Päevane pime raamat

Merlin Piirve

Toomas Raudam, Pime raamat. Toimetanud Tiina Hallik. Kujundanud Andres Rõhu. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 99 lk. See on üks suur hakseldus ja mugava-lendleva lugemise austajale nips nina pihta. Seda – Toomas Raudami „Pimedat raamatut” –, tahaksin oma riiulisse isegi mitte niivõrd sõnade, vaid hoopis kujunduse poolest, mis nii neitsilik ja minimalistlik on. „Pime raamat” ei ole romaan, oh ei, ja ei ole see ka novellikogu mitte (Apollo raamatupood asetab selle hoopiski kategooria „Humanitaarteadused”, mitte „Ilukirjandus” alla). See on lahterdamatu tekstiamööb. Tekst koosneb neljast osast. Esimeses ei kasuta Raudam üldsegi mitte tugevat lõnga: see on lõdvalt kokku hargeldatud kahekümne kaheksast pisiproosatekstist ja selle külge on liimitud veel kolm tekstikest. Pealkirjaks on „Märkmed pimedusest (P28+I3)”. Ja märkmed need tõepoolest ongi, kenasti nummerdatud ja lühikesed. Jutuvestmist, koolipapalikkust, oskarlutsulikkust Raudam väldib. Või tegelikult on „vältima” kehv sõna, pigem võiks öelda, et Raudam ei harrasta mainitud tehnikaid, temale ei ole seda laadi loolisus omane. Kui asetaksin niisama naljaviluks Raudami teksti mõne teise vastilmunud eesti kirjandusteose kõrvale või laotaksin selle praeguse eesti kirjanduse pinnale teiste sekka, võiksin sedastada, et Raudami tekst on hoopis iselaadsem, kui teised nüüdsed kipuvad olema. Ma ei tea, kas see eripära on positiivne või negatiivne, oleneb see ju lugeja kirjandusmekist. Enamik tekste tuleb aga harrastuslugejale appi, ulatab käe. Raudami teos on hästi kirja pandud, aga kergesti seeditavate kilda ma seda ei asetaks. Harrastuslugejale on Raudam vahest raskesti hoomatav, fragmentaarne ja vihjeline. See ei tule appi. Ning Raudam on oma sõnaseade omapärale kindlaks jäänud läbi aastate.

Miks? Eelmise aasta 25. juulil ilmus Postimehes usutlus Raudamiga. Juba esimesest küsimusest rullub teatavas mõttes lahti Raudami kirjutamisfilosoofia, mis tegelikult küll ei tohiks päädida mainitud õrnalt kokku kootud raudamliku stiiliga, see ei ole intervjuust loogiliselt tuletatav. Kuid päädib see sellega siiski. Toon siinkohal selle iseloomulikuma ära: „Tegelikult ma enamiku ajast ei kirjuta, ja kui kirjutan, siis ootan, kõrv kikkis, telefonikõnet, mis mu „loometegevuse” katkestaks. Isegi igasugu kaubapakkujatele ei ütle ma kohe ära, vaid räägin nendega enne pikalt ja põhjalikult. Ja kui keegi kutsub veel õlut jooma, siis äraütlemist pole minu poolt küll ette tulnud. Nagu näete, kuulub mitte-kirjutamine kindlalt kirjutamise juurde.” Nii ongi Raudami tekstides imelikul kombel ka see mitte-tekst olemas. Raudami tekstis on paus, lünk, tühjus väga olulisel kohal. See hetk, mil Raudam läheb müügimehega rääkima (või mõnda märjukest nautima) on tegelikult salalikult teksti sisse tulnud. Kui kujundlikult rääkida.

Millegipärast meenus mulle Raudamit lugedes Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” (romaan, mida vihkan ja armastan samavõrra; mida vististi ei kannata silmaotsaski Javier Marías ja mille nimetamise tõttu paljud mind stagneerunud arvajaks võivad pidada) ning torkas meelde ka Kundera metakirjandus, täpsemalt tema lõputud definitsioonid ja selgitused oma kirjasõna kohta (edev teine!), mis on koondatud teksti „Romaanikunst”. Raudami „Pime raamat” ja Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” ei ole kindlasti sarnased teosed. Ehk suure punnitamise peale mingeid kokkupuutepunkte leiaks ja saaks kirjutada iselaadse komparativistliku kelkiva uurimuse, aga see ei ole praegu oluline. Tegelikult nende tekstid erinevad (ja on erineva saatusega). Kundera on autor, kelle töödest on mehe enda sõnutsi üle müdistanud selline kari köndistavaid tõlkijaid-arvajaid-muidumehi, et tema loome on surnuks tallutud, laiaks pressitud ja märja loiguna selvehalli taha vedelema jäetud. Toomas Raudam on aga autor, keda on pigem alamüdistatud (s.o arvustatud, elustatud, lahatud). Julgen väita seda Berk Vaherile toetudes: ta on Toomas Raudami mõnede teiste hulgas sellisena määratlenud 2010. aasta kolmandama detsembri Sirbis. Ja see on üks ütlemata halb asi. Täna räägimegi siis Raudamist. Müdistame kohe mõnuga.

Kundera juurde ikkagi imelikul kombel tagasi jõudes tuleb sedastada, et üks mõiste tema sõnastikust on meelepärane ja vahest ka praegu asjakohane. Nimelt „vanadus”. Kundera ütleb, et vana (autor) olla on vabastav, sest siis võib teha seda, mida päriselt teha tahetakse. Ei pea kellegi arvamusest hoolima. Kari ei lähe enam korda. Ja see on totaalne sõltumatus. Just kuuekümneviieseks saanud Raudam on mõnest aspektist vana (mul on väga jultunud tunne seda öelda). Seda julgen ma nii toorelt väita otsingute põhjal veebiavarustes: eestlased usuvad end nimelt 62aastaselt vana olevat. Mina sellega tegelikult ei nõustu, ent see ei ole tähtis. Ütelgem, et eesti kirjanik Toomas Raudam on niisiis vana. Seega peaks ta nautima vanaduse kunderalikke privileege. Ja – võta näpust – naudibki! Toomas Raudam kirjutab. Ning tihti juhtub, et lugejana ei saa ma tema mõttekäigust aru. Ja ma pean uuesti lugema. Ja võib-olla veel kord. Ja ikka ei pruugi aru saada. Sest Raudamil tundub olevat ükskõik, kas ma mõistan või kuidas. Sest ta on „vana”. Toon ühe näite „Pimedast raamatust”, mis minu meelest iseloomustab päris hästi seda, et Raudam ei hooli harrastuslugeja arvamusest: „Mul on kepp. Kepil on mustad ja valged triibud. Kepp on kerge, tehtud mingist elastsest materjalist. Nagu suusakepilgi, on kepi otsas riidest ling, millega saab kepi käe külge kinnitada. Mina, tõsi, pole seda kordagi kasutanud – olen kindel endas ja oma pimeduses. Vahet pole, küsi mind ja vastab pimedus. Keppi pidi jooksevad mu peopessa värinad, mis kord kasvavad, siis jälle kahanevad. Minu jalge ees laiuvad kuristikud ja kraatrid, mille ääred on kaetud kleepuva magmamassi või libeda ürgjääga. Sirutan kepi kaugele ette – nii üritab dirigent õigele rajale juhtida neid, kes mõtlevad muusika ajal millestki muust kui muusikast, vähimgi kõrvalekalle, iga „oma” läbib käsivart, torkab ja torgib südant.” (lk 16). See on sõltumatus. Vähemasti minu meelest.

Raudam kirjutab, mälub iga sõna. Mälub ja laseb meil neelata. Aga meil on raske neelata. Millal võiks Raudami teoseid mitte neelata? Milan Kundera peateoses vaeb Franzi antipaatne abikaasa Marie-Claude öiseid ja päevaseid teoseid. Sellise süstematiseerimise võimalikkus on mind alati erutanud, kuigi ausalt öeldes on lahterdamise tingimused ülimalt hägused ja eriti subjektiivsed. Ma küsiksin, kas Toomas Raudami „Pime raamat” on pigem öine või päevane ehk kas seda oleks meeldivam lugeda päikese käes või totaalpimeduses (laualambi kumas loomulikult). „Pime raamat” on oma pealkirjast hoolimata päevane teos, sest nõuab süvenemist, kiiret haaramist ja oma tõlgenduste välkjat kinnitamist. Toomas Raudami teose lugemine vajab värsket pead, loomulikku valgust, kuigi Raudamil endal on vahest ükskõik, millise peaga me ta sõnu loeme. Võime seda teha kas või mittekaine peaga. Isegi ei tea, miks mulle nii tundub. Jälle vist sekkub see vanaduse aspekt, mis teatava sõltumatuse toob.

Arvan, et mingi tükk on lugeja meelest lõplikult hea siis, kui ta on nõus selle mõne aja pärast uuesti avama. Ja avamise järel ka uuesti näpuga järge ajades lugema. Ma ei eita üldse, et Raudami tekst on iselaadne ja paneb kulmu kergitama, ent uuesti ma seda siiski ei loeks. Puudu on see kaunis kirglik voolavus, see teatav (näiline?) lihtsus, mida ma praeguses kirjanduskorras alati lugejana otsin. Kui midagi teosest siiski üle loeksin, siis teise ja kolmanda osa ehk „Kleptofiil (M24)” ja „Koosu, Koosu, Koosu, kallis Koosu (E)”. Esimese sellepärast, et selle vorm on tore (stsenaariumina on see kirja saanud), ja teise, kuna selles säilib algusest lõpuni põnevus ja see on kõige kenamini ühte lõimitud.

Keegi on öelnud, et elu on ilus – la bonne vie. Tahangi lõpetada mõne ilusa kohaga vaadeldud tekstist. Tegelikult on väga kena esimese osa esimene pool, kus minategelane avastab, et hakkab nägemist kaotama, ning naudib seetõttu kõike nägemismeele abil kogetut eriti intensiivselt. Rutiin ja hallus kaob, kõik on vaatamist väärt, kõik on vaatlemist väärt: „Mul ei pruukinud midagi teha, mul tuli vaid vaadata. Ja näha. Mis enne oli olnud mittemidagiütlevalt ühtlane ja hall, oli nüüd täis kirkaid värve. Elu asemel oli tsirkuseareen, kus klounidel purskusid silmist pisarad, kassid oskasid arvutada ja elevandid paitasid lontidega väikeste laste päid. See oli kingitus, mis anti mulle kaasa mu teekonnal pilkasse pimedusse” (lk 13). Ilus, kas pole?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht