelle najal teised elavad toredat elu. Blake kirjutas ning illustreeris tekstid koos oma naise Catherine’iga aastatel 1790–1793, Prantsuse revolutsiooni ajal. Suur­britanniaski olid intellektuaalide ringkonnad revolutsioonilistest ideedest sisse võetud – nendest nii vaimustuti (näiteks Thomas Paine ja Mary Wollstonecraft) kui ka nähti neis ohtu süvendada olemasoleva korra probleeme (näiteks Edmund Burke). Blake kuulus esimeste hulka.

Miks on Tokarczuk valinud teosele sellise pealkirja, miks on see tsitaat just sellest William Blake’i teosest? Kas temagi arvab, et oleme ühiskonna murdepunktis, kus peame valima, kas leppida ebaõiglase maailmaga või mitte? Kas peaksime ka ajama oma õigluseatra läbi koolnute kontide? Kas peame otsustama, kas minna revolutsiooniga kaasa või võidelda selle vastu, säilitamaks senine kord? Mida see valik endast kujutab, milleni see viib? Kas oleme valmis loobuma rõveduse ja kõlvatuse võrdsustamisest moraalitusega? Kas revolutsioon on ainus viis või on kurjust täis maailmakorra vastu võimalik ka teisiti võidelda? Ja viimaks – kas inimene, kes ei usu inimhinge, on suurema tõenäosusega valmis juhinduma ideaalidest ja mitte „igapäeva-moraalist“ lähtuvalt? Olga Tokarczuk näib hingestavat pigem tundeid, loomi, puid ja kohti … Öö. Vaevused. Kasulik. Hirm. Sentimentaalsus. Metskitsed. Platoo. On’s neis rohkem inimlikkust kui paljudes inimestes?

Mitte eriti kriminaalne triller

Janina Duszejko mägikülakeses surevad inimesed, kuid kriminaalromaaniks on minu arvates Tokarczuki romaani kohatu nimetada. (Poola meedias peetakse seda kriminaalse mõistatusega moraalseks trilleriks.2) Mul ei tekkinud lugedes kordagi tungivat soovi ära arvata, mis on nende surmade põhjuseks või kes on nende surmade taga. On see tõesti loomade kättemaks või, nagu arvavad romaanis küüniliselt paljud külaelanikud, ikkagi inimese kätetöö? Ja just seda tunnust pean kriminaalromaanidele omaseks – tahet teada saada, mis on kirjeldatud jubeduste taga. Ei nimeta me ju Dostojevski „Kuritööd ja karistust“ kriminaalromaaniks, miks peaksime siis Tokarczuki raamatut nii lahterdama? (Seda peaksime küsima ka autori ja tõlkija Hendrik Lindepuu käest!) Kriminaalset mõistatust romaanis justkui ei ole, aga moraalne hõõrumine tekib küll, ehkki vastupidiselt sellele, mida kirjanik oli taotlenud: loomi hingestades – näidates, et nad mõtlevad, tunnevad ning on võimelised enese eest seisma – lootis kirjanik tekitada inimestes vastikustunde küttide ja looduse reostajate vastu.3 Suuremat sümpaatiat Janina Duszejko südameasjadele mul paraku siiski ei tekkinud.

Ses mõttes on „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ Dostojevski „Kuritöö ja karistusega“ sarnane, et mõlema keskmes on inimene, tema suhe iseenda ja ümbritseva maailmaga. Muus osas ei soovi ma kaht teost omavahel võrrelda. Antipaatia Tokarczuki romaani peategelase vastu oli liiga suur ning süžee liiga igav selleks, et lugemist nautida ning seeläbi raamatut kõrgelt hinnata. Ega isegi Nobeli auhinna laureaadi looming pruugi olla läbinisti erakordne. Varem loetud Tokarczuki romaan „Algus ja teised ajad“ oli võib-olla seadnud ka liig kõrged ootused.

Enne Tokarczuki romaani „Aja oma atra läbi koolnute kontide“ kätte võtmist võikski lugeda tema samuti Lindepuu tõlkes ilmunud teost „Algus ja teised ajad“ ning inglise keele valdajatel William Blake’i „Taeva ja Põrgu abielu“. No ja siis miks mitte lugeda juba ka Tokarczuki „Bieguni“, mis on inglise keeles ilmunud pealkirja all „Flights“, kuid mida saab kuuldavasti peagi ka eesti keeles lugeda. Lindepuu tõlkes on ilmunud nii palju muudki kiiduväärset, mida soovitan lugeda: Anna Świrszczyńska „Ma ehitasin barrikaadi“, mis on üks minu lemmikluulekogudest, Bronka Nowicka „Anda kivile süüa“, Czesław Miłoszi teosed ja muidugi mõista Leszek Kołakowski filosoofilised esseed … Selle nimekirjaga võiksin jätkata pea lõpmatuseni.

1 Tõlgitud tsitaat pärineb William Blake’i raamatu „The Marriage of Heaven and Hell“ osast „A memorable fancy“: http://www.blakearchive.org/copy/mhh.h?descId=mhh.h.illbk.23. Aitäh, Rahel Toomik, tõlke toimetamise eest.

2 http://krytykaliteracka.blogspot.com/2010/03/recenzja-olga-tokarczuk-prowadz-swoj.html

3 http://dkk.wimbp.lodz.pl/index.php/272-dkk/recenzje/prowad-swoj-pug-przez-koci-umarych-olga-tokar/2063-olga-tokarczuk-prowad-swoj-pug-przez-koci-umarych

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht