Olmemälestuste viraaž

Jevgeni Vodolazkini tundeline pilt revolutsioonieelsest Venemaast lohutab inimest tema surelikkuses ja asjade maailma kaduvuses.

BORIS VEIZENEN

Jevgeni Vodolazkin (sünd 1964) on üks põnevamaid tänapäeva kirjanikke. „Lavrist“ (2012), mis ei ole muuseas ajalooline teos, kujunes vene kirjandusmaailma sündmus ning see on tõlgitud paljudesse keeltesse, sh eesti keelde. Hariduselt on Vodolazkin kirjandusteadlane, vanavene kirjanduse uurija. Hiljuti ilmus tema uus romaan „Aviaator“, mille kaanetekst intrigeerib salapäraga. Kes on see 1999. aastal haiglas ärganud noormees? Miks mäletab ta nii hästi XX sajandi algust? Mis on temaga juhtunud?

Paradoksaalselt pole süžee „Aviaatori“ puhul eriti oluline. Meenub lapsepõlves nähtud 1969. aasta prantsuse komöödia „Hibernatus“, kus peaosas särab Louis de Funès ja mille tegevustik keerleb jäätunud inimese ümber, kel tuli pärast ülessulatamist kohaneda muutunud reaalsusega. Vodolazkini romaani lugu on sama, ainult et ülessulanul ei tule leppida mitte uue aja paratamatusega, vaid sellega, et vanad ajad on läbi. Tundmatu haiglas kosuv peategelane ei suuda meenutada, kes ta on, kuid mõni pealtnäha suvaline üksikasi võib esile kutsuda ereda mälusähvatuse. Arsti soovil hakkab ta tärkavaid mälestusi kirja panema. Mõnest detailist kasvab nagu Marcel Prousti piparmünditeest ja Madeleine’i koogist välja terve suhete, ootuste, armastuse ja reetmise võrgustik – ning südantlõhestav nostalgia varasema elu järele.

Nostalgitseja pole loomulikult üksnes „Aviaatori“ peategelane Innokenti, vaid ka autor ise (laiemalt kannab nostalgia kogu vene nüüdiskirjandust). Taaselustatud noormees meenutab oma lapsepõlve, vanemaid, kodu ja suvilat, esimest armastust, Nõukogude võimu karme algusaastaid ning lõpuks ka kõige jubedamat ehk koonduslaagrit, kus ta valiti välja osalema riskantses inimese jäätamise sümboolselt nimetatud katseprojektis „Laatsarus“. Vodolazkin ei ole siiski huvitatud ajaloost ning ka Innokenti ise, osaledes uudistesaates ja andes intervjuusid, ei taha õigupoolest vastata küsimustele ajalooliste isikute kohta ega anda toimunule hinnangut. Vodolazkinit huvitab just argine eluolu, mille lummav ja peibutav jõud avaldus kõigepealt vene kirjanduses arvatavasti Mihhail Bulgakovi teostes: juba „Valge kaardiväe“ lehekülgedelt leiame hümni tavalistele asjadele, möödunud kauni elu sümbolitele. Nende seas on suur valgetest tellistest ahi, roheline lamp, mille valgusringis on nii hea lugeda, klaver koos Charles Gounod’ „Fausti“ nootidega … Asjadest õhkub pere soojust ja südamlikkust, kostub vestlusi ja laulu, on tunda mõnusate talveõhtute atmosfääri. Praeguses vene noorteslängis лампово – mugav, hubane ja tore.

Bulgakov kirjutas armastusega maailmast, mida ta ise hästi tundis ja mis mängis tema isiksuse kujunemisel erilist rolli. Edaspidi on autorid aga kasutanud hümni olmele poeetilise võttena. Sel viisil sai ajaloost kõneledes eemalduda ajalooromaanide paatoslikust sotsrealismi traditsioonist, kus põhirõhk oli massidel, suurtel sündmustel ja klassisuhetel ning kust oli eemaldatud kõik inimlik, siiras ja püha. Isegi sulajärgses kirjanduses vihatakse asju: mässumeelsed noored jälestavad vana korda, käokelli, kujukesi riiulil ja neetud kodanluse tunnustaimi, nagu kurereha või kummipuu. Põlvkondade konflikt kulmineerus asjade hävitamises: ideeline noor lõhub vanemate hinnalise serviisi, säh teile, petliku maise hubasuse austajad! Nüüd on serviiside lõhkumise aeg ammu möödas, nüüd liimitakse tassikilde kokku.

Ka Vodolazkin jätkab Bulgakovi asja­ihalust. Tema peategelase mälus ärkavad taas ellu visiitkaartide kandikuga karutopis, suvine arbuusisöömine, murtud kaaludega Themise kujuke isa riiulil, „Robinson Crusoe“ 1906. aastal ilmunud väljaanne, mida loeb talle vanaema … Innokenti võrdlebki end Robinsoniga: ta on kui tormist pääsenu, kellel on tema kogemused ja mõned asjad – kuid kas neid lähebki uutes oludes vaja? Kas ei koosnegi viimaks tsivilisatsioon ja kultuur asjadest? Või koguni isiksus? Peategelane leiab, et neid on igal juhul vaja. Algul ravieesmärgil päeviku kirjutamisest kujuneb mälestuste talletamise ja järgmise põlvkonna tarvis kogumise missioon. Minevik ei sure, kui seda mäletatakse ja kirjeldatakse. Oma kogemust talletavat mälukandjat on romaanis võrreldud aviaatoriga, vapra lenduriga, kellele avaneb lennul erakordne vaade ning kes suudab ületada ajapiiri ja olla hetkeks elust ja surmast prii.

Aegade dialoog on väga olulisel kohal „Lavris“, kus Vodolazkin on meelega pannud tegelased keskaegses miljöös mõnikord kõnelema tänapäeva kantseliiti ning kinkinud neile oskuse näha tuleviku inimeste eluteed. Kui leiame „Lavri“ kevadekirjelduses lumest välja sulanud vana plastikpudeli (keskajal!), siis ei ole tegemist autori, Dmitri Lih­hatšovi õpilase tähelepanematusega, vaid järjekordse osutusega, et teda ei huvita konkreetne kontekst või kohalik koloriit, vaid üldinimlikkus ja -ajalikkus. Kuidas väljendub see „Aviaatoris“?

„Tramm tuleb. Fotol pole värvid eristatavad, aga ma näen neid tramme oma ettekujutuses – need on kollased ja punased. Hoburaudteevagunid värviti millegipärast pruuni tooni, aga trammid eredateks. Mäletan nende helinat,“ meenutab XX sajandi alguse Peterburi „Aviaatori“ peategelane Innokenti. Samast ajast pärit fotol on hobutramm Peterburi börsihoone ees.

Wikimedia Commons

„Lavriga“ võrreldes on „Aviaatori“ fookus palju kitsam. Seejuures on konkreetse aja ehk revolutsioonieelse Venemaa tundeline kirjeldus kahtlemata palju sümpaatsem kui 1990. aastate Venemaa oma. Uued avastused ja progressimärgid, nagu televiisor, arvuti, kosmoses käimine või lamba kloonimine, võtab 1900. aastal sündinud Innokenti vastu väga rahulikult, erilise entusiasmita. Kui askeedist ravitseja Lavr on loomult ajatu, kosmilise pühaduseni jõudev otsija, siis uues elus suplev Innokenti vaatab kogu aeg tagasi. Pole ime, et ka tema keha ei suuda uute aegadega toime tulla. Lootes pärandada möödunud aja mälestused oma veel emaüsas tütrele, palub ta XX sajandi algust kirjeldada ka oma arstil ja noorel abikaasal. Alguses nood kõhklevad, kuid teevad siis stiili poolest ülejäänud romaanist eristudes katset. Peagi libiseb tekst juba sujuvalt ühest registrist teise: tõelistest mälestustest libamälestuseni ja tagasi. Ja see on tähelepanuväärne. Vodolazkin näitab, kuidas käib kirjanduses poeetiliste võtete kivistamine, kuidas tekivad jäljendused ja klišeed. Näeme, et ka vahetu kokkupuuteta saab kirjutada samas tonaalsuses memuaare ja esitada olmepilte. Tegu on praeguses vene kirjanduses toimuvate protsesside peegeldusega ja ühtlasi annab see tunnistust sellest, et nostalgilis-olmeajalooline kirjandus on jõudnud lõpusirgele.

Romaani teine pool on palju hakitum ega mõju nii intensiivselt kui esimene, mis koosneb peaaegu ainuüksi peategelase eneseavastamisest ja meenutustest. Edasised suhteliselt triviaalsed süžeekäigud kahvatuvad nende väikeste mäluminiatuuride kõrval: uus armastus, uue ajastu meedia ja kommertsvõimalused, halvenev tervis, ootamatu ja liigsena mõjuv ammuse kättemaksumõrva liin veel pealekauba. Innokenti võtab oma saatuse vastu tagasiteel Saksamaalt, kus oli loobunud ravist, ning satub lennuõnnetusse, nagu juhtus kunagi kõigi pealtvaatajate silme ees tema nooruspõlve kangelasega – aviaatoriga. See on ajatu hetke hind. Innokenti imepärase päästmise asemel sukeldub autor taas olmepoeetika mugavasse igavikku: vanaema loeb „Robinson Crusoet“, kapi peal seisab kunagine mõrvarelv Themis, kes hoiab õiglust kiirates kaalusid, mis ei tundu enam katki olevat. Argimaailma kirjanduslik hoovus ei ole memuaristika ega naiivne nostalgia, vaid lohutav müüt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht