Päevakajalisem, kui arvata võiks

Siivsuse ja viisakuse kultus ei ole tänapäeval sugugi haruldane, sageli kaasneb sellega justkui irooniline natsism. Peeter Helme on romaanis „Haakrist ja ajarelv“ ajastu vaimu kahtlemata väga hästi tabanud.

TANEL PERN

Peeter Helme alternatiivajalooline romaan „Haakrist ja ajarelv“ on ilmunud juhtumisi kontekstis, kus ükskõik milline selle arvustus on päevakajalisem, kui tahaks. Esiteks on (osalt Helme enda sugulaste tegevuse tulemusena) natsiteema ootamatult esil. Teiseks sai romaani autorist endast äsja suure päevalehe peatoimetaja, mis mõjutab paratamatult ka tema teoste vastuvõttu. Ka seda arvustust (sh isegi arvustuse ilmumise fakti) võidakse näha reaktsioonina nendele asjaoludele. Eks see mingil määral nii ole ka. Katsun siiski kõneleda vaid asjasse puutuvast, s.t raamatust.

Niisiis, Helme romaani süžee on võrdlemisi lihtsakoeline. Tegevus toimub aastal 2053 alternatiivses ajaliinis, kus Teise maailmasõja on võitnud teljeriigid, kes on peale suure osa maakerast omavahel ära jaganud ka päikesesüsteemi. Kirjeldatavad sündmused saavadki alguse kosmoses, kus Reich’i kosmoselaeva tabab anomaalia, mille tagajärjel selle mootorid seiskuvad ja navigatsiooniseade hakkab näitama kummaliste nimedega taevakehi. Kõige krooniks võtavad laeva sidemehed veel vastu kutsungi Ameerika kosmoselaevalt USS Obama – ilmselgelt ollakse eksinud meie tulevikku. Paarikümne lehekülje pärast saab see fenomen ka seletuse: tegu on Ameerika vastupanuvõitlejate leiutatud ajarelvaga, millega püütakse ajalugu teisele rajale suunata. Seejärel liigub fookus Reich’i ametkondade omavahelisele kemplemisele, mille käigus püütakse välja selgitada, mis on nende anomaaliate taga ning kuidas neid oma huvides ära kasutada. Lõputus kemplemises tekkivad pausid on aga täidetud ajarelva aeglase valmimise kirjeldusega. Lõpeb kõik muidugi põnevuskirjandusele kohase suure lahinguga, kus kõik tegevusliinid kokku jooksevad ja kõik tegelased omavahel võitlevad.

Pinget paraku ei teki, kuna vähemalt minusugust kiiret lugejat tümitatakse armutult lõputu action’iga – ootust, intriigi, mõistatamist selle vahele ei mahu. Pean nõustuma ulmeajakirjas Reaktor teost arvustanud Triin Loidega, kes nendib, et kogu tegevus nämmutatakse pudiks ja topitakse lugejale suhu.1 Lapsena märulifilmidest vaid lõputut tulistamist otsinuna ma siiski mõistan, et ka sellistel teostel on oma publik ning käesoleval juhul on kahtlemata tegemist teadliku loomingulise valikuga. Raamatu esitluselgi oli Helme ise kuuldavasti öelnud, et lugu on mõeldud minema umbes sama süvitsi kui C-kategooria fantaasiafilmid.2

Mis oli ja mis võinuks olla?

Raamatu pinnapealsusest on tegelikult kahjugi, sest ajaloolasena võiks Helme olla võimeline lõputult detailidesse sukelduma. Pealegi on alternatiivajalugu kahtlemata üks filosoofilisemaid ulme alamžanre, kuna laseb ilma liigse keerukuse ja keerutamiseta kahtluse alla seada harjumusliku maailmapildi, meie igapäevase elu ja olemise alused. Lähte­idee on väga lihtne: muudame kuskil punktis ajalugu ning vaatame, mis suunas lumepall veerema hakkab. Edasine sõltub juba autori silmaringist ja kujutlus­võimest: kellele piisab muutuste käivitamiseks liblika tiivalöögist, kellel on selleks vaja midagi enamat, kes näeb vaid pinnakohendusi hoonete fassaadil, kel õnnestub piiluda ka tubadesse ja raamaturiiulitesse.

Peeter Helme romaan „Haakrist ja ajarelv“ mõjub rõhutatult antiintellektuaalsena, eriti võrreldes tema varasema intellektuaalsuse ja indiviidi siseilma süüvimisega.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Helme tegelased paraku lugemise ega muugi meelelahutuse peale õieti aega ei raiska. Nõnda on tal jäänud kasutamata näiteks suurepärane võimalus jätta kellegi lauale lebama ulmeklassika „Haakristi isand“, mille Norman Spinradi „Terasunelmas“ kirjutab ulmekirjanik ja -illustraator Adolf Hitler (suure sõja järel on ta emigreerunud ilmselt Karl May kangelaste jälgedes Ameerikasse, mistõttu natsipartei esiletõus ja Teine ilmasõda on jäänud olemata). „Haakristis ja ajarelvas“ võinuks selle loogiliselt kirjutada vana Führer näiteks pärast riigijuhtimisest loobumist. Või siis saanuks Helme asetada kellegi riiulisse mõne suure filosoofi mõnevõrra muudetud või hoopistükkis muutmata raamatu, kas või Jürgen Habermasi oma …

Kultuuriloos on Teise maailmasõja traumat, tsiteerides Tõnu Õnnepalu, „mäletatud ja mälestatud, mälutud ja uuritud, suutmata aga sellele otsa vaadata, seda omaks võtta“.3 Mäletamise ja mälumise keskmes, nii memuaaride, uurimuste kui ka ilukirjanduse vormis, on eelkõige ohvrite kannatused. Roimade toimepanijaid käsitlev kirjandus kipub jääma kaanoni serva taha ning võtma labasemat, odavat tähelepanule püüdvat vormi: (enese)õigustused, imerelvad jne. Selliste väljaannetega ollakse siiski ajapikku harjunud nagu vananeva sugulasega, kes kipub pidulauas ikka ja jälle „need juudid“ jutuks võtma. Miski selles ei sunni sügavamalt järele mõtlema ja endale näkku vaatama, kuna toimunu on möödanik, kuriteod aga kellegi teise (põhiliselt Hitleri) omad. Tõeliseks skandaaliks on tarvis, nagu näitas Jonathan Littell oma „Heasoovijatega“ (sellest kõneleb ka Õnnepalu eespool tsiteeritud artiklis), sundida lugeja astuma neid kuritegusid toime paneva SS-ohvitseri nahka ning talle kaasa elama. Littelli romaan on siiski oma psühholoogilises realismis, ajaloolises täpsuses ja mütoloogilises sügavuses tugevalt ankurdatud kõrgkirjanduse traditsiooni. See pidepunkt võimaldab „Heasoovijatel“ ka SS-ohvitseri psüühika kuristikust (kuhu ta üle kultuurikaanoni serva sukeldub) mitte lihtsalt eluga, vaid ka painest vabanenuna tagasi pöörduda.

„Haakristil ja ajarelval“ seda sorti pide, mis võib ehk mõne teise silmis olla ka taak, sisuliselt puudub. Psühholoogilisele ja filosoofilisele plaanile pausideta kulgev tegevustik ruumi ei jäta. Kui romaani kuhugi siiski paigutama peab, siis võiks seda lugeda Janek Kraavi transgressiivse kirjanduse poeetika käsitluses lahatud kultusteksti prisma kaudu. Kultustekste „iseloomustab küll peavooluesteetikast kõrvalekaldumine, aga sageli ka kunstiline küündimatus; nende kontrakultuuriline aspekt väljendub tihti just räiges tabude kujutamises; mõnel juhul võib seal tuvastada eksperimentaalset poeetikat, aga tihti nõrgestab avangardsust stereotüüpidesse takerdumine“.4

Natsism on boring ass shit

„Haakristi ja ajarelva“ poeetika kutsubki lugedes õigupoolest esile tugevaid assotsiatsioone Kraavi artiklis lahatava Kaur Kenderi skandaalse „Untitled 12ga“. Selle seose lätted on muidugi temaatilised: käsitlevad ju mõlemad lääne ühiskonnas ühel või teisel moel tabulist teemat, kuigi natsitemaatika pole vähemalt meil ei sotsiaalselt ega poliitiliselt (saati siis kriminaalselt) niivõrd tundlik kui pedofiilia – seda ilmestab kas või riigikogu liikmete nimekiri.

Helmel ükski tegelane roimade toimumist siiski ei eita, pigem peetakse neid alateadlikul tasandil hoiatusena meeles („Ma võiksin teid kohe Hadamari saata. Teate ju, mis see on?“, lk 13). Pean siiski tunnistama, et mulle mõjunuks loomulikumalt, kui holokaust, vaimupuudega inimeste hävitamine (millele vihjati tsiteeritud lõigus) ja mis kõik veel oleks tõesti alternatiivses natsi­tulevikus unustatud, nii nagu on tänaseks peaaegu ununenud koloniaalvallutajate tapatalgud Aafrikas, Aasias ja Ameerikas, Mao Zedongi suur hüpe jne. Mõjub kummastavalt, et romaani iti­mehest minajutustaja Karl-Jochen Staack unistab „nagu paljud mõõdukamad inimesed parteis sellest, et natsionaalsotsialism jõuaks järgmisele tasandile. Selli­sele, kus räägitaks vähem aaria rassi puhtusest ja astutaks konkreetsemaid samme rasside­vahelise rahu saavutamiseks“ (lk 130) – ikka veel, kuigi sõjast on möödas juba üle saja aasta? Selline utoopiale vääriline staatilisus iseloomustab romaanis ka teisi Reich’i institutsioone. Selle tagajärjel ei mõju need ametkonnad mitte ähvardavate jõudude, vaid pelgalt varrukast puistatavate nimedega, millega tähistatavatel objektidel on omavahel väga raske vahet teha.

Näiliselt lõputult loetletavate asutuste eristamatus ei pruugi iseenesest olla sugugi juhuslik: ka tuleviku Reich’is valitseb Helmel jätkuval bürokraatlik Ordnung, mille atmosfääris ei ole midagi imelikku selles, kui eri ametkonnad näivadki äravahetamiseni sarnased ning tegelevad ühtemoodi vaid lõputu kohvitamise, koosolekute pidamise ja üksteise jalgealuse õõnestamisega. Muidugi on võimalik ka igavatest asjadest, nagu koosolekud, kirjutada poeetiliselt ja haaravalt. Selle kunsti suurepärane valdaja on ulmekirjanduses Kim Stanley Robinson.5 Helme kirjeldused ei ole siiski ei üht ega teist. Bürokraatia on enamjaolt siivas ja sirgjooneline, mitte mingi kafkalik lõks, millest väljapääsu ei ole ja kus midagi saavutada ei ole võimalik.

Võib-olla ongi raamatu sõnum mõeldud olema, et natsism on, parafraseerides Kaur Kenderit, boring ass shit? Kirjelduste neutraaltoonid kipuvad aga ühte sulama psühholoogiliste ja filosoofilistega, mille tagajärjel mõjub Helme romaan rõhutatult antiintellektuaalsena, eriti võrreldes tema varasema intellektuaalsuse ja indiviidi siseilma süüvimisega, nagu seda kohtab teostes „Puudutus“ (2007) või „Varastatud aja lõpus“ (2011). Nii et kui „Puudutust“ on Jürgen Rooste nimetanud intellektuaalseks poistekaks,6 siis „Haakrist ja ajarelv“ võiks sama rida jätkates olla antiintellektuaalne poistekas – või transgressiivne poistekas.

Antitransgressioon

Romaani transgressiivseim, mind kui lugejat enim ärritav külg ongi ehk natside hallus, toonide neutraalsus. Ühelt poolt on muidugi hea meel, et Helme ei moraliseeri, seda on juba niigi palju tehtud. Teiselt poolt on senine kultuuri­kogemus harjutanud mõttega, et üht piiriületust peaks transgressiivse jõu suurendamiseks võimendama teisedki. Midagi sellist – ebameeldivat, vastikut, karnevalilikku – aga romaanis õieti pole: natsid on siivsad, käivad tööl, joovad kohvi ning lähevad õhtul armukese asemel naise juurde või siis vaatama lapse jalgpallimängu. Natside inimlikustamise katse (just seda nimelt kirjandusteoselt alati ootaks) on neist seega teinud pigem robotid.

Seda, et Helme on karnevalilikuks groteskiks võimeline, näitab kas või möödunud kevadel Reaktoris ilmunud seksuaalse sõltuvuse teemat käsitlev novell „FF“.7 Sama liini jätkavad mõned „Haakristi ja ajarelva“ lõigud, kus biooniline supernaine Incerta mõtleb naine olemisest ja emadusest ning suundub siis otsima juhuseksi, et ennast inimesena tunda. Kahjuks on see üks väga väheseid kohti, kus tegelase siseilma sukeldutakse. Armastus väljendab ennast romaanis kustuvate tulukeste („Siis lahkusid kapten ja Hannelore suudeldes köögist ja liikusid ülakorrusele. Seal ei süttinud enam ükski tuli …“, lk 61) ja filmilike žestide kujul („Seejärel võttis ta Joe’l kõvasti ümbert kinni, surus algul oma näo tihedalt ta rinnale, hingas sügavalt sisse noormehe lõhna ja vaatas siis talle alt üles. „Joe – sa tead, et ma armastan sind,“ sosistas ta“, lk 151). Võiks öelda, et niisugune õhkamine on omamoodi antitransgressioon.

Kui veidi laiemalt ringi vaadata, siis pole siivsuse ja viisakuse kultus tänapäeva kultuuris, eriti võrgukeskkonnas, sugugi haruldane. Sageli kaasneb sellega ka justkui irooniline natsism, nii et Helme on ajastu vaimu kahtlemata väga hästi tabanud. Sageli on see viisakus seejuures pealetükkiv ja ühepoolne, eelkõige vahend oma tahtmise saamiseks, relv, millega tungida üle piiri, millest sind muidu läbi ei lastaks: „Kuidas sa võid mind eirata, kui ma olen nii viisakas?“ Ja kuidas sa eiradki, kui alternatiivina pakutakse maa all mustas pimeduses musta sütt kaevandavaid musti „seltsimehi“?

1   Triin Loide, Raamatuarvustus: Haakrist ja ajarelv. – Reaktor 2019, nr 2. https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-haakrist-ja-ajarelv

2   Samas.

3   Tõnu Õnnepalu, SS-Obersturmbannführer Max Aue, ligimene. – Vikerkaar 2007, nr 7-8.

4   Janek Kraavi, Transgressiivse kirjanduse poeetikast II. – Keel ja Kirjandus 2016, nr 12, lk 935.

5   Vt Jaak Tomberg, Kuidas kirjeldada kliimakriisi? Kim Stanley Robinsoni utoopiline realism. – Vikerkaar 2017, nr 7-8.

6   Jürgen Rooste, Paariad ja kirjandusseparatistid. – Sirp 21. III 2008.

7   Peeter Helme, FF. – Reaktor 2018, nr 4. https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ff

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht