Otsides maagilist sõna

Aliis Aalmann: „On see tuul inspiratsiooni pehmetes tiibades või hoopis trots, aga sõnad toidavad mind.“

PILLE-RIIN LARM

„Värske Rõhu sari „Värske raamat“ on Eesti kultuuriväljale toonud palju värskust ja on end juba ammu tõestanud tõsise kirjandusliku karjääri lähtepunktina,“ täheldas hiljuti Mihhail Trunin.¹ Nõus. Ühtlasi on viimastel aastatel märgatav raamatuni jõudnud andekate luuleprõmmijate hulk, nende seas Eesti finaalis II koha saavutanud Aliis Aalmann. Teisipäeval, 23. novembril pälvis noor Võru luuletaja ja kooliõpetaja esikkogu „Verihaljas“ eest Betti Alveri debüüdiauhinna.

Kas ja mil määral saab eristada suulist ja kirjutatud luulet? Kas näiteks „Verihaljas“ leidub luuletusi, mida oled esitanud prõmmulaval, või kõlavad laval ja kaante vahel siiski erinevad tekstid?

Kindlasti saab eristada suulist ja kirjalikku luulet, osalt sõltub see autorist, osalt publikust ehk sellest, kus luuletusi (ette) loetakse. Ma olen mänginud küll selle mõttega, et mõnd „Verihalja“ teksti Tarslämmil esitada, seda enne, kui luulekogu ilmus, aga katsetama ma ei jõudnudki. Enne tuli COVID ja siis juba kolisin Tartust tagasi koju. Nüüd on „Verihalja“ tekstid saanud oma väljundi, kuigi luulekogus on ka neid luuletusi, mis nõuavad elavat esitust pisut rohkem, sest elavas esituses avaneks lisavarjund ja nad saaksid teistsuguse lummuse või mõju.

Kas oled kogenud öeldud või kirja pandud sõna maagilist jõudu?

Kõndisin just koju, Uuskasutuskeskusest ostetud Heiti Talviku luulekogumik „Luuletused“ näpu vahel, ja sattusin lugema „Lauliku hommikut“. Ma lausa turtsatasin omaette naerda. Need read tekitasid võluväel hea tuju. Aga maagilisuse tasandeid on erinevaid. Piisab ka fraasist, et aju hakkaks tootma õnnehormoone. Ka ses mõttes annavad sõnad „jõudu“. Ja siinkohal polegi ilmselt nii suur erinevus, kas fraasi peale olen tulnud mina või keegi teine, ahhaa-moment on ikkagi.

Teisalt on sõnadel ka äraspidine jõud. Ma olen tulihingeliselt vaielnud vastu, et mina ei lähe mitte kunagi eesti keelt õppima, aga nüüd on kaks kraadi eesti ja soome-ugri keeleteaduses käes. Samuti olen vaielnud, et õpetajat minust ei saa, nüüd tegelikkus pilkab mind. Eks seda irooniat on mujalgi olnud.

Ja mõni sõna jääb kummitama. Ju temas on mingi jõud, mis ei lase lahti. Kas just maagiline – seda tahaks pigem positiivsete sõnade kohta kasutada –, aga mingisugune mõju on. Need sõnad või väljendid, mille tähendus on positiivne, kipuvad kiiremini ununema kui need, mis on öeldud kurja pärast või hoolimatult. Aga sõnade kõla ja tekkivad seosed või kujutluspildid stimuleerivad aju ja annavad mingisuguse seletamatu hingamise. On see tuul inspiratsiooni pehmetes tiibades või hoopis trots, aga sõnad toidavad mind. On mõeldamatu, et ma ei pane ühtki mõtet kirja. See jätaks mu nälga ja teeks vaeseks just ses mõttes, et mul on kahju, kui mõtted vajuvad unustusse ja neid ei saa kunagi tagasi. Seega rikas olemiseks on vaja märkmikke, mida täita, ja kirjutusvahendeid, millega kirjutada. Nii nagu sportlane ei oska ilma spordita, ei oska mina ilma kirjutamiseta. Muidugi on ka halvemaid päevi, kus ma ei suuda midagi kirjutada, aga neil puhkudel tuleks hoopis küsida, kas asi on selles, et ei suuda, või hoopis selles, et kardan, et mu sõnadel pole väärtust. Ja siis tuleb otsida seda maagilist sõna. Seda, mis sütitaks kire, olgu selleks enda avastus, mõni loetud kirjatükk või kellegi teise öeldud julgustus.

Nii „Verihalja“ kui ka Värskes Rõhus ilmunud intervjuu² põhjal näib, et kodukohal ja päritolul on sulle suur tähtsus. Millised on aga kõige tähtsamad raamatud?

Ma olen alati pidanud ennast suhteliselt halvaks (kõrg)kultuuri tarbijaks. Hiljuti ostsin Uuskasutuskeskusest Hermann Hesse „Klaaspärlimängu“, mida olin juba pikalt tahtnud lugeda, aga kuidagi jäi tagaplaanile. Nüüd mõtlesin, et kui ta juba nii ahvatlevalt riiulilt vastu vaatab, on see selge märk, et pean ta endaga koju viima ja lugema. Ütlen ausalt, ma ei saa väga midagi aru. Võib-olla ma ei küüni selleni, võib-olla see mõistmine tuleb hiljem. „Stepihunt“ mulle omal ajal meeldis.

See, mis mind raamatute juures võlub, on põnevus ja ka poeetiline keel. Olen lugenud palju, aga eesti keeles enamasti koolis kohustuslikku kirjandust, vabal ajal lugesin rohkem inglise keeles. Mind motiveeris keeleõpe ja ingliskeelsete raamatute odavam hind. Aga lemmik­raamatute seas leidub mõlemas keeles loetuid, näiteks Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus“, Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree“, Aldous Huxley „Hea uus ilm“, William Goldingi „Kärbeste jumal“, ingliskeelsete seast „Näljamängude“ triloogia, Joshua Gaylordi „When We Were Animals“, Naomi Noviki „Uprooted“. Nimekiri ei piirdu mainitutega. Peale raamatute on ka olulisi filme ja seriaale, näiteks „The OA“, „The Haunting of Hill House“, „Dark“, „Inception“, „Interstellar“, „Prometheus“ ja „Covenant“. Vaadates seda nimekirja, võib vist järeldada, et mulle meeldivad teosed, kus on müstikat ja varjatust ning seega ka natuke õudu.

Loe ka Aliis Aalmanni luulekogu „Verihaljas“ arvustust MIHHAIL TRUNINi sulest

1 Mihhail Trunin, Parim võimalik süsteem. – Sirp 5. XI 2021.

2 Liisa Mudist, Selleks et tulevikumõtteid vaigistada, hakkasin vaatama rohkem minevikku. Intervjuu Aliis Aalmanniga. – Värske Rõhk 2021, aprill, nr 70.

Viimase aasta jooksul tähelepanuväärseima eestikeelse luules või proosas kirjutatud esikteose autor kuulutati välja Tartu ülikooli raamatukogus Betti Alveri 115. sünniaastapäevale pühendatud näituse „Sügaval silpide sängis ärkavad äkki sõnad“ avamisel.