Pärisinetus fotošoppimatus peegelpildis ehk esteetiline lunastamatus cosmoneurootilises tajuväljas

Mihkel Kunnus

1.  Kõik kolm Birk Rohelennu proosaraamatut on jõudnud mõne romaanivõistluse esikolmikusse.  Ainuüksi see fakt kutsub üles põhjalikumale sisulisele analüüsile, sest need tekstid pole kindlasti keelelises mõttes meisterlikud ega nauditavad. Keelekasutus siiski ei häiri ning samuti tundub meelelahutuslikkus olevat üsna teisejärguline1 (pean seda hea kirjanduse tunnuseks). Birk Rohelennu teosed on mõeldud kirvesteks meis jäätunud mere tarvis ning sellele, kuivõrd nende valmistaja on sule- või sosssepp, pööraksin siin kõige vähem tähelepanu  ja keskenduksin enim jääle, mida need algelised löögiriistad võiksid tabada. Kuigi kõrgimat loojanatuuri võib häirida tema loomingu käsitlemine „pelgalt” antropoloogilise toormena, arvan, et ka antud juhul tähendab see kõige väärtuslikuma osa esiletoomist. Kõnealused teosed esindavad (tänapäeva?) noorkirjandusele üsna iseloomulikku joont: esiletõstu vääriv teos tähendab väärt analüüsi objekti, mitte väärt mõttetöö tulemust, ning  lugeja (või vähemasti kriitik) peab olema see, kes on varustatud aja, analüüsivõime ja läbinägelikkusega, mis kirjutajal puudu jäi ja mis tekstile väärtuse annab. See iseloomustus ei pea olema tingimata halvustus, sest geeniuselaadne loomeinimene on väärt juba ainuüksi meediumina, mille kaudu miski suurem kõneleb, ja tundub, et ka siin vaadeldav kraadiklaas turritab välja ühest põlvkondlikust suundumusest. Birk Rohelendu võiks küll pidada selles  mõttes geniaalseks, aga mitte suurusjärgult, vaid loojatüübilt. Dostojevski on öelnud, et talent tihti orjastab oma valdaja, haarab tal justkui kraest kinni ja tarib niisugusel alandaval viisil õigest teest hoopis kaugele. Ka see ajastuline vaim, mis ühest kenast noorest naisterahvast on Birk Rohelennu teinud, tundub olevat üsna painajalik ja tugevalt neurootiline ning see kajastub ilmekalt tema teostes. Seega oleks inspiratsiooni asemel ehk isegi täpsem rääkida  seestumisest ning kuna võib arvata, et see tige vaim muu hulgas taastoodab end läbi nende teoste, siis julgen öelda, et kõnealune geenius vajaks vist rohkem eksortsisti kui metseeni või kriitikut.     

2.       

Toomas Vint kirjutab oma blogis „Mu sõralise sõbra” (edasi: MSS) kohta: „Masendav. Tundub, et meie riigis tõstab vaikselt pead terrorismile lähenev esimese hea elu põlvkonna vasakpoolsus. Midagi sarnast, mis sõjajärgsetel kuuekümnendatel päädis Mao ja Pol Pothi ideedega, või midagi Baader Meinhofiga sarnast, või hoopis on tegu eelmänguga Antonioni „Zabriskie  Pointi” lõppkaadritele. Birk Rohelennu raamatus ei ole midagi meelt rõõmsaks tegevat või südant soendavat. Peategelane vihkab ja põlgab valimatult kõike, see pole Õnnepalu julgusetu minakesksus ega kenderlik kenitlev mina.” Ma arvan, et selline tunne võib vallata väga paljusid Rohelennu teoste lugejaid, eriti vanematesse põlvkondadesse kuulujaid. Birk Rohelennul on küll orgaaniline sugulus vasakpoolsusega,  aga sel pole midagi pistmist ideoloogilisusega. Ideoloogilisus eeldab mõistuslikku omaksvõttu, kas või ajupesu, aga aju ja mõistuslikkusega on Birk Rohelennul väga vähe pistmist. Birk Rohelend ei ole vähimalgi määral intellektuaal (väärtimõistmiste vältimiseks: nimetan Birk Rohelennuks, edaspidi BR iks, seda vaimu, elutunnet, autoripositsiooni, mis sellenimelisi teoseid kannab, mitte inimest, kes peitub selle pseudonüümi taga). Vasakpoolsusega  seob BR-i instinktiivne vastumeelsus mis tahes põlvkondadeülese determineerituse ja seotuse vastu: vanemaid reeglina vihatakse ja/või tehakse kõik, et nende mõjust vabaneda, ning pere loomine on tulevikuvisioonidest üheselt välistatud (näiteks korduvalt nimetatakse loodet parasiidiks ema ihus). Kui marksismi järgi pidi perekond kaduma kui eraomandist tingitud nähtus ja tänapäeva õiguslased võitlevad perekondliku seotuse vastu, lähtudes sotsiaalse  mobiilsuse ideest (vanemate staatus ei tohi mõjutada lapse oma, s.t nende seotust tuleb lõdvendada) ja kõlbelisest intuitsioonist, mis nõuab igale inimesele võrdseid võimalusi, sõltumata tema omadustest (sh vanematest ja lastest), siis BR-i perevaenulikkus tuleneb lihtsalt ülimast individualismist, mis vihkab mis tahes seotust ja sõltuvust, ning igasuguseks klassivihaks või maailmaparanduseks on BR-i tegelased lihtsalt liiga enesekesksed. 

3.   

Igas BR -i teoses väljendab keskne tegelane  vähemalt korra oma elutunnet fraasiga „tahan elu/ühiskonda endast välja oksendada”. „Iiveldus, tülgastus, jälestus, oksendamine” on sõnad, mis korduvad nii tihti, et söakam toimetaja oleks võinud neid selle triloogia pealkirjadekski soovitada (teosed pole küll omavahel sisuliselt seotud, kuid neid viisistav elutunne on üks ja sama). Pidasingi esialgu BR -i kehvavõitu Sartre’iga polemiseerijaks, näiteks: „Taas valdas Morti kõikemattev tunne. „Ma  tahan elu endast välja oksendada,” mõtles Mort. „Ma olen sellest kõigest kaugelt liiga tüdinud.” See pole eksistents.” („Mina, Mortimer”, edasi: MM , lk 12), samuti tehakse peeglisse grimasse, tuntakse iiveldamaajavat võõristust mõne kehaosa suhtes jne. Samas urgitsetakse palju minevikus, viidatakse lapsepõlvemõjudele ja ollakse võimeline kireliseks sõltuvussuhteks – need omadused ei sobiks Antoine Roquentinile kohe kuidagi. 

Järele pärides selgus, et BR pole „Iiveldust” lugenud: tähendab, tegu pole poleemikaga, vaid mõnetise elutundelise ühtelangemisega. Sartre, kes samuti jälestas oma lapsepõlve, on tunnistanud, et teda tõukas tagant tungiv vajadus eralduda, olla eriline, saavutada täielik vabadus ja sõltumatus ning oma märkmikusse kirjutas nõude saada hiljemalt kahekümne kaheksa aastaselt kuulsaks. Selline iseloomustus sobiks ka paljudele BR -i tegelastele, eriti  kesksetele. Sartre’liku eluprojekti luhtumine on üks „Enesetapjate” (edasi: E) olulisi probleeme: „See on nii halastamatult kurb, et minust ei saanudki jumalik-deemonlikku ikooni … et ma ei realiseerinudki seda müstilist potentsiaali, mis minus oli ja kusagil sügaval ikka veel osaliselt alles on” (lk 168). Selle tungi demokratiseerumist on üpris raske mitte märgata nii noorkirjanduses kui muus meedias, nii objektkui metatasandil. Noorkirjanike üldisimaks  erinevuseks Sartre’ist on kehv kirjaoskus, kultuurikihi kõhetus ja eruditsiooni puudumine (intelligentsus kui erudeerituse bioloogiline eeltingimus võib isegi olla).       

4.       

BR-i tegelased ei vihka ega põlga sugugi valimatult kõiki ja kõike, nagu võib esmapilgul paista, aga valikukriteeriumid, ei häbene siin ajakohatut hinnangulisust, on haritud ja kõlbeliselt arenenud inimesele nii võõrad, et neid on väga raske fikseerida, hoolimata sellest, et need pole sugugi peidetud. Vihje võib saada BR -i Ketlin Priilinna arvustusest (Sirp 27. VIII 2010): „Kuidas saab kolmekümneselt  otsustada selle üle, kas 16aastase maailma on usutavalt kirjeldatud? Näiteks märgates silmatorkavalt veidrat stiilivalikut nagu Inga sätendavaid mooniõitega pükse ja Jakobi triigitud/ viigitud teksaseid. Aga fotoalbum teatab mulle vastuvaidlematult, et ka mina ise nägin tolles vanuses üpriski kohatu välja – just sellesama nooruse tooruse ja tahumatuse tõttu, nüansside tajumise väljaarenematuse pärast. Samuti meenub kõikuv enesehinnang, mis lubas ühel  hetkel näha peeglis koletist ja järgmisel printsessi”. Nüansimeele kriis ühel uuel suundumusel (et mitte öelda põlvkonnal) tähendab (kokku) sobimatut riietust! Ja tõepoolest, selle pilguga BR -i üle lugedes muutub pilt tunduvalt selgemaks. Riiete kirjeldamisele pööratakse tõesti väga palju tähelepanu ning ühtlasi on esteetilisus (aisthêtikos – meelelise tajuga seotud) selgelt olulisimaks organiseerivaks printsiibiks. BR -i loomingu kohta sobib väga täpselt dr  Zeitblomi ütlus „Doktor Faustuses” (tõlkinud Helga Kross): „On suur viga näha esteetilises humaanse kitsast ja eraldatud lõiku. Esteetiline on midagi enamat, ta on õieti kõik, mis köidab või eemale tõukab /…/ Esteetiline lunastatus või lunastamatus, see on saatus, millest sõltub õnn ja õnnetus, maapealne seltsiv kodusolek või kohutav, kuigi uhke üksildus, ning ei tarvitse olla filoloog teadmaks, et kõik inetu on vihatud” [sõnadel „inetu” (hässlich) ja „vihatud”  (verhasst) on saksa keeles ühine tüvi – tõlkija märkus. Eesti Raamat, 1987, lk 281]. Ei vihata valimatult, vihatakse neid, kes on valesti riides ja/või koledad. Representatiivse lõigu saab mugavalt noppida juba näiteks Tartu Linnaraamatukogu blogis toodud katkendist: „Ma ei tea, kuidas on võimalik, et inimeste ilumeel aastatega sedamoodi kängub. Et noorena kannavad kõik naised miniseelikuid ja keerutavad purskkaevu serval istudes varbakesi, aga  kui nad saavad kuuekümneseks, teevad nad endale need kohutavad keemilised lokid, mis näevad välja nagu puudli tagumik, ning kasvatavad endale nina alla paksud hallid vuntsid. Mis omakorda ei takista neil näos vohavate karvade all huuli erkroosaks värvimast” (MSS, lk 83-84). 

5.   

Elutunne, mis kannab BR -i teoseid, on suitsidaalsuseni ebameeldiv. Peeter Helme mainib MSS-i arvustuses, et käsikirja hindaval žüriil ei jäänud „kahtlustki – autobiograafiliste sugemetega  kirjandusteose on kirjutanud keegi Kaur Kenderi või Toomas Verrevi moodi jõrmivõitu mees” (Vikerkaar 2009, nr 12). Selline mulje võib jääda seetõttu, et naistesse suhtutakse tõepoolest väga toorelt, aga ometi on mõned detailid (isegi MSS-is, mis on teistest teostest väljapeetum), mis ei sobi jõhkralt penetreeriva macho-kuvandiga. Esiteks – peategelane Karl lausa vihkab füüsilist vägivalda (MSS, lk 27). Teiseks, positiivseim inimsuhe on tal vanema  mehega, Ivaniga, endise turvamehega, kes oli lahti lastud, sest „ta oli kolmel külastajal näo sodiks peksnud, kuna need tahtsid endaga kaasa viia naist, kes sellest kaasaminekust ilmselgelt huvitatud polnud, vaid karjus ja rabeles” (MSS, lk 156) ja Ivani positiivsus peitub meheliku turvatunde pakkumises: „Ja ma istusin vaikides [Ivani] kõrval ja mul oli tohutult hea olla, sest ma tundsin ennast tema juuresolekul absoluutselt kaitstuna” (MSS, lk 156). Samuti on  kuldsete lokikestega, peenelt riietuv Karl täielik ilueedi (nagu valdav osa BR -i meeskaraktereid). Need omadused – vägivallahirm, jõulisele mehele naaldumine, dändilikkus – seonduvad pigem nõtkerandmelise stereotüüpgeiga, aga, mis siin ehk olulisim, jõrmilik suhtumine naistesse on üldjuhul seotud iha brutaalsusega, vägistajalikkusega, ometi võib BR -i suhtumist naistesse pidada üpris antipoodseks – see sünnib iha totaalsest puudumisest, iha võimatusest.  BR -i naiseviha on abjektiivne, see on tülgastus, millest pole mingit pääsemist, naine on üdini jälk. Nimetaksin sellist suhtumist ilmutavat elutunnet cosmoneuroosiks, sest BR -i teostes tundub kajastuvat naise (väärdunud) ettekujutus mehe ihast, mehe pilgust naisele. Cosmoneuroos on esteetiline non posse non peccare – võimatus olla meeldiv, võimatus olla ihaldusväärne, kuid ometi on see cosmo ülim imperatiiv (naisele) – sina pead olema ihaldusväärne!  BR -i põrgulik elutunne võrsub konfliktist, vääramatust sunnist olla ihaldusväärne maailmas, kus see on võimatu (sest sa ei saa ennast fotošoppida). Kõige tervamalt on see esil „Mu sõralises sõbras” ja väljapääs sellest olukorrast on ainult üks – surm. Aga enne veel nakatab oma vanemate maja tapva seenega ja kordab seal juures: „Kõik, mis on kole, peab surema” (MSS, lk 209, 213). Sealt võib tuua ka mõned kõnekad lõigud:  „Ma ei ole kunagi näinud naist, kes ei oleks paks ega inetu” (MSS, lk 65). „Kui ma mõtlen sellele, mida kõike ühe naise keha sisaldab, ajab see mind öökima” (MSS, lk 79). „Jah, Cosmopolitanist võib küll lugeda, mis imenippe naised kõik meeste võrgutamiseks ära teevad, aga kurat, tegelikult vedeleb enamik neist voodil nagu surnud kalad. Tõesti, kuradi palju naisi ei oska teha korralikku minettigi!” (MSS, lk 167).   

See maailm, õigemini elutunne, on cosmoideaalist kõrvalekaldujale ehk igale luust ja lihast inimesele täiesti lohutu, sest „ainus,  millega tegelikult ära elada saab, on meeldimine” (MSS, lk 44) ja „selleks, et inetu naisena ellu jääda, peab olema mehe mõistus” (E, lk 129) ning paopaika pole ka armastuses, sest „mul ei ole keha, millega armastada päriselus nii, nagu ma hinges armastan” (E, lk 214) ning vananemise tõttu inetus ainult süveneb ja „kui ma vaatan, kuidas mu ema põlved iga aastaga järjest rohkem kortsu lähevad ja kuidas ta tagumik aina lamedamaks ja laiemaks vajub,  siis mõtlen, et ma pigem sureksin maha, kui oleksin kellegi temasugusega abielus” (MSS, lk 83). 

Kui BR -i käsitletakse kirjandustundides, siis peaks õpetaja rõhutama, et heteroseksuaalne mees ei jälesta sedaviisi naist ja eriti gümnaasiumieas võitleb ta pigem allasurumatu ihaga, ja ei jälesta ka geid, sest eks nende huvi ole suunatud rohkem omasooliste ihaldamisele  kui vastassooliste jälestamisele. Kui pigistada siit välja mingigi positiivne võrdum, siis võiks BR -i teoseid vaadelda näidetena sellest, mis juhtub, kui inimest sundida ihalema sugupoolt, mille ihaldamist tema füsioloogia kohe mitte ei toeta. 

6.   

Kõigis kolmes käsitletavas BR -i teoses on keskne roll noorel ilusal hästi riietuval mehel, kellel on oma ilu tõttu naiste üle nii suur mõju, et ta võib muretult käituda kõige enesekesksema tõprana. Ja käitubki. Näiteks Sofia suhtub Zeni  lausa ümmardavalt, sest „Zen oli kohutavalt ilus /…/ Tema ilu ületas ilu ranged piirid” (E, lk 56), aga Zen kohtleb Sofiat nagu kaltsu, sest ta „teadis suurepäraselt, et Sofia teda ootab. See oli alati nii. Zen libistas saapad aeglaselt jalga ja nööris nende pikad sääred kinni. Tal olid lihtsalt vaimustavad jalad” (E, lk 114). Zeni põlgus Sofia vastu on kohati päris äärmuslik: „Jumal, kuidas ta seda väikest valget rotinäoga tüdrukut vihkas! /…/ Ja see jälestusväärne ennastohverdavus  ja vaoshoitus!”, aga ju mugavuse pärast ta teda ikka peab, sest Sofia kokkab ega ole ka ülearu tülikas, sest saab ju alati öelda: „MINA lähen nüüd kohvikusse, SINA lähed koju” (E, lk 119120). 

Vankumatu ihaldusväärsus on BR -i teostes üheselt meeste monopol. Zeni ilu ülendab ta lausa Absoluudiks, tema rohelistele silmadele  lauldakse ekstaatilist oodi ning põrmupaisatu „altarile on toodud ülim visuaalne ohver armastuse manifestina” (E, lk 88-89, minu rõhutus – M. K.). 

Naine ei saa seevastu oma alahädiseski ihaldusväärsuses olla kunagi kindel, ole siis Annalis või Lili. „Kui esimene lasi ennast iga kolme nädala tagant vaesel salongineiul karvadest üleni puhtaks kakkuda, siis teise jalgevahe oleks ka igale metsmehele au teinud”, esimene peab arvestama võimalusega, et ta on Mehe pilgule „mingi kosmeetilise tehnika tippsaavutustega toodetud värdjas” ning teise puhul võib Mees „ära minestada selle kirjeldamatult  tülgastava haisu käes” (MSS, lk 46-47). Naine peab olema raseeritud ja raseerimata – non posse non peccare

7.   

BR-i cosmoneuroos varieerib mitmekülgselt järgmist motiivi: vääramatult ihaldusväärne meestegelane (MM is ja MSSis peategelane) jälestab erinevatel viisidel teda ihaldavat naist, kes ei vasta cosmoideaalile. „Kui ma kuulan naist, kes vingub, et ta rinnad lotendavad, aga keeldub silikoone panemast, soovitan ma tal üldjuhul ennast maha lasta või lesbiks hakata; veel parem, kui mõlemat.  Kui keegi tuleb mulle ütlema, et tema õige juuksevärv on parim võimalikest, siis ma ütlen talle: „Kullake, kui issand oleks tahtnud, et sa selline välja näed, oleks ta kõik mehed värvipimedaks loonud.” Ja kui mõni naine avaldab arvamust, et armid, tedretähnid või karvad ei ole inetud, löön ma ta nina all lahti esimese kättejuhtuva Vogue’i ja käsin: „Näita mulle naist, kes näeb välja nagu sina”.” (MSS, lk 99) Vääritimõistmiste vältimiseks tuleb siin  teha paar märkust. 

Esiteks, võib arvata, et cosmoneuroos on üldisem ja võib tabada ka mehi, pole ju tibi ja mimm (ega ka jõmm) enam ammu soolised kategooriad ning andunud keskendumine fassaadipoleerimisele on ajakohaselt võrdnõme, seega tuleks rangelt võttes BR -i soolist asetumist pidada sattumuslikuks. Ka BR-i teoste  vahest vaimseima kuju, „Enesetapjate” biokeemiku Haraldi ettevalmistus tüdruku kohtama kutsumiseks on põhjalik ihuhooldus: päevaplaani hakkavad kuuluma regulaarsed kätekõverdused ja kõhulihaste harjutused, samuti vahetatakse hommikukohv rohelise tee ja pitsa porgandite vastu, käiakse hambaid valgendamas ning ostetakse uued riided ja „kuu ajaga pidi Harald vähemalt viis kilo maha võtma, muidu ei tasunud tüdrukule lähenedagi” (E, lk  77).

Mulle meeldiks seda võtta kui järjekordsed tõendit BR-i suutmatusest ette kujutada mehe (täpsemalt nohiku!) elutunnet ja käitumisstrateegiaid, ent muus meedias peegelduv ei luba enam olla nii kindel. Õigupoolest ei kinnita miski peale lootusrikka lugeja humanistliku automatismi, et BR püüaks (teadlikult) problematiseerida esteetilisust kui isikut ainuvääristavat kategooriat, pigem tundub, et selline hierarhiseerimisprintsiip on internaliseeritud  ning oma eksistentsi dramatiseeritakse alandlikult selle raames. Siinkirjutaja hinnang selle tendetsi süvenemise puhul on juubeldusest täiesti erinev, aga võrdne. Teiseks, kuigi olen suundumuse koondtähise tuletanud ajakirja Cosmopolitan nimest, ei maksa kuidagi paremaks hinnata selle ilmingu valdkonnalitsakaid satelliite, alates eelviidatud Vogue’ist kuni professionaalsetest  kiimaõhutajatest popmuusikuteni, superstaaridest ja metroseksuaalidest Eurovisioni ja kogu selle glamuuris röhkiva meelelahtistuseni. Õigustaks sellist lahmivalt lahterdavat hinnangulisust aistingulisuse ja ihumahlanduse loomuldasa suurema eluvõimega: see on nagu õllejoomine – inimesed teevad seda ka vabatahtlikult, ilma tunnustuse ja riikliku toetuseta ning kuigi moraalne sirgjoonelisus on juba a priori hirmutav, sest on lähisuguluses  diskrimineerimisega (aga enam-vähem samane elujõuga!), siis vähemasti kirjanduses ei tolereeriks ma ülearu praktikat, mis põlistab füsioloogilisele atraktiivsusele tuginevat väärtushierhiat (jah, ainsus). Mul on isegi hooti luul, et kirjandus võiks upitada inimest lausa vastassuunas. Kehamahlade pulbitsemine ei vaja meeleparanduslikku ja askeetlikku toetust, igihargitava Madonna vananemisväärikus õigustust Mihkelsoni vaimusuuruse ees,  ikka vastupidi. Ei näe mingit põhjust tervitada sellist „kirjanduse demokratiseerumist” (üks võimsamaid eufemisme), olgu siis tegu Cosmopolitani „Kuu kompuga”, kes „purustab igasugused stereotüüpsed kujutlused kirjanikust kui pahurast kampsuniga vanamehest” (sic!), Kroonikasse Porno-Barbie’ks fotošopitud poetessi või raamatutreileriga, kus astub üles mukitud õhupallide representatiivseim kiht (rõhutan: toimekate fertiilsustunnuste ja tõhusate sugumarkerite  evimine ei välista kuidagi vaimsete pürgimuste ja saavutuste olemasolu, küll aga kinnistab nende agressiivne eksponeerimine vastandmõjulisi väärtussüsteeme). Logos’ele peab ikka ka jääma lapike kuiva maad, kust seda ükski metro- ega muumõnuseksuaal turuloodusseadustega välja ei trügi, ning see ei pea sugugi olema sub specie aeternitatis, AD 2010 käib kahjuks kuhjaga küll ja kui need tungivad lihaletitajad ise sellel nii hirmsasti ei piinleks,  siis ütleks kohe kurjasti.     

8. 

Veel üheks cosmoneuroosi tunnuseks BR -il on see, et naise püüdu olla ihaldusväärne ja usku sellesse naeruvääristatakse pidevalt, näiteks: „Ma lihtsalt ei oska kuidagi seletada seda, et naised, keda ma olen korduvalt pikalt saatnud, ikka ja jälle mu katusekorteri ukse taga kella helistavad ja kujutavad ette, et see on  kohutavalt seksikas, kui mantli all kantakse ainult pesu” (MSS, lk 46). Eriti kõnekas on see, et ühtegi positiivset programmi ei anta, ning kuigi võib öelda, et mingi utoopiline (cosmo) ideaalnaine – Margot – MSSis visandatakse, siis ka tema, olles „kõige ilusam naine, keda ma kunagi näinud olen”, pole ihaldusväärne: nad ei maganud Karliga kunagi (MSS, lk 39) ja see idülliline kuu, mis Margot Karli juures elas, oli Karl (keda kujutatakse pidevast naistejälestusest  hoolimata väsimatu sugutäkuna!) „kohe päris tsölibaadis” (MSS, lk 59). Randvere Ruthiga Margot erilist võrdlust ei kannata, kuigi möödaminnes mainitakse ka tema tavatut vaimsust: „Margot oli pikk ja blond ja kõhn ja hästi mustade prilliraamidega, ja tal oli selline kitsas punane mantel, mis pani kõik mehed talle tänaval järele vaatama. Aga ta ei olnud üldse selline nagu teised naised, sest tal olid kupli all ajud ja mõnikord rääkis ta isegi  nii huvitavalt, et see röövis mu tähelepanu tema väikestelt teravatelt rindadelt” (MSS, lk 38).     

Ütleksin, et Margoti fenomen seisab eelkõige  tema steriilsusel, plastmassilikkusel, elulisel fotošopitusel. Kõige enam meenutab ta elusuuruses Barbie’t. Margot magas täiesti hääletult, ta „ei läbustanud kunagi vannitoas ega jätnud iialgi ühtegi oma isiklikku asja kusagile vedelma”, ta oli ilus ka laialiläinud meigiga, „ta sõi ära umbes kümme juustusaia ja libistas seejärel selga oma kõige kitsama seeliku” (MSS, lk 38-39). Margotil „ei olnud päevi, sest ta süstis endale Depo Proverat ja see võttis need ära”  (MSS, lk 80). Loogiline, sest Karl ei või taluda mõtetki enda kõrval vananevast naisest, on ta „mõelnud, et ma ei suuda kunagi abielluda, sest naistel on menstruatsioon. See on lihtsalt nii ilge! Puhas mõte sellest, et inimene mu kõrval seestpoolt laguneb, mingisugust veresegust kehamahla tilgub, ajab mind oksele. Noh, ja muidugi see lõhn. See spetsiifiline lõhn” (MSS, lk 79). Margoti-taolisele naisele on vahest kõige  lähemal Jaapani roboti-insenerid, sest elektritoitele minek tundub selle Barbie-ideaali teostumisel võtmeline.     

  9.       

Mingit kainestavat äratust võiks ehk BR-i looming pakkuda selle prantslusesse haigestunud bulgaarlanna jüngritele, kes kipuvad uskuma, et ka kõige robustsema primitiivi iga tegutsemist motiveerib printsessilik pirtsakus mõne orgaanilise aine suhtes või kui talumees veristab orika, siis teeb ta seda metafüüsilisest tülgastusest sea kui sellise vastu.         

Küll aga ma ei pea BR-i teoseid noortele heaks lektüüriks, sest vaevalt et õrnas ja tundlikus eas inimestele selliste kujutelmade indutseerimine kuidagigi kasulik võiks olla. Inimene, kes suudab näha BR -i loomingut kui cosmonduse-superstaarinduse väärtuste ummiktee illustratsiooni, ei vaja enam ammu sellist hoiatust. BR on kogemata mõnes mõttes objekttasand sellele, mille metatasand on suur osa Houellebecqi loomingust, aga probleemi  teadvustamiseks on just metatasand, kõrvaltpilk oluline.       

Loomulikult kirjandus ei pea olema keeleliselt virtuooslik ega ka mingi moraalitelling või elutarkuse institutsioon, iga antidiskrimineerija võib kinnitada, et kirjandusel on õigus olla ka teksti(eritus)mõnu, päevakajaline plära või väljaprinditud blogi, kuid BR-i teostel on õpetlik ambitsioon ja nendel lugudel on moraal. Kõige reljeefsemalt on moraalsus esil debüütteoses  „Mina, Mortimer”.       

Milline on „Mina, Mortimeri” moraal? Autori oma sõnadega: „mõtlesin midagi sellist, et oma õnne ei saa rajada teisest inimesest sõltuvusse; et selles mõttes jah, ood individualismile2, teisisõnu, see on väga erinev (truistlikust) aksioomist  „inimene võib kõige õnnelikumaks saada teiste inimes(t)e kaudu” ja eriti erinev on see Tolstojevski aksioomist „inimese õnne ei saa rajada teise õnnetusele”. Õigupoolest on MM i moraal viimase üpris puhtakujuline antitees, BR on praktiline antikristlane: inimene ei tohi ohverdada end teiste heaks, inimene peab tegema seda, mida ta ise tahab ja tänulikkus on pahe. Need kõlbelisteks imperatiivideks üldistatud teismelisetujud ja elutarkuseks üldistatud  jonnihood esitatakse kõiketeadva autori positsioonilt, st neid ei saa omistada ebaküpsetele karakteritele.     

Kui peategelase Morti ema armub oma poja sõpra, siis otsustab ta oma kirehoole alluda, abielu lahutada ja ka kõigele muule reipalt käega lüüa, käituda emotsiooni ajel ja tulevikule mõtlemata nagu mõni sõge pubekas muiste. Ema jagab oma äsja avastatud elutarkust ka pojale: „Ma olen aru saanud, et oma sisetunnet tuleb usaldada [—] raske on hoopis seda teha, mida teised sinult ootavad”. Autor kommenteerib: „Ema silmad ei olnud enam tühjad, need olid  lootust täis. „Ma kavatsen elama hakata,” ütles [ema] Mortimerile. Ema oli suureks kasvanud” (MM , lk 102-103).     

Kõige rängemalt on patustanud Morti isa. Tema süüks on see, et talle on „piisanud sellest, et [tal] on töö, kodu ja pere ning [ta] ei ole osanud muud tahtagi. [Ta on] sellega rahul olnud” (MM , lk 104). Kuigi Mortil on temast kahju, täpsemalt, tal on „kahju sellest, et kahe inimese õnn oli nii jagamatu, et kui see ühele ära anti, polnud teise jaoks enam midagi järel” (MM , lk 103), siis isa süü (s.t egoistliku eneseteostusprojekti  puudumine ja pereeluga rahuldumine) on nii ränk, et see halastust ei või leida. Isa otsib küll alandlikult lepitust: „Ma tahtsin öelda, et sa.. sul ei ole vaja muretseda [—] raha sa saad, nii palju kui kulub. Sa ei pea millestki puudust tundma. [—] Sa võid mulle ju külla tulla,” lausus isa ja tema silmades oli lootusekübe, mis oli nii tilluke, et kustus juba enne seda, kui ta jõudis lause lõpetada. Nad mõlemad teadsid, et see on lõpp” (MM , lk 116-117).     

Visake vanemad prügikasti ja tehke, mide Teie Ise tahate! Vähimagi tänulikkuse puudumine iseloomustab ka teisi BR i tegelasi, MM is on see lihtsalt idealistlikumalt ja selgemalt esil ning seal ka kinnitatakse, et see on üks õige ja  küps käitumine. „Mina, Mortimeri” keel on konarlik ja sõnakasutus kohmakas, süžee hakitud ja filmilik, moraal lapsik, egotsentristlik, tänamatust ja enesekesksust pühitsev ning kuigi see on ilmunud (kirjastuse Tänapäev) noorsooromaani sarjas, ei soovitaks ma seda noorsoole (vähemasti ilma täiskasvanu kommentaarideta). Võiks isegi öelda, et tegu on kahetsusväärselt püsiva vormi saanud kirjanduslapsusega, kui sellele ei  pookuks külge mõned autori omadused, mida iseärnis jäärapäiselt loetakse teose osaks: need on noorus ja debütantlus ning koos esinedes evivad need tavakohaselt peaaegu ammendamatut apoloogilist jõudu. Seega ei saa hoopis välistada, et tegu on tulevase klassiku esmasammuga ja „Mina, Mortimeri” nurkaviskamise asemel tuleks sinna pigem autogrammi küsida, sest nendest sipukatest on autor tõepoolest raginal välja kasvanud.   

1 Vt nt kommentaari Toomas Vindi blogis: http:// toomasvint.com/2009/10/birk-rohelend-2009/ ja sõnavõtte  Purpurmusta Oru foorumis: http://www.purpurmust. org/foorum/   

 2 http://ellilood.blogspot.com/2008/10/jagamatu-nn. html#comments

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht