Pealelend. Urmas Bereczki

Doris Kareva

Emakeelepäeva raames on valmimas kogumik soome-ugri autorite emakeelele pühendatud luuletustest. Koostaja Urmas Bereczki, mis oli sellise antoloogia kokkupanemise ajendiks? Antoloogia ajendiks on see, et keel ei ole pelgalt vahend, mille kaudu me oma mõtteid väljendame, vaid peale selle on meil emakeelega mitmel põhjusel väga isiklik ja emotsionaalne side. Emakeel saab seetõttu olla ka luuletuse objektiks ja inspireerijaks, mitte ainult vahendajaks. Luulekogu vahetuks ajendiks on meie (Ungari Instituut, Euroopa Komisjoni Eesti esindus, Haridus- ja Teadusministeerium, Asutus Fenno-Ugria)16. ja 17. märtsil rahvusraamatukogus toimuv rahvusvaheline ja interdistsiplinaarne konverents, mille pealkirjaks on „Väikerahvaste keelte riskid ja võimalused” (vt ka Keele Infolehte). Selle konverentsi eripära, võrreldes paljude teiste sarnaste üritustega, on see, et püüame analüüsida keele ja kultuuri omavahelisi seoseid just väikerahvaste keelte hetkeolukorra ja tulevikuperspektiivi taustal. Emakeel on kõikidele rahvastele ühtemoodi tähtis, aga väikerahvastel seondub sellega ka mure oma rahva püsimajäämise pärast, kuna emakeel on tavaliselt ka rahva enesemääratlemise üks tähtsamaid, kui mitte kõige tähtsam tunnusmärk. Kui võrdleme omavahel emakeelest inspireeritud, aga eri keeltes kirjutatud luuletusi, siis märkame, et rahvad sõnastavad oma emakeelega seotud tundeid ja mõtteid küllaltki ühtemoodi. Väga paljud rahvad kannavad endas pidevalt tuikavat, nähtamatut haava, sest nende keelt on koheldud vääriti, aga sarnane on ka imetlus ja avastamisrõõm, mida tuntakse oma keele nõtkuse, sügavuse ja sellesse kätketud jõu üle. Nähes ja lugedes neid luuletusi eri peatükkidesse paigutatuna, paistab see sarnasus veel rohkem välja. Seejuures tundub, et need luuletused justkui täiendavad ja tugevdavad ühist sõnumit.

Millised on olnud suurimad takistused? Kelle toetusest on enim abi olnud?

Suurim takistus on olnud aeg. Oleksime tahtnud kokku panna põhjalikuma ja keelte valiku mõttes laiema kogumiku, mida tulevikus tahaksime ka teha. Seekord pidime piirduma luuletustega, mis on kirjutatud soome-ugri keeltes, aga emakeelepäevaga sobib see hästi kokku. Kõige enam tahan tänada Arvo Valtonit, kes aitas teha esmase valiku eesti keeles juba ilmunud idapoolsetest soome-ugri luuletustest, ning muidugi kogumiku keeletoimetajat Reet Klettenbergi ja raamatu kujundajat Inga Heamäge. Oleme tänulikud ka eraisikutele ja Eestimaa Ungarlaste Ühingule, kes aitavad rahaliselt kaasa kogumiku ilmumisele.

Mainitud konverentsiga seoses toimub veel üks kultuuriüritus. Draamateater lülitab sel puhul oma sarja „Esimene lugemine” katkendid ungari näitekirjaniku Miklós Hubay draamast „Tummus”. Etendus toimub 17. märtsi õhtul kell 19.30. Lühidalt kokku võttes on see tõesti dramaatiline üldistus paljude väikerahvaste saatusest – nad on jäänud tugevamatele jalgu. Näidendil on kolm tegelast. Üks on noor lapseootel naine, oma emakeele viimane kõneleja, kes ootab ajutises türmis oma hukkamist. Teine on ülekuulaja, kelle kohta selgub, et ta on tegelikult pärit sama rahva hulgast kui naine, aga on seda alati varjanud. Näidendi käigus tekivad tal õrnemad tunded hukkamõistetud naise vastu, kelle on varem ise vägistanud. Kolmas on noor jesuiidist munk, kes tuleb vanglas naise juurde vestlema, et kasutada viimast võimalust kuulmaks tema keelt, mida munk vanade käsikirjade põhjal on püüdnud iseseisvalt selgeks õppida. Näidendis on palju vihjeid maailma praegusele olukorrale ja valitsevale silmakirjalikkusele, kuid seda võib mingis mõttes käsitleda ka sügavama, kogu inimkonna allegooriana.

Tänan suurepärase algatuse eest, mis loodetavasti leiab sisukat jätku juba UNESCO programmide raames!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht