Õnnesärgis surnud noormees

Andrus Kivirähk esitab romaaniga „Sinine sarvedega loom“ särava tõlgenduse, miks kulges ja lõppes kunstnik Oskar Kallise elu ja looming just nii.

VEIKO MÄRKA

Andrus Kiviräha „Sinine sarvedega loom“ on kunstnikuromaan päeviku kujul. Ehkki kuupäevad puuduvad, on ajaline telg tajutav. Kas elada jäägitult kunstis või pelgalt rikastada kunstiga elu? Minategelane Oskar, kelle prototüüp on Oskar Kallis (1892–1918), valib esimese tee ja maksab selle eest 25aastaselt eluga.

Minu kallis rahvas!“

Oskar Kallis pole esimene eelmise sajandi alguses noorelt surnud eesti loovisik, kelle Kivirähk on oma loomingus tähelepanu keskmesse võtnud. On ju varem kirjutatud „Liblikas“ tantsijanna Erika Tetzkyst (1894–1918) ning „Adolf Rühka lühikene elu“ samanimelisest teatri­fanaatikust (1878–1901). Vara (peamiselt tuberkuloosi tõttu) lahkunud andeid oli sel ajal (ja hiljemgi) nii eesti teatris, muusikas kui ka kirjanduses. Kuid see, mis nendest järele on jäänud, pole nii väljapaistev ja igi­haljas, kui seda on meie rahvusromantilise kunsti pioneeride Kallise, Erik Obermanni (1890–1911) ja Aleksander Uuritsa (1888–1918) teosed.

Kallise puhul võimendab traagikat tema perekonnanimi. Soojalt meenutab teda Ants Laikmaa: „Kui kõik on araks löödud, siis leidub ka ikka veel julgeid: kui Tallinna vaksalist lahkusin, olid mind seal saatmas [—] ja üks väike 13-14-aastane mehike, kes jäi jaama aida otsa mulle järele lehvitama, niikaua kui mu silmad suutsid kaugenevalt rongilt veel ta valget taskurätti seletada. See väike mees oli üks mu uuemaid nooremaid, andekamaid jüngreid – Oskar Kallis, hiljem end nimetav Kalli Oskar, kes oli jälle [—] mu esimesi tervitajaid ja kinnitajaid mu endisesse kunstipedagoogilisse tegevusse, kui aastal 1913 kaugelt jälle koju olin jõudnud, ja kellest ma hiljem olin oodanud meie esimesi ja kutsutumaid „Kalevipoja“ illustraatoreid“ (Nädal Pildis 1936, nr 3).

Laikmaad tsiteerida on oluline, sest Õpetaja nime all on ta selle fiktiivse päeviku kõige olulisem ja sagedamini esinev kõrvaltegelane, kunstniku eeskuju ja mentor. Oskar tunneb tema vastu aukartust ning jääb tema vastu surmani väliselt lahkeks, ehkki on loominguliselt hoopis teisele rajale suundunud. Kuid juba kunstiõpingute algusest peale suhtub ta – muidugi ainult päevikus – üsna irooniliselt meistri jäägitusse kiindumusse rahvalikesse tüüpidesse ja maastikesse. Täpsemalt, mitte kiindumusse endasse, vaid üpris kitsasse esteetilisse kriteeriumi, milles Laikmaa meelest rahvalikkus avalduma peab: „Ei, Õpetaja teeb tähtsat tööd, selles pole kahtlust! Neid vaesekesi tulebki joonistada, jäädvustada, paberile püüda, nii et nad mitte kunagi mitte kuhugi ei kaoks. Päästa ajaloo tarbeks! Minu kallis rahvas!“ (lk 232).

Leheküljel 27 võrdleb Oskar Õpetajat koguni Jeesus Kristusega. Tõsi, juba järgmisel leheküljel lambaga. Professionaalne kretinism lööb noormehes pidevalt välja. Näiteks hakkab ta modelli, „rahvalikku tüüpi“ joonistades paralleelselt joonistama viimase lähedal istuvat ja Laikmaad ootavat kurja võlausaldajat. Leheküljel 62 unistab Oskar, et põnev oleks pääseda nii Eedeni aeda kui ka põrgusse. Ainult selleks, et joonistada.

Elavaks joonistatud Kalevipoeg

Maalikunstnik Oskar Kallise autoportree 1912. aastast.

Tartu Kunstimuuseum

Oskar Kallise maalid ja päevik on romaanis tihedalt seotud. Teises kirjeldatakse esimeste sündi, kuid rõhutatakse eeskätt kunstniku kutsumust ja hoiakuid. Päevik esitab oma variandi, miks kulges ja lõppes Kallise elu ja looming just nii. See on fataalne päevik, mille pidaja jõuab juba alguses surmateemani: „Mina küll ei tohi noorelt ära koolda, mind ootab suur tulevik!“ (lk 49).

Raamatu esimene kolmandik on lihtsa­koeline. Minategelane ei tundu vähemalt 20aastasena (nagu lk 30 kirjas), vaid suisa lapsena: „Mina ise ei võta viina suu sissegi, ühtegi teist napsi ka mitte, isegi õlut ei joo. Minule sellised joogid ei maitse. Mina armastan piima ja puhast vett ja limonaad on hirmus hea, eriti see apelsinimaitseline, mida laatadel müüakse. Seda mina ikka ostan vahel, ehkki ta küll kallis on. Aga maitsev ka, kurivaim, kuidagi ei suuda vastu panna! Ja kuidas ta veel kihiseb ning lõhnab!“ (lk 47). Loomingut silmas pidades pigem Paul Kondas kui Oskar Kallis.

Alles müütilise, ehkki esialgu väga haletsusväärses füüsilises ja majanduslikus seisus Kalevipojaga kohtumine muudab päeviku diskursuse aegamööda, kuid kindlalt värvikamaks. Järgneb raamatu haaravaim ja optimistlikem osa: Oskari maalid Kalevipojast annavad viimasele jõu ning teotahte tagasi, temast saab samasugune kange mees nagu eeposes. See on särav sümboolne näide kunsti võimust.

„Sinises sarvedega loomas“ ilmneb eredalt Kiviräha üks originaalsemaid ja tugevamaid külgi: fantaasiamaailma inimlikustamine ja reaalsuse müstifitseerimine. Ajatus võlumaailmas, kuhu Kalevipoeg Oskari külla kutsub, elatakse suhteliselt mõõdukat ja praktilist elu. Kalevipoja isik muutub tunduvalt argisemaks, kohati isegi labasemaks kui Tallinnas. Põrgupiigadki käituvad mitmes mõttes loomulikumalt kui Oskari pruut ja tema õde, näiteks kabistamisstseenis ja sellele järgnenud skandaalis (lk 237). Ussikuningas ajab poseerides keele suust välja, Nikolai II ei aja, kuid tähtsad valitsejad on mõlemad.

Vastupidistest näidetest sööbis mällu Oskari mälestus trepil lebavast purjus naabrimehest, kellest ta oli sunnitud kooli minnes mööda minema (lk 45-46). Argine situatsioon omandab poisikese lopsaka kujutlusvõime tõttu lausa apokalüptilise mõõtme. Suurepärased on mitmed Oskari maali-ideed, mis kasvavad välja täiesti harilikest olukordadest. Näiteks kaustiku kaanemustrist sünnib müütiline sarvedega sinine elukas või koos meistriga heinamaa joonistamisest tuld purskav Munamägi. Selliseid mõtteuperpalle on raamatus nii palju, et need vääriksid visualiseerimist omaette sarjas.

Tegelaskond on päevikromaanis napp, kuid seda kontsentreeritum. Selle teises pooles haaravad jämedama otsa enda kätte müütilisemad, seega ka põnevamad tegelased. Neist tähtsaim, kes ka lõpuks Oskari saatuse määrab, on Manala preili ehk Surm ehk Päike. Hirmsast funktsioonist hoolimata mõjub ta oma neiuliku upsakuse, edevuse ja pilkehimuga loomulikult ja terviklikult. Kalevipoeg, kes avab Oskarile võlu- või muinasmaailma väravad, on Manala preiliga võrreldes üsna maiste ja eluliste sihtidega tegelane, eelkõige suur spordimees, kuid ka jahi- ja naistemees. Isegi kahju on, et Oskar ta surmatoova preili pärast hülgab, pealegi oma saatust hästi ette teades. Aga pole hullu, pildid on ju alles, mõned isegi selles raamatus.

Kunstnik ja uskmatud

Maistest tegelastest on kontseptsiooni seisukohalt tähtis, ehkki vaid paaril korral esinev majaperemees ning agar portselankujude koguja Willbach. Tema esindabki Kallise valiku alternatiivi: rikastab elu kunstiga, mitte ei põleta enda ja elu vahel kunstile pühendudes kõiki sildu. Willbachi ja Oskari mõttevahetus (lk 233–236) on teose ideoloogiline kese.

Ülejäänud kodune seltskond on ühetaoline ja primitiivne, ehkki asub pidevalt fookuses: Oskari ema, vend, pruut, venna pruut (kaks viimast on õed) ja viimaste ema. Kõik nad on nii piiratud mõtlemisega ja staatilised, et ei jaksa neile kuigi kaua kaasa tunda. Õieti polegi millelegi kaasa tunda – tuimad, vaimselt kastreeritud tööloomad. „Kuidas saavad nad üldse sedasi elada? Nii igavalt! Käia päevast päeva vabrikus tööl! Õmmelda ja küürida! Küll nad on õnnetud! Ja milline pühapäevalaps olen mina!“ (lk 210). Iseküsimuseks jääb, kuidas niisuguse absoluutse ja väljapääsmatu nüriduseni jõutakse, pealegi päris noorelt. Autor seda ei valgusta, mis tundub olukorra liigse lihtsustamisena, inimeste standardrobotitega asendamisena.

Oskar näeb ja mõtestab oma kaaskondlasi adekvaatselt, kuid ei suhestu nendega. Näiteks kõik, mida naaberkorteris elav pruut Viiu talle räägib, on noormehe meelest tark ja arusaadav, isegi armas, kuid kaasa mõtlema ei pane. Vastu vaielda pole millelegi, takka kiita oleks tobe ning jääb üle ainult vait olla. Märksa huvitavam ja – mis peaasi – muutuv kuju on Viiu isa. Selle joomise ja hooramise pärast ammu kodust minema aetud, kuid mingi müstilise jõu abil iga päev viina jaoks raha leidva endise voorimehe valuline igatsus veel kunagi tütreid näha ning muretus homse päeva ees moodustavad väga emotsionaalse kombinatsiooni.

Jääb veel nimetada vanaema. Tema on ainus majaelanik, kes Oskarit vähemalt osalt mõistab. Veel ammu enne kui noor kunstnik muinasmaailma külastama hakkab, on vanaema näinud nii Kuradit, Jeesus Kristust kui ka neitsi Maarjat, viimaseid isegi korduvalt. Neid seob müstiline maailmatunnetus. Vanaema piibliusk sarnaneb Oskari kunstiusuga, ehkki on viimasest palju piiratum. Aga vanaema on ka väga vana, pime, kurt ja tsivilisatsioonist puutumata.

„Sinise sarvedega looma“ keel on ühtne ja ilmekas, vastates päeviku kirjutamise aja (1912–1917) eesti kirjakeele pruugile. Palju on tänapäeva mõttes kohmakaid keelevorme, näiteks „minaga“ liialdamine ja kahekordsed eitused („ei … mitte“), aga ülepakkumised puuduvad. See on tõesti ühe tolleaegse naiivse noormehe päeviku, mitte ilukirjanduse keel, täielik stiilipärl. Sama veenvalt mõjub autoripositsioon. Kuigi infantiilne ja kohusetundlik Oskar muutub päeviku kirjutamise jooksul kompromissituks ja kaootiliseks, mäletab teine esimest ega eraldu temast päriselt.

Raamatul on mõjuv puänt – hoolimata sellest, et süžee lõpp ehk Oskari surm on aimatav algusest peale ning eriti pärast Manala preili sekkumist. Puändi loob illustratsioonide jada ja nende kõrvutamine päeviku tekstiga. Kuni viimase Kallise maali reproni leidub kõigi nende kohta päevikus üksikasjalik kirjeldus, mis asjaoludel Oskar on need maalinud. Viimasest, „Suvipäikese paistel“, saab aga sündmustiku võimas sõnatu finaal, mis ühendab suure traagika suure rahu ja ebamaise iluga.

Oskar Kallis. Suvipäikese paistel. Pastell, paber, 1917.

Eesti Kunstimuuseum

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht