„Peetri keisrinna II“ – suurepärane ja ebameeldiv

Kas inimesed tahavad lugeda XVIII sajandi Venemaa õukonnaelust, kui nad näevad iga päev päris- ja ühismeedias XXI sajandi Venemaa tegude tagajärgi?

ANDRA TEEDE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Värelevad küünlaleegid, tahiving, sulava mesilasvaha kollakus, viiruk ja mürr, kergelt roiskunud liha ja, kui palju ka ei peseks – vaevu tuntav sitalõhn. Nii lõhnab surm.“ Nõnda kirjeldab Katariina Esimese sisehääl oma Peeter-Pauli kindluses surnuks pekstud kasupoja Aleksei Petrovitši viimaseid hetki (lk 202). Olukord on Katariinale küllaltki ebameeldiv, sest ise on keisrinna hetkel „seitsmendat kuud lapseootel ja pohmellis“ (lk 203). Üldse on Katariina sõnul Peeter Esimese troonist ilmajäetud esmasündinu surmaga seonduv problemaatiline, näiteks selle pärast, et Peeter lubab küll Aleksei Petrovitši puusärgi juurde mõned leinajad, kuid need kohkuvad tagasi, sest piinamise käigus ära tulnud sõrmeküüned, mis parema mulje nimel vahaga tagasi liimiti, kukuvad jälle ära. No ja kes seda siis näha tahaks.

See seik Kristina Sabaliauskaitė diloogia „Peetri keisrinna“ teise osa üpris lõpus kirjeldab väga hästi tervet teost. Esiteks on kunstiajaloolasest ja Vilniuse kunstiakadeemia doktorist autori iga peatükk täis põrutavaid ajaloolisi sündmusi – isegi Venemaa kirju ajaloo kohta on ikkagi märkimisväärne, kui valitseja mitte ainult ei jäta oma esimest poega troonist ilma, vaid võtab vaevaks ta ka surnuks piinata –, aga mis veel olulisem, Sabaliauskaitė suudab neid sündmusi edasi anda kuidagi isiklikuks pisendades, mis teeb nad lugejale palju lähemaks. Kuidas lõhnas ja maitses, kas oli palav või külm, kas oli õudne või armas? Eks kuningate ja kuningannadega on ikka nii, et üks asi on nende kohta entsüklopeediast lugeda ja neist paraadkostüümis tehtud maale vaadata, aga hoopis teine asi on pääseda fassaadi taha isiklikku sfääri. Mida prouad-härrad sõid, mida nad magamistoas tegid ja kuidas end hästi mängitud kalkuse taga päriselt tundsid? „Peetri keisrinna II“ näitab meile kogu pilti ja rohkemgi kui vaja, kõige viiruki, mürri, liha ja sitaga.

Sabaliauskaitė on öelnud, et just „Peetri keisrinna“ teise osa kirjutamine oli talle kohutavalt raske, sest see sattus pandeemia ajale. Leedulanna kirjeldab, kuidas ta pidi kõigist oma varasematest kirjutamisharjumustest loobuma, võitlema töötundide eest ja vaevu endale püstitatud eesmärgid täitis ning neid täites iseendal juuksed halliks ajas. „Kirjutamise teekond on mind vanemaks teinud. [—] Ma ei ole kindlasti sama inimene, kes enne selle raamatu kirjutamist.“1

Aeg on üldse tähtis nii motiivi kui ka võttena selles raamatus, sest terve romaan, mis ühelt poolt sirutub enam kui kümne aasta pikkuseks, alates meenutusega 1715. aastast, mil üks kahest Katariina ja Peetri ellujäänud lapsest oli seitsmeaastane ja poseeris alasti Veenusena kõlvatule maalile, lõppedes 1727. aastal Katariina surmaga, kestab tegelikult ainult 12 tundi.

Kell 9 hommikul, kui Katariina ärkab oma surmaagoonias verd köhides ja oksendades, on tema surmani üks pikk päev täis teadvusetuse piiril kõikumist ja elu üle järele mõtlemist. Sabaliauskaitė on nummerdanud peatükid kellaaegadega, mis tekitab kerget segadust, sest peatükile 12 järgneb 1 ja korraks käib lugejal peast läbi mõte, kas tegemist on kirjaveaga. Lisaks sellele on autor ka kõik peatükid ühepikkused kirjutanud, ajades käsikirjas taga täpselt 24leheküljelisi tsükleid ja saavutades sellega mingis mõttes reaalaja. Kirjutades mõistis Sabaliauskaitė, et arv 24 on ka suuremas mõttes sümboolne, sest Katariina tutvumisest Peetriga tema surmani möödus täpselt 24 aastat. 24 aastat, palju pisaraid, viina, puuvilju, austreid, verd, higi ja kümme surnud last.

Muidugi, viimases kaheteistkümnes tunnis viibime proportsionaalselt väga vähe, sest enamiku sellest ajast, mil vana ja haige Katariina keha on pandud kui puuslik troonvoodile ümmardajate keskele, lendame koos tema meenutustega kaasa Peetri sõjaretkedele, Euroopa reisidele ja pidustustele värskelt valminud Peterburis. Nimetades raamatu just „Peetri keisrinnaks“, on Sabaliauskaitė võtnud kasutada suurepärase sõnamängu, sest võiks ju arutada, kas Katariinast sai keisrinna tänu Peetrile või oli ta lausa Peetri tehtud, mis on ja ei ole tõsi, sest kuigi Peeter ei olnud otseselt Katariina trooniletuleku vastu, ei nimetanud ta Katariinat ametlikult oma järglaseks.

Mulle aga tundub, et pealkiri ütleb meile midagi, mida me võib-olla ei taha kohe uskuda: see raamat räägib rohkem Peetrist kui Katariinast. Jah, Katariina on minategelane, aga tema mina on nii tihedalt seotud Peetriga, et raske on leida lehekülge, mis ei räägiks mehest.

Tänapäeva feministlikus mõtteviisis on see ärritav ja nii mõnigi kord tahaks lugedes autorit suunata, et ta peatuks ka Katariinal endal ilma Peetrita. Kuid, nagu kaanelt saame lugeda, ei olegi Sabaliauskaitėle Katariinat ilma Peetrita ja sama hästi võib see ka tõsi olla. Kes oli see naine enne Venemaa troonipärijaga abiellumist? Orb, teenija, seksori, ehk siis omas ajas mitte keegi. Nii halva taustaga, et kui tema räbalates õde Kristina Skowrońska läbi ime paleesse keisrinna ette jõuab, laseb Katariina ta esmajoones valvuritel võimalike atentaadirelvade leidmiseks läbi kombata ja siis ei jõua „higi, suitsu ja lehmasõnniku“ (lk 249) järgi lehkavat naist küllalt kiiresti endast eemale peletada.

Tsaariperekond Grigori Musikiiski maalitud medaljonil: Peeter I, tema naine Katariina, nende tütred Anna, Jelizaveta ja Natalja ning Peetri lapselaps Peeter. Email, vask, u 1720.

Avalik omand / Walters Art Museum / Wikimedia Commons

Aleksander Murre avaldas Sirbis „Peetri keisrinna“ esimest osa arvustades lootust, et teises, kui aeg sinnamaale jõuab, peatutakse pikemalt ka Eesti Kadrioru ja Maardu mõisa rollil valitsejate elus. „Kaudsetest teadetest võib järeldada, et Venemaa valitseja armastatud abikaasa veetis Maardus koos lastega päris palju aega,“ kirjutas Murre2 ja ma tõepoolest ootasin tüüpilise eestlase õhinaga, et mida meist siis räägitakse. Mida Katariina Eestis ka tegi? Kas neile meeldis siin? Vastus on, et peaaegu mitte midagi. Möödaminnes Katariina vaid mainib, et Peeter ehitab talle Revalis Katarinenthali palee, mis on „armastuse kingitus“ (lk 228). Järgneb taas üks detailne, isegi obsessiivne arutelu valitsejapaari isiklike suhete tõusude ja mõõnade üle – kas oli hea periood ja Peeter oli malbe ning tasane või halb ning käis mööda armukesi ja vägivallatses oma kaasa kallal. Kord, näiteks, kägistas Peeter Katariinat enne visiidile jõudmist nii, et naine pidi laduma kaela pärleid täis ja ootama laevast väljumiseks pimedani, et sinikaid tema heledal nahal näha poleks.

„Vitsu, kaigast ja rooska pidas ta ainsateks headuse õpetamise vahenditeks,“ ütleb Katariina Peetri vaadete kohta oma rahva valitsemisel (lk 89) ja see jäi mulle kuidagi eriti ebameeldivalt kõlisema. Ilmselt ka selle pärast, et sattusin Sabaliauskaitė romaaniga paralleelselt üle lugema Eduard Vilde „Mahtra sõda“, kus mõisniku käest peksa saav ori kasutab sama alandavat sõna.3 Talurahva füüsiline karistamine oli omas ajas norm, kirjeldatud episood mõjub mulle kui lugejale kindlasti läbi tänapäeva filtri. XVIII sajandil ei oleks ehk keegi Katariina kaelamurele ega tühiste talupoegade kannatustele pikemalt mõelnud.

Sabaliauskaitė on varemgi oma ajaloolise detailirohkuse ja täpsuse eest kiita saanud. Ta mõistab, et ei ole ainult kirjanik, vaid on ka teadlane, ning võtab vastutuse oma ajalooliste romaanide ajastutruuduse ja täpsuse eest. Iga lugu, mida „Peetri keisrinna“ raamatust loeme, on autori sõnul ajaloolise allikaga kaetud, ka kõige pöörasemad neist, nagu pildid tormisel merel tünnis hulpivast maimukesest, Katariinast vana aasta öösel purjus peaga trepist alla kukkumas või teenijanna Maria salarasedustest ja beebide tapmisest.

Üldse hakkab selles laibatihedas teoses kõige rohkem silma ikka surnud laste rohkus. On teada, et Katariina sünnitas Peetrile kaksteist last, kellest täiskasvanuks said kaks tütart Anna ja Jelizaveta. Teised surid nii, et mõne puhul saame lugejana ainult kaudselt teada, et proua oli vahepeal õnnistatud olekus ja siis jälle ei olnud. „Mõistsin, et koos meie laste neljanda surmaga harjus Peeter ära, et lapsed surevad, ja otsustas oma tervist taganutmisele enam rohkem mitte kulutada,“ ütleb Katariina (lk 94) ja, nagu sõltuvussuhtele ikka omane, võtab samuti oma mehe meeleolu üle. Ta küll põhjendab seda murega, et kuna surnud on juba nii palju lapsi, tuleb igaühe näo eraldi meelde jätmiseks ja segamini minemise ennetamiseks neile võimalikult vähe mõelda. Eks Peterburi ilm oligi heitlik ja külm, lohutab ta ennast, aga paleed nii suured, et seal valitses tõmbetuul. Pole siis ime, kui haigused kallale kipuvad.

Pean ausalt tunnistama, et Vene-Ukraina sõja taustal on vene kultuur ja ajalugu ning selle heerosed ja anekdoodid muutunud mulle vastumeelseks. Eks selle üle on diskuteeritud juba palju, kas genotsiidisõda kuulub ainult Putinile või kogu rahvale ja kas saab tühistada tervet kultuuri või ainult kremlimeelset osa sellest. „Peetri keisrinna“ II osa ilmus Leedus 2021. aasta veebruaris ehk terve aasta enne täiemahulise sõja algust ja Sabaliauskaitė on täiesti ammendavalt põhjendanud, miks ta endale sellise teema valis. Kuid ikkagi, tõlgeteni jõuti tänavu ja sel aastal on kõik Venemaaga seonduv juba hoopis teine. Ega paralleelset maailma vaadata ei saa, aga täitsa huvitav oleks teada, kas ilma Ukraina sündmusteta oleks Sabaliauskaitė raamatul paremini või halvemini läinud. Kas inimesed tahavad lugeda XVIII sajandi Venemaa õukonnaelust, kui nad näevad iga päev päris- ja ühismeedias XXI sajandi Venemaa tegude tagajärgi? Eks müügi- ja laenutusnumbrid nüüd näita.

Kindlasti avab Sabaliauskaitė Katariina meile Vene meelt ja mentaliteeti, paralleele tolleaegse ja tänapäevase korralageduse ning julmuse vahel võib tõmmata lõputult, kuid ehk on see jutt kurtidele kõrvadele? Ma pidin ise küll lugema hakates korraks proovima teadlikult üle saada tundest, et ei taha seda maailma enda sisse lasta. Ärge saage valesti aru, tegemist on suurepärase teosega ja Sabaliauskaitė on võrratu kirjanik, teda on nimetatud üheks Euroopa parimaks ajaloolise romaani autoriks. Asi ei ole „Peetri keisrinnas“, asi on Venemaas. Kuid tõesti, kui saaks valida, siis ma loeks iga kell sama autori uurimustööd näiteks mõne Leedu ärkamisaja tegelase kohta. Loota ju võib, et ehk saavad tõlkijad järgmiseks ette võtta Sabaliauskaitė debüütromaani „Silva rerum“, mille tegevus leiab aset Leedus ja mis on samuti palju kiidusõnu pälvinud.

1 bernardinai.lt/k-sabaliauskaite-apie-petro-imperatore-ii-sita-knyga-yra-irista-mano-zilais-plaukais/

2 Aleksandra Murre, Elav ajalugu. Kiidulaul ühele ajalooromaanile. – Sirp 14. I 2022.

3 Eduard Vilde, Mahtra sõda. Eesti Raamat, 1972, lk 18.

Loe ka intervjuud Kristina Sabaliauskaitėga.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht