Paiga vaim ja vaimu paik

Jaan Kaplinski üleskutse: „Jätame kas või paar ruutmeetrit liblikatele, mesilastele, kimalastele ja teistele; toome tagasi natuke metsikust – oma koju, aeda, ussaeda, parki ...“

JAAN KAPLINSKI, VALDUR MIKITA

Sirbil on au tutvustada täna, Jaan Kaplinski 80. sünnipäeval tema järgmist raamatut. Aprillis ilmub sarja „Ööülikooli raamatukogu“ esimene raamat – Jaan Kaplinski „Vaimu paik“. Tegu on „Ööülikoolis“ peetud loengute koguga. Sarja eestvedaja Jaan Tootsen meenutab: „Paarikümne aasta jooksul on Jaan Kaplinski „Ööülikoolis“ kõnelemas käinud õige mitu korda. Tema esimene loeng „Eesti keel ja meel“ (2000) oli üks tõeliselt vaimu-liigutav loeng, mis andis alustavale „Ööülikoolile“ õige hoo sisse.“ Küllap annab Kaplinski hea hoo ka uuele raamatusarjale. Avateos algab Tõnu Õnnepalu ja Jaan Kaplinski spetsiaalselt selle raamatu eessõna tarvis loodud kirjavahetusega ning lõpeb samuti kahe kirjamehe vestlusega: Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita. Olgugi peetud 2014. aastal ning ajalehes ruumikitsikuse tõttu pisut lühendatud, mõjub dialoog äärmiselt aktuaalselt. Head lugemist ja palju õnne sünnipäevaks! – Toim.

Toogem tagasi natuke metsikust!

Valdur Mikita: On selline kummaline paradoks, et paiga vaim kipub lahkuma nendest paikadest, mis on juba liiga korras, liiga kultuuristatud ja liiga vähe metsikud. Eks meil kõigil ole niisugune kummaline tendents maailma avastada ja teda kuidagi „korda teha“. Mingi hetk saame aru, et kui oleme ta korda teinud, siis see, mida püüdma läksime, on tegelikult temast kadunud. See on üks suuri paradokse, mille vastuseni mina enda sees ei ole jõudnud – kas sind on ka see paradoks vaevanud?

Jaan Kaplinski: On kindlasti. Kõige rohkem olen mõelnud kahest valdkonnast, mida ma mingil määral tunnen: keelest-keeleteadusest ja loodusest-ökoloogiast. Just kirjutasingi Eesti Looduse peatoimetajale Toomas Kukele, kes ütleb ühes intervjuus, et oleme heinaniitmisega liiale läinud. Oleme oma ümbruse muutnud liiga lagedaks, liiga ühenäoliseks muruks – nagu oleks ideaaliks tükk maastikku, mis kujutab endast sisuliselt kasvavatest taimedest vaipa ja sarnaneb juba plastvaibaga, kunstmuruga. Ja ma olen mõelnud, et keelega on tegelikult midagi samasugust: mõlemad süsteemid on meist vanemad, suuremad ja keerulisemad, me ei mõista neid päriselt, ja kui tahame neid „korda teha“, siis on alati oht, et lihtsustame neid liialt ja rikume nad ära.

Mikita: Ehk siis – võiks öelda nõndaviisi, et ka keeles on tarvis looduskaitsealasid, mida me ei puutuks, mida me ei üritaks lõpuni korda teha. Et ei tekiks sedasama vastuolu nagu mõnel pool Euroopas, kus üritatakse soid taastada – kohutavalt kallis ja peaaegu võimatu ettevõtmine. Meil läks selles mõttes õnneks, et soid oli nii palju, et kõiki polnud võimalik ära kuivendada. Ja kui siit edasi mõelda, siis võib-olla jõuab ka – jutumärkides või ilma – suur maailm niikaugele, et üritab keelde juurde tuua sellist metsikut elementi, mida eesti keeles on oletatavasti piisavalt alles. Võib-olla jõuame kunagi sinnani.

Kaplinski: Keeleasjas on mind väga konkreetselt häirinud see, kui pedantidest keeletoimetajad ja -õpetajad leiavad, et ei tohi öelda näiteks, et Eino Baskini „100 paremat anekdooti“. Ei tohi olla „paremat“, vaid peab olema ülivõrdes, „parimat“. Ei tohi olla „aasta huvitavamad raamatud“, vaid „huvitavaimad raamatud“. See on minu jaoks analoogne muru väga-väga tasaseks-ühtlaseks niitmisega. Indrek Hargla kahe viimase romaani peale leidsin ühe lühikese superlatiivi. Ainult ühe! Viivi Luigel ei ole neid minu meelest üldse. Paar asja on kõnekeelde läinud – parim, suurim – ja ongi kõik. Tähendab, vastuseis keele ülekorraldamisele on täitsa olemas.

Mikita: Me võime ju maailma jagada kaheks, kolmeks või neljaks, aga kui jagame ta praegu kolmeks – keeleks, kultuuriks ja looduseks –, siis kultuuri koha pealt tundub, et Eestis on üks väga huvitav tendents: siin kipub kõik metsa minema. Mulle tundub, et see on meile selline positiivselt sümptomaatiline kultuurivorm. Keegi üritas isegi nimekirja luua, et kui vaadata suvelavastuste arvu inimese kohta, siis Eesti oleks kindlasti maailmas esimene. Ja nimistut võib isegi laiendada: on igasugused suvekoolid, mõtlustalud … Eestlastel on selline positiivne alateadlik tendents mingi korralik asi ära rikkuda: viia ta sohu või metsa. Mõnikord tundub taoline tegevus kummaline, aga võib-olla on siin oma osa ka alalhoiuinstinktil.

Kaplinski: Olen kirjutanud mitu reisikirja, aga võrukeelne „Mõtsa ja tagasi“ kujutab endast reisikirja omaenda kodumetsast, kus marsruut on umbes kolmsada meetrit ja kus ma püüan arvutada puulehtede hulka ruutmeetri kohta ning räägin oma puuriitadest ja sellest, mis puud ma järgmisele kümnele meetrile istutanud olen ja mis taimekesed seal veel kasvavad. Nii et selline metsa tagasi minek on minu jaoks niisugune julgustav, lootustandev märk, et igasuguste euronõuete ja kõige muu kiuste lööb meil ikka mingisugune jonn vastu. Äkki saab veel asjast asja?

Toomas Kukele just sellest kirjutasingi, et kõiki, kellel on aed või kes kuuluvad mingisse majaühistusse, kooperatiivi või mujale, kus on maad – neid kõiki tuleks üles kutsuda jätma osa sest maast muruniiduki või -traktoriga üle käimata. Jätta alles lapikene võsa või põõsaid-puhmaid, jätta ta metsikuks. Jah, inimene on aastasadu kui mitte -tuhandeid niitnud, aga väga suur vahe on murul, mida niidetakse kaks korda nädalas, ja aasal, niidul, luhal, heinamaal. Nii et see oleks kompromiss: jätta osa selliseks, kus kasvavad hein, putked, nõgesed, kellukad, karikakrad, kirikakrad ja nii edasi. See on minu üleskutse: jätame kasvõi paar ruutmeetrit liblikatele, mesilastele, kimalastele ja teistele; toome tagasi natuke metsikust – oma koju, aeda, ussaeda, parki …

Ruum ja koht

Mikita: Olen mõelnud, et miks kipub kaduma meie kohamälu. Üks põhjus on muidugi see, et selliseid maagilise eluringiga inimesi, kes sünnivad ühes paigas ja maetakse sinnasamasse külakalmistule, ongi vähe ja jääb järjest vähemaks. Aga selle kõrval on veel üks kurb asi: inimesed ei käi enam jala, vaid pigem sõidavad autoga. Aga autoga sõites ei pane sa ilmselt kunagi nime sellele väiksele metsatukale, mis aknast mööda vilksatab. Kõigepealt kaob ära see kõige hapram teedevõrgustik, murusse tallatud jalgrajad – ja koos nendega kaovad ka igasugused pisipaigad.

Kaplinski: Mulle meenub, et kui mu poeg oli vahetusõpilasena Ameerikas, käisin tal seal külas, Ohios, pisikeses Kinsmani asulas. Jalutasin seal ringi ega leidnud ühtegi kõnniteed. Lõpuks avastasin rohu ja puhmaste alt, et seal olid kunagi olnud kõnniteed, jalgrajad. Enam neid ei olnud. Kõik sõitsid autoga, ka paarsada meetrit. Kõndisin läbi selle küla ja külakoerad olid täiesti segaduses, nad ei teadnud, mis pääle hakata: mingi kummaline olevus kõnnib jala mööda maanteed – sest sisuliselt seal ei ole tänavaid, seal on maantee. Nad ei olnud sellist olevust varem näinud. Püüdsid nagu haukuda, aga kuidagi ei usaldanud päris haukuda ka – nad olid segaduses.

Vahel mõtlen vihaga, et Eesti Autovabariik, Эстонская Автомобильная Республика, Estonian Automobile Republic – et tont võtaks, kas Eesti riik ei ole äkki kujundatud selliseks, nagu ta on, just autotootjate huvides. Et tõesti ilma autota enam nagu … Oleks ma 30aastane, aga ma olen 73aastane – ei jaksa enam käia ja rattaga sõita neid vahemaid, et kas või poodi minna. Ja olemegi sunnitud elama niisuguses autovabariigis. Õudne hakkab.

Hiina juurtega Ameerika geograaf Yi-Fu Tuan teeb vahet, et on space ja place ehk „ruum“ ja „koht“. Inimene muudab ruumi kohaks, aga mis kõige olulisem: ta ka nimetab teatud kohti. Kui oma maamaja saime, mis on nüüd 44 aastat meie käes olnud, siis lõime samuti natuke toponüümikat. Näiteks päris viimane nimetus, mis meil tekkis, on Konnakraav. See on minu kõige nooremate lastelaste loodud. Üks koht on läinud isegi Eesti põhikaardile – Käbimägi.

Aga vanadel kaartidel on näiteks niisugused armsad kohanimed nagu Varestevariku-alune soo ja mis kõik … Pea igal niidulapil ja põllul on ikka oma nimekene. Praegu me, jah, kihutame mööda ja lendame üle – ja tulemus on see, et saame palju, aga igast asjast eraldi saame vähem. See on omamoodi inflatsioon. Raha on palju küll ja trükime teda juurdegi, aga väärtus muudkui väheneb. Niisamuti, kui meil on hirmus palju raamatuid, siis ühe raamatu väärtus selletõttu väheneb. Kui väärtuslik oli üks raamat keskajal, kui neid juhtus inimesel olema! Just lugesin Indrek Hargla raamatut, kus kellelgi mehel on üle kahesaja raamatu. See on midagi kujutlematut, sest muidu oli inimestel paar raamatut – need olid ju käsitsi kirjutatud. Rohkem ei ole alati rohkem: kui meil on midagi palju, siis kuskilt me jälle midagi kaotame.

Mikita: Mulle meeldis kangesti see kujutelm, kuidas üks kummaline eestlane kõnnib mööda Ameerika võsastunud kiirteepervi – tõeline kultuurieksport, võiks selle kohta öelda: tuua suurde maailma tagasi pisipaigad ja mikrotoponüümid. Võib-olla tasuks sellele täitsa mõelda. See kõik meenutab natukene ka hügieenihüpoteesi, mis on tänapäeval väga populaarne, eriti allergiate peale mõeldes: inimesed on haiged seetõttu, et meie kodud on liiga puhtad. See viitab otseselt sellele, et igas normaalses elamises peab olema hunnik tolmu ja sodi, et inimene oleks hea tervise juures. Mõnes mõttes on see hea mudel ka keele, kultuuri ja looduse jaoks: kõik suured asjad vajavad metsikut perifeeriat, mingit ala, mida ei ole mõtet üles harida. Kui ta on kord üles haritud, siis on džinn pudelist väljas ja teda sinna tagasi saada on praktiliselt võimatu.

Kaplinski: Olen täiesti nõus. On selline Ameerika roheliste loosung, laenatud ühelt XIX sajandi mõtlejalt ja loodusesõbralt: „In wilderness is the salvation of the world“, „Metsik loodus päästab maailma“. Ja eks ta enam-vähem niimoodi ole. See, mis praegu Eestimaal toimub, on ökoloogilises mõttes üpris kohutav. Kõik monokultuuristub kiiresti. Põllud on monokultuurid, sest seal ei ole enam umbrohtu. Õigemini seda, mida meie nimetame umbrohuks – umbrohi ise ennast umbrohuks ei pea. Rukkilill, karikakar ja moon ei pea ennast umbrohuks, ja ei pea meiegi alati ja igal pool, vaid isegi ostame ja kasvatame neid. Aga rukkilill, rahvuslill, on ju põldudelt sisuliselt kadunud. Teda on veel aedades ja siin-seal.

Nojah, võime öelda, et meil on vaja rohkem inimesi ära toita ja odavamalt toota ja nii edasi. Olgu, niimoodi võib öelda, aga loodus on üks suur keeruline võrk – või võrgustik, nagu praegu öeldakse – ja võrguga on nii, et võrk töötab, kuni tal on teatud hulk sõlmi-silmi. Aga kuskilt alates võrk enam ei tööta. Seda üleminekut kirjeldab üks ilus matemaatiline teooria, rakendustega füüsikas ja mujal – perkolatsiooniteooria. Kui võtame näiteks mingi ökosüsteemi või biosfääri tervikuna, siis võime sealt liike ära võtta, seda mingi piirini vaesustada, ja ta toimib veel. Aga on üks teatud lävi, ütleb perkolatsiooniteooria, ja kui selle ületame, siis kogu süsteemi toimimine nõrgeneb järsult – või lakkab hoopis. Ja ma kardan, et midagi sellist võib juhtuda. Praegu on suur probleem mesilastega: kõikjal arenenud maailmas, kus kasutatakse mürke, kus luuakse ikka rohkem neid umbrohupuhtaid põldusid ja nii edasi, hävivad mesilaspered aina kiiremas tempos. See on ka puhtteaduslikust vaatenurgast kinnitus loosungile, et midagi metsikut peab säilima, et meie maailm püsiks elatavana – isegi mitte elamisväärsena, vaid et elu saaks üldse jätkuda.

„Kui mul om halb olla, sõs ma lähe metsa …“

Kaplinski: Mulle tuli äkki meelde minu esimene ämm, kes oli lihtne maainimene, ja tema ütles oma ilusas Kambja murrakus: „Kui mul om halb olla, sõs ma lähe metsa – metsan nakkas iks paremb.“ Tema läks metsast mingisugust lohutust, abi otsima – ravi hingele ja võib-olla ka kehale. Midagi selles on.

Muret teeb see, et ka metsad muutuvad meil rohkem monokultuurideks. Ka puht ökoloogi pilguga vaadates võiks öelda, et siin ei ole kõik korras. Õnneks paljud metsad ei ole päris puuistandused, vaid on segastel aegadel siiski looduslikul teel taastunud ja jõudnud juba piisavalt palju kasvada, et keegi neid enam ei hävita ega istuta asemele puude ridasid. Mõtsa iks veel om oleman, olõ-õi är kaonu joht.

Toda kiilt või ka kõnõlda. Ja tuu om ka üts asi, mille ma iks võru keeleh ole kah pruumnu kirotada. Tuu om ka üts sääne „tõne“. L’autre, nigu prantslase ütlese. Üteh kultuurih peat olema ütte ja tõist, piät olema tuu kõrralik ja piät olema tuu mõtsik. Nigu hiinlaisil om konfutsiaanlik etikett nii, et kui sul om külaline, kiä ast treppi müüda ja pand hää jala inne, siis sa panet kura jala inne. Tuu om väega häste ärr kõrraldatu kõik. Aga taoisti, näil om kõik säänne undsõnõ, udune, ja midagi ei ole nigu ärr defineeritu. Vat kultuurih piät olema neo kats asja mõlemba, siis too kultuur püsüs. Ja Hiina om üts näütus tuust, et sääne kultuur nigu püsüs kavva aigu – kats tuhat aastat ja pallo rohkemb veel ja püsüs viil edesi.

Mikita: Jah, võib-olla see saladus ongi selles, et nad on suutnud kaks poolt alles hoida. Võiks ju isegi nõndaviisi mõelda, et inimese psüühika ja elu põhivajadused ja kõige olulisemad instinktid sündisid ju selles maailmas, mis oli suuresti metsik, mida oli vaja avastada, kus oli väga palju ruumilist ja ajalist spontaansust. Inimene ärkas hommikul üles ja ega ta ilmselt täpselt teadnud, kuhu läheb ja mida teeb – alustuseks vaatas hoopis, mis ilm on ja … Kõik see, mis tuli kuidagi spontaanselt, on tasapisi kadunud, kadunud, kadunud, kuni ühel hetkel seda vabadust enam ei olegi: inimene ärkab hommikul üles ja kõik on planeeritud. Alates sellest, kuidas ta aastaid õpib ja tööl käib, kuni selleni, et ta teab täpselt isegi seda, kuidas oma vanapõlve veedab. Ja siin tekibki vastuolu: sättumuslikult on inimene ikkagi olend, kes tahab otsida ja avastada, aga tal lihtsalt ei ole enam paiku, kus seda teha – ja tal pole aegagi! Ja siis ta üritab kuidagi hakkama saada.

Kaplinski: Jah, inimene vajab mingisugust tundmatut – midagi, mida avastada. Ja kui seda enam ei ole … Muuseas, minu meelest see teine, see l’autre, keda kultuur vajab, on meie jaoks olemas veel ühel kujul, millele võiksime mõelda. Ärge ehmatage – see on venelane, see on Venemaa. See on see, mis meid kummitab, mida me kardame, aga mis tegelikult võib-olla natuke ka ligi tõmbab. See segane, ebamäärane, anarhiline, vägivaldne Venemaa. Aga mõtleme, äkki on ka sealt midagi leida ja avastada?

Võib-olla on see täielik umbluu, aga mulle tundub, et kui maailm oli enam-vähem avastatud – viimati Antarktikaski ära käidud – ja kaardil polnud enam olulisi valgeid laike, siis ilmus välja doktor Freud ja avastas äkitselt inimeses endas salapärase maailma: alateadvuse, mida võis lõputult uurida, analüüsida ja mille põhja ei jõutud päriselt kunagi. Äkitselt loodi meis endis uus ja tundmatu, hägune ja salapärane maailm ning tekkis palju koolkondi, kes omavahel vaidlesid ja kaklesid. Nii et ju see vajadus on ikka nii suur.

Ja mis on praegu? On mingi kummaline sümbioos tipptehnoloogia ja mütoloogia või muinasjutumaailma vahel. Niipalju kui ma olen kõrvalt kiiganud igasuguseid laste internetimänge, siis tundub, et ühtäkki elavad nad oma globaalses network’is – maailmas, mis on täis lohesid, nõidu ja tont teab mida kõike veel. Selliste olevustega nemad tegelevad. Tolkieniga see algas, aga nüüd löövad need lained lausa üle pää juba. Kõik tuleb tagasi.

Mikita: Mulle meenub, et kui ma ülikooli astusin, pidid kõik tudengikandidaadid vestlusel rääkima, miks nad tahavad loodusteadust õppida. Ja ma mäletan, kui need õnnelikud tudengid, kes olid viimaks ülikooli vastu võetud, koguti kokku suurde ringauditooriumisse, kus neile peeti avaloeng. Lektor ütles meile varjatud irooniaga: „Inimesed tulevad ülikooli ja nad isegi ei tea, mida nad on õppima tulnud. Üks inimene, kes tahtis geograafiks saada, ütles, et tema unistuseks on avastada uusi maid!“ Ja mul on sellest kandidaadist, kes ilmselt ukse taha jäi, kogu aeg hirmus kahju olnud. Ta ütles lapsesuuga välja selle, mida tegelikult kõik tulidki ülikooli õppima – paljud neist pidid pettuma. Kui me saaks tagasi selle avastamata maailma, siis oleks kõik hästi.

Kaplinski: Mis meenutab mulle, võin ausalt tunnistada, et mina tahtsin ülikoolis õppida keeli ja uurida mütoloogiaid selleks, et aru saada, kas Atlantis ikka oli olemas või ei olnud. Aga see läks varsti üle, sest ma sain aru, et mingisugust tõepõhja sel asjal ilmselt ikka ei olnud.