Õnne tähendus*

Arne Merilai

Kavatsen kõnelda veidi lapsikult, mitte teoreetikutele toetudes. Tervemõistuslikus teoretiseerimises on olemas komme lähtuda esmalt rahvapsühholoogilisest ja tavakeele tasandist. Et siis juba edasi liikuda, intellektuaalne puänt tuleb lõpus. Niisiis kõnelen „lüpsiku suuga”, nagu kõlab üks Andres Ehini paragramm: „sa pole enam ammu lüps / kuid siiski oled veidi lüpsik / kui mis on õnn sa küsid / lüpsikult”. Pärime siis lapikult lüpsikult: millest kõneleb  meile sõna „õnn”, milline on õnne mõiste rahvakeelne tähenduspesa, mida ka luuletajad on sõnastanud. Vabandan oma kuulipritsi meetodit, aga mõtteid sugenes palju, enne kui tuleb happy end.

Aristotelese järgi olnud õnn miski, mida kõik inimesed endale soovivad, mille poole pürgivad. Väärtuste saavutamine ja nende järgi elamine on algoritm, mis teeb õnnelikuks; õnnelik elu on hea elu, mis järgib oma siseseadusi  nagu kasvav taim ja merd sõitev laev. Kõigepealt on tarvis ennast tunda, et teada, mis on päriselt hää. Siiski tundub see süllogism liiga lai, mida võib ka nöökida: näiteks kõik inimesed püüdlevad täis kõhu poole, järelikult hea toit tagab õnne. Vanurid, lapsed ja mungadnunnad, erinevalt vaaraodest, ei püüdle seksi poole, seega suguelu naudingus ei seisne õnn – kuivõrd kõik seda ei taotle. Tänapäeval peetakse viimast kindlasti veidraks ideeks. 

Õnne defineerib rahulolu, rõõm, armastus, mõnu; õnne kogetakse naudingus, osaduses, tähenduses. Õnnega kaasneb joovastus ehk tõstetud olek – see on väga tähtis mulje ja seotud isikliku tajuga. Õnnelik on nii või naa mingil määral ebanormaalne – ullikene, kel suu kõrvuni –, aga õnnelikud ongi enamasti ullikesed ja vastupidi. Mõne õnnetaju on adekvaatsem ja ratsionaalsem, teisel psühhootiline, narkootiline, illusoorne – mõlemad näivad subjektiivselt  õnnelikud. Õnne objektiivne mõõde on vaieldav, aga leidub selge korrelatsioon soodustavate aineliste ja ühiskondlike tingimuste hulga ja õnne suunas tendeerivate inimeste vahel. Juba Õnnistegija, ise ristil piineldes, himustas kõikidele inimestele õnne, nagu luuletas Reiner Brockmann (1656): „Minna jannutan / Keick Rahwa Önne himmustan / Se Issand Jesus hühdis; / Needt Nailat tedda waiwasit / Meit Waiwast pehstda pühdis”.

Ka säärases  olukorras saab õnnelik olla. Selgelt tulevad ilmsiks õnne erinevad tasandid: süvaõnn ja virvatulukesed. Lisaks sisemisele kaasasündinud valmisolekule on õnneks kindlasti tarvis väliste tingimuste süsteemi. Meie valitsus lubas Eesti viia viie Euroopa jõukama ja seega ka õnnelikuma riigi hulka – mis ei ole sugugi vale, vaid poliitika kohus, luua õnneks tingimusi. Kui võtta õnne kui funktsiooni, siis sisaldab ta juba puht-matemaatiliselt tühikut ehk defitsiiti, mida püütakse  objektidega täita ja mis kipub alatasa tühjenema nagu vanapagana kübar. Tühi tähistaja jääb õnnekogemust alati kummitama, iha kättesaamatu teise järele, psüühika auk ja igiliikur: midagi pessimistlikult lacanlikku või tammsaarelikku, mida kunagi kätte ei saa, kuna ta on alati juba kadunud, põgenenud, viivitav. Mina viimast ideed siiski niiväga ei rõhuta – õnn on praktiliselt võimalik, isegi illusioon ei tühista asja seni, kuni tühjus ei ole  läbi nähtud. Massiivne osa nõukogude rahvast pidas end päris siiralt õnnelikuks, üksikutest veel säilinud kodanlikest iganditest ja puudustest hoolimata, ja rühmas peagi saabuva veel helgema tuleviku nimel.

Tagurlik õnnetu konflikt oli hea ja paha, progressiivne õnnelik hea ja veel parema vahel. Õnn on kahtlemata skalaarne mõiste. Tajutakse mingit telge, mille otstes asuvad õnnelik ja õnnetu, oma suletud semiosfäärides nagu  õhupallides, mis on aga ilmsed süsteemihäired ja vastanduvad keskpunkti ümber koonduvale normaalsusele. Kuigi kui tehnilise ajastu inimene ütleb, et tal läheb normaalselt ehk normalna, siis tähendab, et läheb just hästi, masin töötab normi piires, nagu õlitatult, ja see kõlab juba õnnelikult. Liiga madalad pöörded suretavad mootori välja, liiga kõrgetega kargab tahhomeeter punasesse ja kolvid jooksevad kokku. Majandus kuumeneb üle, börsimull  lõhkeb – õnnetus pasundas tulles. Kestev õnn või ebaõnn on mingite eelduste kogum. Õnnetu tahab teda hõlmavast hädast välja pääseda, pingutab nahast välja või vajub depressiooni ja koomasse. Õnnelik hoiab oma õnnest kümne küünega kinni, kardab seda kaotada. Õnn vajab ühelt poolt niisiis kaitsmist: kes kardab armastusest ilma jääda, on sõltuvuses ja kiivas; kes paneb ukse lukku ja kardinad ette ning loeb salalaekas varandust  üle.

Teisalt vajab õnn aga avalikku kuulutamist; sel on kahtlemata sotsiaalne mõõde, millega näidatakse oma edukaid geene – et ollakse teistega võrreldes väljavalitud, millegi poolest rikkamad. Vaimne inimene kaitseb oma õnne sellega, et ei loobu enam oma väärtuste süsteemist, milliseks ka kujuneksid edaspidi olukorrad, kas või ebasoodsateks – ta jääb isegi siis õnnelikuks edasi. Õnnel on kindlasti hierarhilised tasandid:  pidevam ja kandvam süvahoovus ja vahelduvad välisseisundid. Süvahoovuse õnn tingib pinnalist õnne. Mitte edu ei taga tingimata õnne, vaid õnnelikkus tagab pigem edukust ja vajadusel viimasest isegi loobutakse, kui see häirib sisemist harmooniat. Praegusel eduajal pannakse seda viimast pahaks ega saada enam aru, mis taolisel luuseril või meeletul viga peaks olema. Näiteks ei taha professoriks või ministriks hakata, nagu Mats Traadi Hind ei  tahtnud taluperemeheks – sest asi ei tundunud millegipärast õige. Õnn tundub olevat ilmselge erakordsus, mingi tasakaalu või statistilise keskmise rikkumine. Stabiilsena enamasti aga südamelt targa, hea ja hooliva, kusjuures süstemaatilise ning tööka inimese saavutus. Kuigi ka rätsep Õhk võib leida oma õnneloosi, kipub temataoline selle ruttu maha laristama.

Mõlemad äärmused, õnn või selle puudumine (ehk õnnetuste  kogum, sest õnn ja õnnetus on ebasümmeetrilised mõisted: üks ühtlasi abstraktsem, teine rohkem üksiksündmus), on siiski energiakulukad ja põhinevad puudujäägil, milleks on hingeline heaolu ja kestev rahuldus. Selle saavutamist hõlbustab kahtlemata aineline heaolu, kuigi see võib ka takistada, kui muutub iseseisvaks eesmärgiks, mitte õnne poole liikumise vahendiks. Skaala keskmine inimene võib küll olmeliselt  nuriseda, aga tagantjärele mõistetakse tihti, et oldi pigem õnnelik kui õnnetu – seega hõlmava ebaõnne puudumine ongi juba implitsiitne õnn. Õnn on niisiis holistliku süsteemi äärmus: teda tajutakse õnnetuste ehk miinusmärkide negatiivina, st positiivina. Nagu ütleb eleegiline Ain Kaalep: „Õnne piir on õnnetuis.”

Ka Marie Under tahtis luuletada peamiselt õnnest, aga pidi hoopis tegelema õnnevarjutusega (või õnnevarastega, nagu teoreetikud  ütlevad), õnne takistavate eeldustega – mis on tarvis esmalt ületada või tõrjuda, et õnn tuleks kõne alla. Õnn on see terviklik Üks, mille kohta ta veel elu lõpul kurtis, et ei ole seda kunagi näinud. Arvatavasti oli Tuglas selles süüdi, et naine ei saanud, mis tahtis, väärilist saatust. Skaala ei ole ometi lõplik, vaid selle otstes on punktiirid. Võib sattuda nii hullu põrgusse, et isegi õnnetusest on kohatu kõnelda, saati õnnest. Kas Buchenwaldi või Vorkuta baraki  kondikubu on õnnetu? Küsimuseasetus tundub absurdne, kui inimväärne eksistents on täielikult välistatud ja alles on vaid primaarne eluinstinkt, nii et isegi enesetapp ei tule enam pähe. Kui, siis on õnn delegeeritud lootusele ja usule või järglastele, imepärasele pöördumisele paremaks. Õige kuri näide, aga tarvilik, lohutamaks õnnetuid: hulleminigi võib minna. Võrreldes paljudega – nälgivad genotsiidiohvrid Aafrikas, India või Brasiilia harimatud  slummimiljonid, sõja jalus vaevlevad afgaanid, palestiinlased, tšetseenid, totalitaarselt vägistatud valgevenelased või tiibetlased – on heaoluühiskondade õnnetud (jutumärkides või ilma) vägagi õnnelikud ja ärgu pirtsutagu. Sellest, mis ühele õnnetule on tähtsusetu, võib kümnele-sajale veel õnnetumale küllaga jätkuda ja jääb ülegi. Niisiis on õnn ka relatiivne mõiste, kahtlemata.

Õnne tajutakse paremusena oma varasemast  või ennustatavast olukorrast, vahetust või kaugemast ümbruskonnast. Õnn võib olla teenimatu, ootamatu – fortuuna – või teenitud ja oodatud edukus, õigustatud tasu, mis tõstab kellegi elukvaliteedi kontekstist kõrgemale. Wall Streetil olevat samapalju õnnelikke või õnnetuid kui Gröönimaal: õnn avaldub suhtelises võrdluses, positiivses vastanduses. Kuskil on vajakajäämised, aga kellelgi on tarvilisel määral või isegi vabastav ülejääk. Või  vähemalt turvaline liikumine sinnapoole, mis teeb samuti juba õnnelikuks. Teisest küljest: õnnest järgmine samm edasi ollakse juba õnnis (algselt tähistas see sõna lihtsalt õnnelikku: „õnn–õnnis” nagu ka „hool–hoolas”), mis viitab üleminekule paradiisi või nirvaanasse. Siitpoolt vaadates viitab see totaalsele õnnele, kus mingit defitsiiti enam ei leidu, hing hõljub inglikooride ja seitsmekümne androgüünse neitsi kaisus. 

Sealtpoolt vaadates aga õnn ilmselt tühistub, nagu ka põrgus kaob õnnetus, kuna olukord on ülemeeleline ja seega sõnulkirjeldamatu. Õnn lahustub absoluudis või lõppematus hääolus. Kui mitte, siis säilib isegi paradiisis põrguteadmise piin, Dante komöödia või Hegeli õnnetu teadvuse (isanda ja orja) maine dialektika ja see ei tundu vahest nii huvitav. Mis mõtet on taevasel kommunismil kõrgemate vaimolendite sakraalbüroo targa aristokraatia all?  Taolise unelma üle võib küll nalja heita, aga reaalse õnne üle nagu ei tahaks – see tundub päris püha ja haruldane saavutus, et mõnitama ei kipu, kui ei ole just sadist või kolumnist. Vanasti oli õnnelikke vähe, peamiselt usklikud suutsid seda olla, nii et arhailine tähendus „õnnelik” kinnistus religioosses kontekstis ja tähendab hiljem juba kraad kangemat õnnelikku ehk õndsat. Vormiliselt ei tähenda siiski „õnnis olema” „kõikide õnnede sees olemist”,  see ei ole mitmuse seesütlev või viisiütlev, kuigi sisuliselt ometi. Saksa keele „selig” – üliõnnelik ehk õnnis – või „heilig” – püha ehk terve – tähendaski algselt „glücklich” – õnnelik. „Heil” on püha ja õnn, hea käekäik, kasu, hüve – õnnistus. Natsid okupeerisid selle tervituse, muutsid vägivallaks. Kõik need vägisi õnnelikuks tegemise utoopilised kampaaniad. Pühamehed ja -naised on õndsad – õieti väike sammuke veel ja kohe nad saavad selleks. 

Nad on end maisetest ahelatest vabastanud, kehalised ja vaimsed märtripiinad on tühiasi. Neil on vähe vaja, sest kõige peamine – osadus kõigekõrgemaga, tema absoluutne tähelepanu, sfääride muusika ja igavene valgustus – on neile tagatud. Kindel kalju ehk Peetrus jalge all nagu misjonär Petersonil, mõtteteaduse veendunud alusel. Surnud ehk kadunukesed on samuti õndsad, kellel ei ole enam midagi tarvis, sest nad on juba kõiktäiuse  juures. Budistlik-taoistlik õnnevalem on sarnane: mööna kannatusi, loobu tahtmistest, hülga esimene mina, kulge kulgemata. Õndsuse kontekstis tundub väär pidada õnneks ainult kannatuste ja õnnetuste puudumist: õnn on sügavuti rahuldus sisemisi seadusi järgivast kulgemisest, milleni ei ulatu välised ärritused, vigastused, hädad, haigused. Ernst Enno „Öö valge on õnn…” kõneleb taolisest õnneulmast, kus kaovad sõnad keelelt: 

„Käi tasa ja laula ja unusta kõik; / las magada udu ja ilm – / üks ööbik on siin ja teine on sääl / ja kolmas on enese südame hääl – las särada õnnelik silm”. Jaan Kaplinski motiiv „raske on kergeks saada” on sellesama taustaga, vahendajaks Uku Masingu „teise mina” uduõnne vajumise ekstaasid, mida Kaplinski eksplitsiitsus siiski väldib. Masingu luule nimetab väga palju õnne, õnnistust-õndsust ja melanhoolset õnnetust, see on üks tema põhiteemasid – aga  eks ole see nõnda ka kirikus.

Niisiis seisneb õnn inimese ülendamises, mingi rikastava vabaduse tagamises. Selleks peab olema nii taipu kui ka südant, aga vahel aitab ka lihtsalt soodus tähtede seis. Alliksaaretaolised said küll peamiselt iseendale toetuda, ei mingit kõrgemat või maisemat tuge (v.a kultuur ja luule või vähesed lähedased): „Valu taluvad kõik. See on looduse seadus. / Palju raskem on õnne kanda, nii et see ei puruneks  ja purustaks. / See nõuab hingelist jõudu. / See nõuab nõtkust ja osavust. / See nõuab sisemist selgust ja kindlust”. Õnnetul on tõhusat vabadust soovitust vähem, ta ei saa ennast teostada, on millegi poolest pärsitud – kas teiste süül või enda rumalusest. Õnnelikul on keskmisest rohkem võimalusi end realiseerida: oma standardit säilitada või koguni võimendada, heaolu juurde toota või osta. Stabiilne õnn järgneb eksistentsiaalsele  hoolele – hooliva inimese lähedased on õnnega koos. „Õtak om iks õnneline / hummok om hooleline” – tsiteerib Jaan Kaplinski oandi keelt. Heaolu hüppeline suurenemine aga seostub õnneliku juhusega: õnn langeb osaks, kukub sülle, leitakse, õnnesärgis sündinud. Kestvama hoole ja hää kokkusattumuse segatulemus on jahiõnn, kalaõnn, viljaõnn, karjaõnn – mingi saak ja noos; lasteõnn, äri õitsemine:  miski läks õnneks, õnnestus, oli edukas ehk kasvas. Ainult juhusele ei saa loota, see on loteriipilet, korralik inimene muretseb ise vajaliku fooni eest, ei jäta hooletusse. Keda aga juhus soosib, see eristub omakorda stabiilisest taustast ja on sedakorda veel õnnelikum ning kadestamisväärne, kuivõrd saavutab midagi ihaldusväärset suurema vaevata. Lollil veab, algaja õnn jne. Õnn suurendab seega vabadust ja vastupidi,  vabadus õnne; neil on suur sünonüümsus: vaba ja õnnelik.

Teisiti ei töötaks ka Jüri Üdi irooniline sarkasm: „õnn tuli meie õuele” – st et võeti meilt ära ühes vabadusega olla iseenda õnne sepp, oma potentsiaali ellu viia. Orjastamine on kellegi „õnn” teise vabaduse arvelt. „Õnneks võtma” tähendab otsesõnu röövima: raha või muud hüve, kas või süütust ära võtma, nauti tegema ehk nautima – marodööride mõnu. Raha eest saab kahtlemata  vabadust juurde osta – on pime teha nägu, nagu õnn ei ole rahas. Ikka on küll ja vägagi, kui kasutada osatakse ja vahendist eesmärki ennast ei tehta, muidu tekib õnnefetiš – aga seegi võib ju rahuldada. „Raha – see on õnn ja armastus”, laulavad Mõhk ja Tölpa Viidingu itsitamisel. Õnneks võtmine ehk tüssamine tuletab meelde ka Gustav Suitsu sotsiaaldemokraatliku ideaali „kaasinimeste ei käi õnnede kaudu me tee” (iseloomulik, et värss  on pärit luuletusest „Eneseteostus”). Selle järgi tuleks meil oma õnnest loobuda, kui see käib otse teiste õnnetuste arvel. See ei tee aga loobujat kurvaks, vastupidi – pakub sügavamat moraalset rahuldust kui varastatud hüve. See rajab tegelikult veel kõrgema kullaprooviga õnne, kui aga sinna üles ulatuks küünitada. Ühel hetkel hakkad seda järgima ja siis ei ole enam tagasiminekut. Minule sobib see hästi, aga kas peab seda teistele soovitama: olge ikka  üksteisele hundid, tormake üle maaslamajate, võidelge ahistajate vastu ja intrigeerige, kuidas muidu siin ilmas hakkama saada – terve konkurents, viib elu edasi jne.

Õnn on – vähemasti ajutiselt – rahuldatud tahtmine, tahtmine on aga taevariik. Sageli ihatakse veelgi vabamat ja õnnelikumat olekut, kui õnnekombel käes, ja siis võidakse kõik muidugi ära rikkuda. Meenub taas Under: „Kaevat kahtlustuste kaev. / Ning siis kõrval kõige kasu,  / kõige õnne võttis asu / mehe hinges vahel vaev” („Merilehmad” – kriisieelne õnneaeg ja peatne pankrot). Rändav järv, õnne alus, mis nagu saami Sampo võib kohalt lahkuda – „sest ega’s / õnn ei püsi” – ja ainult mudaaugu järele jätta. Käsu Hansu „Kaebelaulus” (1708) juhtus nõnda tartlastega, kes läksid oma õnnes nii suurelisteks, et neid karistati nagu Jeruusalemma linna hirmsa ärahäetamisega. „Oh, oless minul see õnn veel / Kui om teil, mo velle  nüüd, / Kitass Jumalat mo meel / Ning ei teessi enämb süüd.” Tarka õnnelikku ei tee õnnetused tingimata veel õnnetuks, kuigi raskendav asjaolu on see kahtlemata. Tark õnnelik ei taha otsekohe õndsaks saada: see võib tulla pärast ja omal õigel ajal, esialgu jätkub, kui olla õnnelik siinsamas ja just praegu, nagu kirjutas Hando Runnel „Ilusas maas”. Või isegi seda ei ole tarvis, kui süvahoovus jääb rikkumata. Pinnapealsemat  isiklikku õnne, siin ja praegu, võib isegi sel juhul põlata, nagu intoneeris Runnel luuletuses „Müüt”: „Üks pisike paat oli mere pääl, / ei tea mida õnne ta otsis sääl”.

Midagi põhilisemat ja sügavamat tuleb hoida, et põllu põhja mitte ära narrida, mis see mõni ikaldus siis loeb – kui aga on idealismi ja usku vastu pidada. Nagu eestlased, kes keset 700-aastast orjaaega või läbi 50-aastase okupatsiooni hoidsid alles legendi muistsest priiusest ja  õnneaast, nii et pärast oli suhteliselt lihtne restaureerida. Praegu oleme ikka määratult vähem õnnetud kui enne, vähemasti teadliku mäluga osa populatsioonist; rumal, isekas, kõrvalejäetud, tööta või võimuahne kodanik aga vihkab võib-olla veelgi intensiivsemalt. Taasleitud õnne kogetakse aga päris sageli: näiteks madelaine’i küpsiste lõhn ja maitse taastavad Swanni õnneliku lapsepõlve. Regivärsis seostub sõna „õnn” peamiselt  ainelise ellujäämisväärtusega, st väliste tingimustega. Näiteks laulutüüp „Õnne õued täis”, kus ülistatakse kiitust lahkele härrale-prouale: „Mis ma soovin hüvani härrale? / Õue täide õnnesida, / tallid täide täkkusida, / latrid täide laukusida! // Mis ma soovin hüvani prouale? / Õued täide õnnesida, / katuksed täide kanasida, / sõnnikud sigu täide, / põhud täide põrsaida”. Väga pragmaatiline, mida ei saa kuidagi pahaks panna: inimene pidi esmalt ellu jääma,  et mingi õnn või eufooria üleüldse kõne alla tuleks. Õnne nähti konkreetsetes hüvedes, inimene oli kas kurb või rõõmus – õnn kui abstraheeriv üldistus ei olnud veel selge mõiste, kuigi aimdus kosus. Ka vanasõnad on sama asjalikud nagu rahvalaul, kusjuures tuleb hästi ilmsiks vanarahva tarkuse oportunism: nii nagu olukord, nii ka kommentaar – ja need on alatasa suisa vasturääkivad. Ühel päeval ütled otsevarsi, teisel  päeval vastuvarsi: igaüks pole oma õnne sepp mette.       

Õnn tuleb otsijale, õnnetus ootajale //
Õnne otsid, õnnetust leiad
Õige õnn õitseb // Vargal hää õnn ~ Suurem
kelm, kuldsem õnn ~ Õnn on pime
Õela õnn ei õitse, kadeda koda ei suitse
// Võhlul kasus vili, kurjal kari ~ Paha siga,
hää õnn
Õnnetus ei hüüa tulles // Ega õnn hõiska
Aeg kaob, aga õnn ei kao // Õnn on petis ~
Kedä õnn avitas, tuud kadõus häötäs
Ela, kui pole õnne, tee tööd, kui pole tervist
// Jummal hoidku õnne eest, õnnetus
tulep esiki
Julge õnn on helde // Julgus ja õnnetus on
vennad ~ Laisal iks laga õnn ~ Joodiku õnn
Jumal valvab vaeselatse õnne // Igaüks
läheb omaga, mina oma emaga
Kanaõnn on kaunikene // Tsial veidü’ õnnõ,
tuugi’ mullaga koon
Läät esi vanast, lätt õnn ka vanast // Õdak
tulli, õnnis tulli

Hää demagoogia, alatasa vastus valmis, emma-kumma vastandi kasuks. Tegelikult on see tõsine häda – rahval nappis üldistusjõudu, et vastuolusid ületada. Hädasti oli vaja kõrgemat kultuuri. Abstraktse mõtte edenemisel ja sentimentaalses enesekolonialisatsioonis pöördub õnn välisest keskkonnast inimese  sisse. Algab romantilise õnne periood, kus enam ei loe ainuüksi soodsad tingimused, mis tagavad täis kõhu ja riided selga ja hea lastening karjaõnne. Sellest võime lugeda juba meie esimene filosoofi Kristian Jaak Petersoni päevaraamatust, mis esindab Seneca stoitsismi. „I find that much has been given man to enjoy, yet still more to suffer ütleb Goldsmith ommas ramatus: the vicar of Wakefield. Agga, ei ma ussu sedda töt ollevat, Sest, innimeste ello ei  olleks ni önne- ja römoto, kui naad ’ästi öppiksid mis öige ön ja öige rööm on. Öige ön on, minno arvades, see kallis rahho, mis ’eadussest tulles, iggaühhe meles on ellamas. Agga, kuidas se rahho neil voib olla kui iggaüks tühhi assi, nenda kui rikkus ja au, ja köik need tühjad kombekessed, nende meelt seggaseks teeb, kui jögge, mis ei tea, kus ta piddi jooksma.”

Meie geenius arutleb, et inimese vaim ei ole mitte ihuga kokku seatud, nagu arvatakse, sest  ka Jumal ei ole maailmaga kokku seatud, aga siiski teeb maailmaga, mis tahab. Maailm ei ole ise Jumal, vaid tema vaimu riist. Nõndasamuti inimese ihuga: see on meie vaimu riist. „Sest on teäda et se polle önneks arvada, mis ihhule juhhub tullema, ja vaim võib ikka önnis olla, kui ta issi tahhab.” Sellele vastavalt luuletab ta ka „Römolaulus”: „Olle römus! mo meel: / Sest so ön nüüd seisab / Ni kui kaljo merressa!” Meheliku eneseimetluse  kõrval veendume siiski, et me esipoeet ei olnud rohkem gay kui keskmine burš, kui lugeda tema kuuma armuavaldust neiule, mis vägagi erineb sõber Alole pühendatud platoonilisest, mitte nii leemendavast pöördumisest: „Silmakessed, sinnikessed, / Teie sihhes minno önne / Teie sihhes ello ellab. / Neiokenne, norekenne, / Sind ma tahhan vottemai / Lilleks omma vodielle, / Pävaks omma süddamelle. / Sinno valged rinnokessed / On  kui talve lumme-mäed, / Päike paistab nende peäle. /—/ Illusam kül voib se olla / Mis sa kannad varjoella. / O et voiksid armastama / Mind mo kallis ellakenne. / Siis ma olleks önis poisi / Keige-önsam nori mesi!” („Jago-laul”). Uuemale rahvalaulikule Kreutzwaldile tähendas õnn juba hääd võimalust tegeleda iluga, mis on vabaduse suurem aste. Muidu oli õnn temale aga ikka haiguse, nälja, surma ja orjuse puudumine, hädadevaheline armuaeg. 

Õnn oli iluaeg ja armastuse viibiv hetk („Koit ja Hämarik”): „Aasta armsam iluaega / Puhus õues õnne pilli. / Ilmarise ilu-telki / Täitis õnneliste tuhin. /—/ Soovin sõudevada õnne / Videviku viludani! /—/ “Vanaisa, ära raiska / Meie rikast rõõmupõlve, / Peiulikku lustipidu! / Noorel neiulikul nurmel / Õitsegu meil ilu õnned!” // Igal aastal õnneajal / Saavad päikse pärisorjad /—/ Kesköö kaisus õnne maitsta”. Vaimne Eros, elu prioriteet. Siiski ehalkäimine,  jõukusega paari heitmine ja laste sigitamine osutub üheks tähtsamaks õnneunelmaks. Õnneliku abieluga muinasjutud lõpevad, nagu Uku Masing seda pilkas. Hakkas peale tungima see papa-mamma ja võsukeste igavene – tegelikult suhteliselt uus – õnneliku õnnetuse või õnnetu õnne oidipaalne kolmnurk. Jannsenit teame hästi: „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Ümberütlevad sünonüümid. Koidula jaoks oli turvaline isiklik armastus ülem varandus  ja õnn. Selle võis üle kanda ka Vaterland’ile, mis pakkus üleisikulist pühamat dimensiooni. Jaan Bergmannil toob ikkagi veel „kaasavara õnnesära”, Jakob Tammel on õnn maast leitud varandus. Jaan Oks aga juba mõnitab – pole mul vaja teie õnne: „Te laulge kiidulaulu / ja õnnes hüpake – / kuid põlata ja naerda / mind mudas lubage” („Lapsepõlv”).

Ka Juhan Liivil vajus lagi nii mustaks, et tal oli tähtsamatki teha kui õnneilu pidada. Kuid Betti Alveri ajal  hakkab õnn juba „võlgu kasseerima”. „Lähed õnne tooma saad kurbuse”, ütleb hiljem ka Ene Mihkelson. Või: “Sünni ja surma ühis- / vaikus Õnnetuse täiuslik puudumine / Igaüks on oma õnne sepp Me õppisime seda / kogu elu alasi ja haamri vahel”. Kuid lõpuks: milles too lubatud vaimne puänt? Nimelt selles, et tegelikult huvitas mind rohkem sõna „õnn” enda, mitte niiväga õnne mõiste tähendus. Aga nagu teema ette  võtsin, tungis abstraheeriv õnneaparaat kohe pähe. Läheneme viimaks hermeneutiliselt rohkem ka sõnale endale. Pedagoogiliselt on see tähtis, kuna näitab, kuidas ilma filoloogiata võime filosofeerimisel puudulikuks jääda. Nii Wiedemanni kui ka Saareste sõnaraamatut lehitsedes torkab silma, et vanasti tajuti õnne kui kandvat alust, soodustavate tingimuste hulka. Õnn ei olnud veel sisekaemuslik seisund, pigem aineliselt põhjendatud,  elu ning edu võimaldav Dasein. Wiedemann: “õnne mööda”, „nõnda kui õnn veab” (õieti väga huvitav on see „vedamine” kui good luck – soodsatel oludel liugu laskmine, sisse või läbi kukkumata); „õnne kohal”, „oma õnne pidi”, „õnneks minema”, „õnn elab ikka”, „lapsed on oma õnne peal”, „õnn nenda kannab”, „õnne andja/tooja”, „õnne varal”, „haljal oksal”, „õrrel”, „heal järjel”, „õnnekorra peal”, „äri läheb/edeneb/sugeneb/voodab/õitseb/õnnestub/  on tõusu teel”. Kohe näha, et õnn tekitab tõstetud eksistentsi.

Kusjuures hea õnn ja halb õnn olid kunagi mõlemad veel õnned: „kas on oma õnn või Jumala nuhtlus”. Avaramas mõttes võrdus õnn saatusega ehk isikule määratud säädusega: igaühel oli oma õnn – hea, halb või keskmine. Õnne kogeti ka kui mingit kohta, milles inimene asus; see käis kellegi kohta. Soome „kohtalo”, saatus, on ka kantud sellisest koha-tajust. Alles hiljem kitseneb õnn vaid  heaks õnneks. Mägiste etümologiseerib „õnne” soomlaste eeskujul ettevaatlikult „osaks”, taustaks läänemeresoome algkeele vorm *ońće (< aarja *ańće). On tõsi, et saami „oassi” tähendab nii osa/jagu kui ka õnne ja on nüüdseks tõestatud aarja laen. Semantiliselt tundub see kenasti põhjendatud: „õnn langeb/saab osaks”, „minu osa”, „osadus” – „Jumal jagab igaühele oma osa” –; ka saak, liisk ja loos. Võiks isegi spekuleerida:  keegi leiab vaba koha, kus alet teha, jahti pidada või loomi karjatada, metsaande korjata, ja kuulutab selle oma osaks ehk võtab õnneks, kust tema hangib saaki. Aga hoolimata tähenduslikust naabrusest ja osalisest kattumisest ei pea Udo Uibo sõna „õnn” ja „osa” etümoloogilist seost siiski vormiliselt pädevaks. Ajakirjas „Virittäjä” (1985/4) taritakse soome „onni” ja eesti “õnn” „kohtalo” ja  „koha” – eriti just tühja koha – liistule. Aluseks võetakse sõna „onsi”, mis tähendab koobast ja urgu. Eesti keeles leidub verb „õnduma”, kokku varisema; samuti teame, mis on põlve õnnal/õnnar. Niisiis õõnes või kokku vajuv koht – auk: „õõs-õõne”. Leidub isegi säärane lind – õõnetuvi (melekas), mida mõni ekslikult õnnetuviks kutsub.

Õnn võiks seega olla seotud subjektiivse ruumikujutelmaga: n-ö minu õõs/õõnsus maailmas (nagu öökullipesa või  onn), see ongi minu õnn, osa ja saatus, olgu hää või halb. Eesti keeles on tõepoolest kõneldud, et „õnn õndub” – tühjeneb, muutub halvaks õnneks. Underi „Uneretkes” on värsid „ja kohtlaselt unelma õndumist utmas / mis saatanlik saatus, mis kuratlik käsk” – naine nutab, on orb ja lesk, õnn variseb tolmuks. Aga see on ilmselt vaid alliteratiivne ühendus, mitte sisuline. Udo Uibo eitab õõne-hüpoteesi järsult, sest see jääb keeleajalooliselt motiveerimata,  kusjuures samuti semantiliselt. Miks need seletused õnnetult auku kukuvad, vähemalt teine neist? Sest lihtsalt leidub parem tõlgendus, mille pakub Jorma Koivulehto artikkel mammutkoguteosest „The Nordic Languages” (2002). Uibo sõnul on tema etümoloogia üldjoontes kindlasti paikapidav. Niisiis soome „onni”, algselt „vonni”, saami „vuodna” ja eesti „õnn” on tagasi viidav vanaülemja alamsaksa tüvele „wunna/wunnia”  – mõnu, õnn, rõõm; paralleeliks vanainglise „wynn” või keskülemsaksa „wünne”. Vastav germaani verbitüvi on „*wunē-” – õnnelik olema, millest tuleb vanaülemsaksa „wonēn” – asuma, püsima, elama. Aluseks on indoeuroopa sõnatüvi „*wenH-” – tahtma, püüdma, soovima: „I want”, „my win”. Arusaadav seosepesa: kui inimesel oli kuskil asuda ehk elada, siis ta oligi juba kõige algsemalt õnnelik, see oli ihaldatav. Ja vastupidi: vaid õnnelikel on asu,  neil veab, sest ainult nende tahtmised lähevad läbi; aga õnnetud surevad välja, ei võida. Hämmastaval kombel toetab see „*wunē-” vana Heideggeri Bauen Wohnen Denkeni süžeed. Esmalt pannakse (värsi)mõõdud maha ehk luuletatakse olema – ses mõttes ehitatakse (ich bin, being, rootsi keeles bo – kodu, pesa, vara; elama ja asuma). Siis asutakse ses mõõdus kui keeles ja sõnastatud olemises – õnnelikult ehk õndsalt. Ning lõpuks mõtiskletakse selle kõige  üle tagantjärele. Niisiis on õnn vaimselt ja tundeliselt tõstetud elu-olu. Luuleline eksistents – kui kaunis oled sa!

* Artikli aluseks on 4. mail k.a Tartus „Prima vista” õnnekonverentsil peetud kõne. Tänan Udo Uibot ja Tiit-Rein Viitsot etümoloogilise abi eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht