Palju küsimusi, liiga palju vastuseid

Margaret Atwood osutab õõvastava veenvusega, kui õrn on piir demokraatia ja totalitaarse riigikorra vahel.

HANNELEELE KALDMAA

Mitmekülgne ning viljakas Kanada kirjanik Margaret Atwood (snd 1939) ei ole Eestiski tähelepanu alt kõrvale jäänud: maakeeles on ilmunud enamik tema tuntumaid romaane ning üks luulekogu. Ainuüksi viimastel aastatel on eesti keeles avaldatud Atwoodi sulest pärinev Shakespeare’i „Tormi“ ümberjutustus „Nõiasigidik“ (ee 2018) ning tema ühe kuulsama, 1985. aastal ilmunud romaani „Teenijanna lugu“ kordustrükk (ee 1993, 2017). Just nimelt „Teenijanna loo“ peaaegu 35 aastat hiljem ilmavalgust näinud järg ongi mullu Bookeri auhinna võitnud ja nüüd eesti keelde vahendatud „Testamendid“.

Margaret Atwood 2015. aastal Tallinnas kirjandusfestivalil „HeadRead“.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

„Teenijanna lugu“ on üks tuntumaid ja mõjukamaid düstoopilisi romaane. See räägib loo tuleviku-Ameerikas Gileadi riigis elavast teenijannast Offredist (ee ’Fredi oma’), kelle ainus töö – nagu kõigil teenijannade klassi naistel – on saada lapsi. Ühiskonnas, mis on jaotatud kõrgema klassi meesteks ja nende naisteks, tädideks (vallalised õpetajad), majapidajateks ja teenijannadeks, vahimeesteks ja sõduriteks, on teenijannade elu vahest kõige piiratum: nad kuuluvad mehele, kellele nad parajasti määratud on, peavad paistma täiest ühesuguste punase kleidiga kujudena ega tohi teha suurt midagi peale lapsekandmise. Valges kleidis ringmänge mängivate laste ja lilleseadega tegelevate perenaiste idülli varjupoolt ei pea isegi otsima: avalikud hukkamised, paranoia ja järelevalve. Neis karmides oludes püüab Offred, kes mäletab elu enne Gileadi ning igatseb inimlikku kontakti, leida viisi, kuidas ellu jääda, armastada, võib-olla põgenedagi.

„Testamendid“ on selle võrdlemisi otsekohese, ent palju otsi lahtiseks jätva loo edasiarendus, vastus arvukatele küsimustele, mida autor kindlasti nende 35 aasta jooksul kuulma on pidanud. Kuidas Gilead tekkis? Kuidas see toimis? Kas ja kuidas langes? Kuidas elasid need naised, kes täitsid selles ühiskonnas muid rolle? Mida arvas ülejäänud maailm? Niisiis on „Testamendid“ hoopis teistsuguse iseloomu ja ülesehitusega lugu. See põimib kolm testamenti, pihtimust. Kaks tunnistust pärinevad tüdrukutelt: üks neist on kasvanud Gileadis komandöri tütrena, ent on ometi rahulolematu, sest kes saaks olla rahul olukorraga, kus ta peab 13aastaselt abielluma mõne „kõrgemalt poolt“ valitud mehega. Teine tüdruk on kasvanud vabas Kanadas ega suuda mõista, kuidas sealsamas piiri taga valitseb religioosne õõvarežiim, mille põgenikkegi enamik maailma riike enam vastu võtta ei taha.

Nende vahel võtab sõna „tädi Lydia“. Endine mainekas USA kohtunik, kes on uue režiimi silmis mõistetud surma kui fertiilsest east väljas haritud ja karjääri teinud naine, saab ülesande rajada uus kord. Tädi Lydia ongi aidanud luua kogu selle lahterdamise, alandamiste, hukkamiste ja totrate religioossete laulukeste maailma. Tema lugu on neist kolmest kõige raskem ja huvitavam lugeda, sest kui tüdrukud on alles lapsed, teismelised, kes püüavad neile antud maailmas toime tulla, siis tädi Lydia ehitas seda maailma. Ta teab ning tunnistab selle süsteemi ja iseenda inimsusevastaseid kuritegusid. Kas asjaolu, et ka tema ise on režiimi ohver, muudab seejuures midagi? Kas see, et ta ühe käega külvab julmust ja teisega seda võimaluse tekkides tagasi hoiab või õõnestab, muudab midagi? Kui tädi Lydia oleks ettepanekust keeldunud ja maha lastud, oleks sama koha täitnud keegi teine. Ta kaalus võimalusi – surm või koostöö – ja valis elu. Vähe sellest, ta ronis karjääriredelil nii kõrgele kui võimalik. Kõige kõrgemale.

Kui „Teenijanna lugu“ on hoiatusromaan, aga ühtlasi ka ühe inimese elu ja hinge lugu, milles ühiskond on küll ülioluline, ent paljuski taustal, siis „Testamentides“ püüab Atwood just nimelt selle toimimise mehhanisme lahti seletada. Autor vastandab Gileadis elava, seal toimuvat loomulikuna võtva Agnese ja väljastpoolt tulnud Nicole’i lood ning heidab neile valgust tädi Lydia kaudu, kes tunneb elukorralduse telgitagust minevikus ja olevikus. Kuigi see ei ole otseselt seotud „Teenijanna loo“ Offredi eluga, ei ole „Testamendid“ eraldiseisev romaan. Ilma „Teenijanna loota“ vaevalt „Testamentegi“ oleks: see on ilmselge vastus, täiendus ja edasiarendus tänapäeva lugejale. See asjaolu teeb Bookeri-võidu veidi kummaliseks, kuigi ei saa tunnustamata jätta Margaret Atwoodi sõnaosavust. Ka kõige karmimates lõikudes leidub kauneid tabavaid lauseid. Õõv ja ilu käivad käsikäes.

Kõige õõvastavam – seda kahtlemata teadlikult – on aga kujutatud olukorra tõepärasus. Niimoodi võib juhtuda, on juhtunud, juhtub ilmselt praegugi paljudes totalitaarsetes ühiskondades. Jah, inimeste lahterdamine nagu Gileadis tundub totter ning ebarealistlik, ent see on juba olemasoleva võimendus, paisutus. Eks ole inimesi taga kiusatud kõikvõimalikel põhjustel. Ei ole meiegi ajaloos võõrad valitsevale riigikorrale ebasobivate inimeste masshukkamised, teabele ligipääsu piiramine ning suisa täielik keelamine (Gileadis ei tohi naised lugeda ega kirjutada ning seda ei õpetata neile, raamatud on hävitatud, meedia puudub), propaganda, järelevalve, teadmine, et iga kell iga pisimagi eksituse või kellegi libeda keele peale ilmub mees mustas ja sind ei nähta enam kunagi – või kui, siis võllas. Atwood ei ole seda ise välja mõelnud. Gileadi ebatõenäolisena mõjuvate vormirõivaste taga on kõik liigagi tõeline. Mine neid värvikoode ja kohustuslikke lilleseadetundegi tea.

Jõuamegi raamatu kindlalt hoiatava ja õpetliku küljeni. Mis siis, kui teie heaoluühiskond kukub kokku ning selle asemele kerkib uus halastamatu riigikord, küsib Atwood lugejatelt. Eksite, kui arvate, et seda ei või iial juhtuda – vaadake, piisab üsna vähesest! Juba otsustab ülejäänud maailm mitte sekkuda, juba õpetatakse naaberriikide noortele koolis, et suur osa uue võimu all ellu jääda püüdnutest on ohvrid või vaenlased … Eesti lugeja ei pea kujutlusvõimet palju pingutama, ent USA või Kanada lugejad ehk küll. Neil on selle olukorra ettekujutamiseks muidugi ohtralt muidki võimalusi: võib vaadata „Teenijanna loo“ seriaali või uudiseklippe, kus mitmel pool maailma protestiaktsioonidel kantakse teenijannade punaseid kleite ja valgeid kübaraid, et seista naiste õiguste eest.

Raamatu iva on ka selle suurim nõrkus. „Testamendid“ on liiga puust ja punaseks tehtud, liiga seletav. Kui „Teenijanna lugu“ jättis palju ruumi lugeja kujutlusvõimele ning panustas rohkem psühholoogilisele sügavusele ja kaasaelamisele, siis „Testamendid“ näitab näpuga, millele tähelepanu pöörata. Kõik lood peale tädi Lydia oma reedavad juba ette, kuidas edasi läheb fraasiga „siis ma seda veel ei teadnud, aga …“. Tädi Lydia vaatepunkt on kõige põnevam ja nüansirohkem, olgugi et tema lugu on mahult kõige väiksem. Ta on üks raamatute vaenlasekujusid, ent tema motiivid ei ole karikatuursed, ta ei tunne mõnu teiste tagakiusamisest. Teismeliste tüdrukute vaatepunktid on napima elukogemuse tõttu paratamatult piiratud, neis ei ole samasugust sügavust ega mitmetahulisust. Nad ei ole ka kuigi empaatilised. Ilma tädi Lydiata mõjuks „Testamendid“ võrdlemisi noortekamaigulise enese- ja perekonna leidmise loona, kus neiud kukutavad möödaminnes ka diktatuuri – hästi kirjutatud, ent jõuetu.

Oli seda siis vaja, paistab olevat peamine küsimus, mida lugejad endalt ja üksteiselt küsivad. Kas oleks olnud parem hallid alad halliks jätta ning tühjad kohad tühjaks? Kas meil oli neid vastuseid tarvis? Selle otsuse peab iga lugeja ise tegema.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht