PEALELEND: Juhan Habicht

D. K.

Milline on mulje võrreldes viimase ulmejutuvõistlusega aastal 2004?          Osalenud autoreid oli seekord palju ja valdav osa neist olid tundmatud. Hea, et inimestel on  huvi ulmet kirjutada – samas lugenud nagu ei olekski. Kõik hakkavad jälle nullist (või siis kusagilt Lemi ja Asimovi juurest) peale, selle asemel et minna sealt edasi, kuhu meie ulmekirjandus on praeguseks juba jõudnud. Palju oli mudelsituatsioone, absurdimaigulisi skeeme, mis olid näiteks Valtoni esituses värsked eelmise sajandi seitsmekümnendatel, kohtumisi üleloomulikuga – oli selleks siis ingel või kurat, kummitus või tulnukas.  Arusaadav, et see on esimene asi, mis pähe tuleb, kui inimene tahab ulmejuttu kirjutada, aga ainult sellest üleloomulikust või arusaamatust jääb väheks, just nagu ka zoofiilia ei ole veel ulme. Abstraktne sündmuspaik ei tee lugu kuidagi üldinimlikumaks või mõistetavamaks, pigem vastupidi. Näiteks toimus ühe loo kõrvalliin vanadekodus. Tegelased olid autoril „džonnid” ja „meerid” kusagil „x-taunis”. Kui autor oleks selle asemel käinud ära  mõnes kohalikus vanadekodus, kasutanud seal nähtut tagapõhja loomisel, toonud kogu tegevuse kohalikesse oludesse, oleks võinud saada hea jutu.   

Mis jättis soovida?     

Kurvastas, et sel korral puudus XXI sajandi kirjandus. Mõtlen selle all kahte asja. Esiteks, probleemiasetuselt ja sündmuskohalt kaasaegset. Kui mõnes loos esineski meie kaasajast pärinevaid detaile (Eesti kroone vms), siis oli loo sündmustik ikkagi selline, et võinuks vabalt aset leida ka XX sajandil, kui mitte  XIX . Ja ma ei taha sellega öelda, et mulle oleksid rohkem meeldinud ulmejutud masust, Ansipist või Savisaarest. Teiseks, stiil. Kes vähegi popmuusikaga kursis, teab ju, kuidas helikeel ja isegi läbiv rütm selles muutub. Üsna eksimatult võib ära tunda, millise kümnendi muusika raadiost parajasti kostab. Tegelikult kehtib sama ka kirjanduse kohta. Antud juhul aga olid autorite pingutused suuremas osas suunatud sellele,  et oma lugu üldse kuidagi ära rääkida. 

Millised lood pakkusid sulle endale kõige  rohkem? 

Minu esikolmikusse kuulub ennekõike Kadri Pettai „Muna”. Korduvalt on tsiteeritud Larry Niveni ütlemist: „Hea ulmekirjanik mõtleb välja auto, väga hea ulmekirjanik mõtleb  välja liiklusummiku”. Nii ka siin: juttu pole mitte ainult ühest tulevikuleiutisest, vaid ka selle rikkiminekuga seotud ohtudest. Meeldis see, et kuigi jutt algas Londonist, leidsid olulised sündmused aset Eestis – ning et sellel Eestil oli tulevikumaailmas huvitav ja eripärane roll. Ka puänt oli jutul kenasti olemas. Teiseks Tea Roosvaldi „Nõiamoori Miisu”. Autor on osanud sündmuskoha ja peategelase usutavaks, tajutavaks kirjutada. Seekordse võistluse kontekstis oli see niivõrd haruldane, et kaalus minu silmis üles ka selle, et tegemist pole tüüpilise ulme, vaid pigem slipstream’iga. Ja üldse mulle kassid meeldivad. Kolmandana valmistas mulle heameelt „Ämbliku sündroom”, ainus lugu 73 seas, kus oli kasutatud autentselt tänapäevast väljendusviisi (ja mille võiks seetõttu XXI sajandi kirjanduseks liigitada). Ka vana muinasjutumotiivi  kasutamine oli minu meelest õnnestunud. Paraku jäi ilmselt väga noor autor oma loo arendamisega mõneski kohas hätta. Selliste kirjandusvõistluste puhul – erinevalt näiteks aastapreemiate määramisest vms – ongi aga žürii asi näha ka kasutamata võimalusi ja andestada autorite kogenematusest tulenevad ebakõlad.