Paar märget kirjanduse ringlusest

JAN KAUS

Pille-Riin Larm tõstatab artiklis „Vaeslaps festivalil“ (Sirp 3. VI) olulise küsimuse uue „Eesti kirjanike leksikoni“ ja/või uue Eesti kirjandusloo vajalikkusest. Larmi osutusega saab vaid nõustuda, igati hea, et ta sellele puudujäägile tähelepanu juhib, olgugi et leksikoni osas ei tuleks vaadata mitte Eesti Kirjanduse Teabekeskuse, vaid siis pigem Tartu ülikooli eesti kirjanduse õppetooli või Tallinna ülikooli humanitaarteaduste instituudi eesti keele ja kultuuri akadeemilise üksuse suunas. Teabekeskuse olemuse eiramine pole paraku ainus nüanss, kus Larm on mu meelest pisut pealiskaudseks jäänud. Kuna ta kritiseerib muu hulgas ka kirjandusfestivale „HeadRead“ ja „Prima vista“, oleks vaja korrata üle mõni enesestmõistetavus. Enesestmõistetavustega on ju sageli nii, et nende loomulikkus võib ajuti paista nende puudumisena.

Esiteks, Pille-Riin Larm väidab, et mõlemad kirjandusfestivalid marginaliseerivad eesti kirjandust, pannes kohalikud kirjanikud üles astuma „valdavalt vestlusringides, intervjueerijate, tõlkide ja giididena“. See väide väänab fakte. Käsitlen vaid kõige olulisemat. Festivali „HeadRead“ kataloogis on näha, et kava on jaotatud laias laastus kolmeks osaks: kohtumised väliskülalistega, Eesti kava ning sündmused „Meilt ja mujalt“, kus koos eestimaine ja väliskirjandus. Kui ühe kavapunkti pealkirjas on autori nimi ja teisel mitte, ei tähenda see sisulist ebavõrdsust, vaid erinevat rõhuasetust. „Hullunud Talsinki“ tagant leiab näiteks Jaan Malini, kes osales meie festivalil oma kava ja etteastega juba mitmendat aastat. „HeadRead“ poleks kindlasti seesama ilma pühapäevase Niguliste luulemissata, mis kuulub täielikult eesti autoritele. Sel aastal esitasid seal oma loomingut Kai Aareleid, Eda Ahi, Peep Ilmet, Doris Kareva, Indrek Koff, Eeva Park ja Triin Soomets. Veel mõni näide: festivali avab Tallinna vanalinna kohvikutes ringlev luuleprogramm, kus sel aastal esinesid täiskavaga Igor Kotjuh, Silvia Urgas, Jaan Pehk, Ursula Zimmermann ja Mihkel Kaevats. Sündmusel „Verinoored“ tegi oma debüüt­etteaste kolmteist noort eesti autorit. Larm on märganud küll Aino Perviku ja Mari Saadi nime, aga näiteks Paul-Eerik Rummo oma mitte. Ometi astus Rummo üles musta laega saalis, kus ta interpreteeris T. S. Elioti loomingut. Olgu, võib vastu väita, et eesti autorid ei osale festivalil samas rollis kui välisautorid, kuid festival annab võimalusi leida ja pakkuda eesti autoritele tavapärasest teistsuguseid etteasteid. Mul on väga hea meel, et sain „Prima vista’l“ oma ansambliga esineda ja laulda.

Teiseks, Larm kirjutab: „Publikut eesti kirjanikule jagus, kuid tema võõrustamise osas on mõlemal kirjandusfestivalil palju õppida Võtikvere raamatukülalt, kus too ei ole nagu vaeslaps nurgas.“ Siin võrreldakse võrreldamatut. Poleks mõtet hakata Võtikverele ette heitma, et seal on väliskirjanikud vaeslapse rollis – selline tehniliselt korrektne, aga sisuliselt ebaõiglane väide vaataks mööda raamatuküla olemusest ja eesmärkidest.

Kolmas poleemiline väide haakub eelmise punktiga. Larm väidab, et „festivalide väliskülalistele kulutatud summad“ tunduvad „kohati raiskamisena“. See väide ei arvesta tõsiasjaga, et iga väliskülaline avaldab siin mingit mõju ja ammutab siit mõjutusi, enamgi. Oleks ju naiivne arvata, et kahtlemata oma eripäraga eesti belletristika ei võta osa üldisest kirjasõna ringlusest. Mulle tundub, et „HeadRead“ ja „Prima vista“ soovivad seda ringlust lihtsalt tähistada ja võimendada. Üks isiklik näide. Eelmisel aastal esines „Prima vista’l“ soomerootsi romaanikirjanik Kjell Westö. Mind kutsuti teda intervjueerima. Mulle oli see aga palju enamat kui lihtsalt intervjuu. Westö looming on avaldanud mulle suurt mõju ning tema meele- ja loomelaad (näiteks tema ruumipoeetika) kajab vastu mitmes mu romaanis ja miniatuuris. Vesteldes Westöga nii „Prima vista“ laval kui ka enne ja pärast seda, mõjus tema tunnustus mu tähelepanekutele nagu edutamine sõjaväelasele. Kui ikka üks su lemmikkirjanikke avaldab toetust su mõttekäikudele, siis annab see indu oma asja edasi ajada – kogu raha eest. Seega ei suuda ma enda kirjutatut loetust täielikult eraldada või kasulikumaks pidada. Olen osaline suurejoonelises ideede, unistuste, igatsuste, hirmude ja lootuste vastasmõjus, mis kõikvõimalikes kohtades ja oludes elavate kirjanike kaudu ennast ilmutab, näidates erinevusi sarnasustes ja sarnasusi erinevustes. Kõigi eelduste kohaselt pole ma ainus eesti kirjanik, kes sedasi tunneb. Arvatavasti interpreteeris Paul-Eerik Rummo samal põhjusel T. S. Elioti. Seega – nimetada väliskülalistele ja sedakaudu eestikeelse tõlkekirjanduse edendamisele kulutatud ressursse raharaiskamiseks tähendab mu silmis pidada raharaiskamiseks kogu kirjanduse toetamist. Aga olen kindel, et Pille-Riin Larm armastab kirjandust sama palju kui mina või mu festivalitoimkondade kolleegid.