„Paljunege, persevestid, pungumise ja kloonimise teel!“

Andrei Hvostovi „Kirjad Maarale“ on feministlikult relvastatud raamat, mille põhiteema on õnn ja elu mõte.

SVETA GRIGORJEVA

why some people be mad at me sometimes“
they ask me to remember
but they want me to remember
their memories
and i keep on remembering
mine

Lucille Clifton

Andrei Hvostov on teinud kingituse – neiule nimega Maara, kes on ta lapselaps. Ilusa kingituse, kirjutise, mis on nii mälestusteraamat kui ka teejuhis või õpetussõnade, mõnikord lausa manitsuste kogumik. Võib öelda ka, et „Sillamäe passiooni“ jätk, bonus track, mitte sugugi halvem. Hvostovi raamatu adressaadiks on küll tuleviku 33aastane Maara, aga raamatus kahtleb ta, kas too mitte juba nooremana, no nii 16aastasena, teost ette ei võta. Kahtlustan, et see juhtub veel varem, sest lapsepõlv jääb iga aastaga aina üürikesemaks.

Väga raske on kirjutada kellegi kirja arvustust, mis sest, et tegu on per se omaette teosega. See on raamatuna välja antud, mitte kirjutatud sahtlisse omaette lugemiseks, ning pildid, mis autor iga peatükiga maalib, on kindla võttestikuga, paigutatavad ilukirjandusliku autobiograafia žanri alla. Ometi: kuidas kritiseerida kellegi mälestusi? Aga kas me mitte ainult sellega ei tegelegi? Vaidleme selle üle, kelle mälestus on õigem. Kuidas vaidlustada ühe vanaisa mõnd õpetussõna oma lapselapsele? Kas peakski? Aga millest siis üldse kirjutada?

Ma soovin, et sa oleksid hullupööra armastatud“2

Nii ütleb André Breton raamatu „Hull armastus“ („Mad Love“) viimases peatükis kõige viimase asjana oma vastsündinud tütrele. Ka Breton arvab, et laps loeb seda kirja tulevikus nii umbes 16aastaselt, aastal 1952.

Kirjad Maarale“ sattus mu kätte pärast seda, kui olin lugenud läbi Maggie Nelsoni autobiograafilise teose „Argonaudid“ („The Argonauts“), kus autor kirjeldab peamiselt suhet ja lapsesaamist oma partneri, kunstnik Harry Dodge’iga, kes ei identifitseeri end ei naise ega mehena. Tegemist on queer-paariga ning Maggie Nelson on üks väga äge mõtleja-kirjanik. Äge naine. Äge raamat. Ühes lõigus raamatu keskel kirjeldab ta hirme seoses futurismiga, mille adressaadid on sündinud ja sündimata lapsed. Nentides, et kuigi sellised žestid on tõukunud armastusest, tekitab õõva adressaadi suutmatus niisugust teksti kohe lugeda-kogeda ning ajaline distants teose eostamise ehk avaldamise ning lapse kasvamise vahel sellesse hetke, mil ta saab teosest aru.

Ka „Kirjade Maarale“ puhul tekkis vahepeal mulje, et Andrei Hvostov, kelle (ideaal)adressaat on 33aastane Maara, seletab nii mõnigi kord sündmusi ning asju ikkagi praegusele Maarale, kes on alles väike laps. See on ka arusaadav, ent tekitas omalaadse healoomulise õõvatunde, sest neist lõikudest kumab erilist soojust. Muidu nii iroonialembene autor annab end neis lõikudes ära, näitab end varjamatult armastava vanaisana, kes soovib oma lapselapsele parimat võimalikku tulevikku.

Andrei Hvostovi raamatu „Kirjad Maarale“ kaks telge on naised ja piibel.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Hea uus ilm ja kommunistlikud beebid

Kuna Hvostovi raamatu kaks telge on naised ja piibel, siis tituleerisin teose poole lugemise peal Maara-piibliks. Jah, identiteet ja Eesti ajalugu (Savisaare peatükk on väga huvitav) on ka teema, aga üldiselt jäi mulje, et tegemist on tekstiga naistest ja naisele. Tegemist on feministlikult relvastatud raamatuga, kuid põhiline on Hvostovile siiski õnn ja elu mõte. Mitte et feminismil/feministidel poleks nendel teemadel midagi panustada …

Aleksandra Kollontai, kellele siin-seal viitab paari lausega ka Hvostov, on viimastel aastatel olnud mulle suur eeskuju – ei, mitte tema kurikuulsa ja valesti mõistetud veeklaasiteooria pärast. Kollontai avaldas 1927. aastal raamatu „Punane armastus“, mis kulmineerub sellega, et teose protagonist, läinud lahku oma pursuieluviisilembesest loverboy-kamraadist, otsustab mitte teha aborti ning kasvatada laps üles kommunistlikult-kollektiivselt koos teiste naistega. Tolle aja kohta väga radikaalne mõte. Praeguse aja kohta pole mõtet rääkidagi. Ometigi tundub mulle, et ainus viis, kuidas planeedil Maa edasi minna, on a) mitte teha lapsi (Donna Haraway: „Muretse hõimlasi, mitte lapsi“3) või b) kasvatada lapsi kollektiivselt, mitte paarina (mis eeldab kogu ühiskonnakorralduse ümbermõtestamist).

Hvostov: „[Bjørn] Grinde väidab, et psühholoogiliselt elame me ikka veel kiviajas. Loogiline – inimkond oli seal sada korda kauem kui nn tsiviliseeritud ajas. [—] Miljoni aasta kestel enne seda oli ellujäämise ning isikliku heaolu tagatiseks kollektivism. [—] Aatomiteks pihustatud individualistlikus ühiskonnas, kus õnnelikuks olemise eelduseks oleks justkui omaenda Mina kesksele kohale upitamine, annab aju meile teada, et midagi on me elus hirmus valesti. Meie ümbert puuduvad need 20–40 karjaliiget, kelle ellujäämise ning edenemise nimel me oleme sündinud. Tänapäeva inimese aju signaliseerib, et me oleme üksi. Mõttetud oma üksinduses. Ja see teeb õnnetuks“ (lk 49).

„Kirjad Maarale“ toimibki tuleviku­stsenaariumide vaagimise katalüsaatorina. Vähemalt minu arvates. Ei, Hvostov ei vihja laste kollektiivse kasvatamise mõttele, ei sõnakestki kommunistlikest beebidest. Seda propagandat teen mina, siin, Sirbi veergudel, inspireerituna Kollontai peaaegu saja aasta tagustest mõtetest, lugenuna Andrei Hvostovi raamatut. Kuidas kirjutada raamatut oma lapselapsele või isegi lapsele, kui tulevik on nii ebakindel? Kuidas mina seda teeksin? Planeet Maa on hävimas. Aastaks 2050 ei saa siin elada kümme miljardit inimest. Ja tõenäoliselt ei elagi, olen Andreiga nõus (lk 50–51).

Ära loobu oma ihast“ (Jacques Lacan)4

Ma olen päri enamjagu kõigega, millest Hvostov kirjutab. Mõned piibellikud Instagrami-tsitaate meenutavad tarkused stiilis „tulevaseks eluks noorele naisele“ mõjuvad aga siiski veidi enam kui naljakana (mis siis, et ambivalentsusest on autor ise ka teadlik) – võib-olla ka sellepärast, et olen enam-vähem sama vana kui raamatu peaadressaat, 33aastane Maara? No näiteks: „Sa pead tahtma seda, mida sa saad“ (lk 57), „Igal inimesel on elus oma koht, mida ta peab otsima, ning selle leidnuna seal püsima“ (samas).

Saan aru, et Hvostov ei propageeri siin mingit kastisüsteemi, kuid idealist minus tõstis ometigi selliste mõtete peale häält. Hariliku pliiatsiga kirjutatud EI-d on endiselt nende tsitaatide kõrval ja ma ei kavatsegi neid sealt kustutada. Autor kasutab selliseid mõtteid eelkõige näitlikustamaks oma isa ja ema sobimatust: „Et mismoodi on see kõik seotud meile antud koha otsimisega, oma koha tunnetamisega? Otseselt. Kui sul on kuus klassi haridust ning jalas kirsasaapad, siis pole sinu koht kingi kandva kõrgharitud naise kõrval. [—] Peab olema ikka puhta loll, kui sa ei saa aru, et sinu koht on mõne sama kehva haridusega siberlanna kõrval, mõne Avdotja või Njurka mehena. Jood temaga koos viina, vahel annad kere peale, tülitsed ja kraakled, jagad temaga lihtsaid rõõmusid“ (lk 59). Noh, sellega on juba raskem vaielda, aga järgnevaga siiski mitte: „ÕNNE valemiks ei ole nõrgamõistuslikkus. Küll aga see, mida piiblis nimetatakse alandlikkuseks või leplikkuseks. Lepi sellega, mis sul on, ära ehita õhulosse, ära tee üle jõu käivaid plaane“ (lk 65).

Kui juhtub nõnda, et elan ka Andrei-vanuseks ning mul juhtumisi on, kellele õpetussõnu edasi anda (mitte et mind praegugi miski takistaks), siis võin öelda, et minu õpetussõnad on sellise mõttekäiguga risti vastupidised.

Nõrgamõistuslikkuse osas ehk tõesti meie arvamus ühtib (kui me muidugi mõistame selle all sama asja. Siinkohal ei saa mainimata jätta, et Allar Jõks on mõiste „ühtimine“ minu ja ehk ka koguni eesti keele seisukohalt täiesti ära rikkunud), aga … Sel päeval, mil ma lepin sellega, mis mul on, ega ehita enam õhulosse, mil ma ei tee üle jõu käivaid plaane, mil ma lepin selle maailmaga sellisena, nagu see on – see päev on tõenäoliselt ka minu surmapäev. Siin ei ole midagi romantilist. Nõrgamõistuslik on see, kes lepib. Või kes mõtleb, et ju siis nii peabki olema. Ei pea! Eelistan endiselt ükskõik mis Nietzsche üllitist piiblikesele, mis ütleb: lepi ja ole alandlik. „Ütleme, et sulle pakutakse teelaua korraldamist. Sa vaatad peoruumi üle ning avastad, et teeserviis on kildudeks löödud, samovar täis kustud ning seinale mingi roppus kirjutatud. Aitäh pakkumast, aga ma ei taha seda tööd“ (lk 157).

Tänks, järgmine“ (Ariana Grande)5 ehk Kiri Astrid Rebel Elfile

„Maara, oled sa vahel mõelnud, mis oleks juhtunud siis, kui Eeva poleks Aadamale õuna ulatanud? Tookord seal, paradiisiaias. Siis oleks inimkonna ajalugu ära jäänud“ (lk 17).

„Kuna naiste ja meeste omavaheline nägelemine on üks arengu tõukejõudusid, siis, Maara, ära sa suureks saades oma sisemuses peituvat Eevat nii väga alla ka suru. Kas siis õuna ihaledes või tüütu mao peole kitudes. Kui on õige Aadam sinu kõrval, siis anna aga minna. Ja kui pole sattunud õige, siis leiad uue ja parema. See ongi tegevus, mida nimetatakse „eluks““ (lk 27).

Kallis Astrid Rebel Elfi, minu ideede­maailmas elav tulevikulaps, kes tõe­näoliselt kunagi ei sünni siia ilma! Need read kirjutas Andrei Hvostov oma lapse­lapsele mõeldud mälestusteraamatus „Kirjad Maarale“ peatükis „Naised“. Selle teose kohta kirjutasin mina, kallis Astrid Rebel Elfi, kunagi arvustuse.

Ma olen küll üks su emmedest, sul on neid kokku ju kolm (nagu ka isasid) – sest miks peaks lapsel olema üks ema ja üks isa, miks peaks laps olema üldse ühe või kahe inimese omand ja vili –, seega, see on vaid üks mõte, üks vihje, üks soovitus vaid ühelt emmelt. Mina mõtlen nii.

Kui juba võtta endale eeskujuks mõni naistegelane piibliloost (miks ka mitte), siis soovitan Eeva asemel Lilithit. Legendi järgi oli ta Aadama esimene naine, kes – ja ma ei palu vabandust sellise väljenduse pärast – tõmbas nahhui enne, kui õige lugu peale hakkas, enne igasuguseid õunu ja usse, tõmbas nahhui tüübi juurest, sest ei saanud olla domineeriv pool, ei aias, ei voodis, tõmbas nahhui kõrvalliini, perifeeriasse, sinna, kus on alati keerulisem, sinna, kus on alati vägevam ning … lõbusam.

Kallis Astrid Rebel Elfi ja üldse kes iganes, kes seda kirja loeb, minu tungiv soovitus 31. eluaastal A. D. 2019 on niisugune: ole nagu Lilith! Tema müüdist-elukäigust ei ole muidugi eriti palju teada, („õige“ ja „põhiline“ lugu hakkas peale ju pärast tema lahkumist, see lugu algab ning lõpeb ikka ja alati alandliku naisega, mis), aga olen kindel, et kus tahes ta on, see Lilith, see isepäine pliks, ei söö ta õunu, vaid maasikaid, ei kummarda ühtegi jumalat, või kui siiski mõnd, siis ainult sellist, kes tantsib. Veel parem: ta on ise tantsiv jumalanna. Ta ei kuula usse, ta lausub ise ussisõnu. Mis aga kõige tähtsam: kus ka see Lilith on – ta on peal, mitte all. Ole nagu Lilith, kes ütles kohe alguses, enne algust: aitäh pakkumast, aga ma ei taha sellist ÕNNE!“

1 „miks inimesed on vahel minu peale vihased“ / nad paluvad mul mäletada / kuid nad tahavad et ma mäletaksin / nende mälestusi /ning mina mäletan jätkuvalt / enda omi

2 „I want you to be madly loved.“

3 „Make kin, not babies.“

4 „Dont give up on your desire.“

5 „Thank u, next.“

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht