PEN -klubi 77. kokkutulek

Igor Kotjuh, Kätlin Kaldmaa

12.–18. septembrini toimus Belgradis rahvusvahelise PEN -klubi 77. kongress, kus Eestist osalesid Kätlin Kaldmaa ja Igor Kotjuh. Allpool nende mõttevahetus.        Igor Kotjuh : Eestis on mitu kirjanikke  koondavat organisatsiooni. Miks oli Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti Kirjanduse Seltsi kõrvale tarvis luua Eesti PENi keskus?        Kätlin Kaldmaa : Kirjandus kui kunstiliik on minu arvamist mööda üks kõige raskemini  hõlmatavaid ja avalikkusele kättesaadavaid. Kirjanduse puhul ei piisa vaatamisest ega kuulamisest ega isegi ainult sõnade kokkulugemisest, vaid loetuga tuleb kaasa mõelda. Kirjanduse lugejani viimisega tuleb aina enam ja enam tööd teha ja mida rohkem meid on, seda rohkem me teha jõuame. PEN on maailma suurim rahvusvaheline kirjanike ja ajakirjanike organisatsioon: 144 keskust 102 riigis kõneleb enda eest. Lisaks  kirjanduse edendamisele on PEN i põhitegevus aga hoopis sõnavabaduse kaitsmine. Sellega haakub tihedalt vangistatud kirjanike eest seismine ja nende olukorra kergendamine (kui vähegi võimalik), samuti tegutsevad komiteed „Kirjanikud rahu eest”, „Translation and Language Rights” ja naiskirjanike komitee. PEN i kogu tegevust on üsna keeruline hoomata, sel on lihtsalt nii palju eri tahke. Mis puutub Eesti ja PEN i suhetesse, siis  siinne osakond loodi juba 1928. aastal. Ja kui poleks olnud Soome ametivendi, kes meid möödunud aastal tagant kannustasid, siis mine tea, kas me täna seda juttu siin räägiksimegi.     

Kas sellest võib järeldada, et PENil on poliitiline ambitsioon?       

Ei, kindlasti mitte. PEN ei ole poliitiline organisatsioon. Sõnavabadus on inimõiguste ülddeklaratsiooni kohaselt üks inimese põhivabadustest, kirjanike nagu ükskõik milliste loojate puhul on see täiesti möödapääsmatult vajalik. Nagu sa isegi nägid, tehakse resolutsioonide koostamisel meeletult tööd ja jälgitakse hoolikalt  just nimelt seda, et ei sekkutaks ühegi riigi poliitikasse.     

PENi tegevus on hästi struktureeritud: moodustatud on komiteed ja korraldatakse kongresse. Kuidas toetab Eesti rahvusvahelise PENi tegemisi?       

Kõik, mida me teeme, toetab rahvusvahelise PEN i tegemisi. Esiteks oleme nüüd kaks korda kongressil käinud, mis on põhimõtteliselt organisatsiooni  üldkogu. Teiseks arendame koostööd teiste keskustega. Praeguseks on meil tekkinud tihedamad suhted Soome, Prantsuse ja Uiguuri keskusega. Viimane on seesuguse ühenduse nagu Uurali-Altai solidaarsusvõrgustiku eestvedaja. Selle liige on ka Eesti PEN ja mind valiti Belgradi kongressil selle juhatusse.       

Kord aastas toimuvad rahvusvahelise PENi  ülemaailmsed kongressid, viimane nendest sai teoks septembri keskel Belgradis. Võtsime mõlemad osa sellest nädal aega kestnud üritusest, mis oli pidevalt suure hulga infoga üle ujutatud. Milliste teemade juures oli ka Eesti häält kuulda?       

Seekordsel kongressil oli Eesti häält tõepoolest kuulda. Ühelt poolt paluti meil tervele kongressile kõneleda sellest, kuidas on läinud meie keskuse taastamine, ja teiselt poolt õnnestus  meil korraldada skandaal. Nimelt olime üks neljast keskusest, kes hääletas Girona manifesti vastu. Girona manifestiga astutakse välja vähemuskeelte kaitseks. Meie ei näidanud sellele punast kaarti aga mitte sellepärast, et meil oleks midagi vähemuskeelte kaitsmise vastu, vaid sellepärast, et manifest oli ühes olulises punktis lohakalt sõnastatud. Pärast mitmele keskusele vastuhääletamise põhjuse selgitamist tulid meie juurde manifesti algatanud  Katalaani keskuse delegaadid, kes palusid abi sõnastuse täpsustamisel. Ehk on võimalik seda siiski paremaks teha.     

Rahvusvaheline PEN jälgib katkematult maailmas toimuvat, see peegeldus ka kongressi tarvis ette valmistatud aruteludes. Millised on praegu põhilised valupunktid seoses sõnavabadusega meil siin Euroopas  ja mujal maailmas?     

  Meil siin Euroopas või meil siin Kirde-Euroopas? Suurim probleem tundub olevat paremäärmuslased ja vihaõhutajad, nende teemadega puutub kokku pea iga Euroopa keskus ja Soome PEN teeb praegu sel suunal tohutult tööd. Teine suur probleem on valitsused, kes ei anna oma tegevuse ja otsuste tausta kohta piisavalt teavet. Ka seesugune info varjamine avalikkuse  eest käib sõnavabaduse piiramise alla. Mujal maailmas? 42 mõrvatud ajakirjanikku Mehhikos. Uiguurikeelse koolihariduse kaotamine Hiinas. Kõnelemisõiguse puudumine Iraanis. Vaikima sunnitud kirjanikud Aasias. Oma elu nimel põgenevad kirjanikud Aafrikas. Vali, millist soovid.     

Kongress tähendab ka kontaktide loomist. Kuidas on Eesti PEN kasutanud seda võimalust?       

Mul oli praegune teine kongress, sinul esimene. Oleme käinud Soomes esinemas, meil on käinud esinemas Prantsuse PEN , kohtume raamatumessidel Londonis, Frankfurdis, Helsingis.       

*     
Kätlin Kaldmaa : Ühe aasta kohta on meil juba täitsa tublisti tegemisi. Või kuidas sulle tundub?   

Igor Kotjuh : Sellega on kerge nõustuda. Eriti kui võtta arvesse, et on tehtud ettevalmistusi koostööks ka teiste Põhjala ja Balti keskustega, mis tõotab tuua uusi põnevaid kirjandussündmusi.  Samuti tuleb mainida veel ühte olulist algatust: raamatusarja „PEN i raamatukogu”, kus avaldatakse PEN -klubi liikmete loomingut eesti keeles. Sellega väärtustame eesti tõlkekultuuri, tugevaid lugemiskogemusi otsivaid lugejaid ja head kirjandust maailma eri nurkadest – mitmed PEN i autorid on ülemaailmselt tunnustatud kirjanikud ning pälvinud ka Nobeli kirjandusauhinna. Esimene raamat ilmub juba sel sügisel ning selleks on bosnia juurtega Kanada  kirjaniku ja luuletaja Goran Simići valikluulekogu „Kui sured nagu kass”. 

Sulle oli see esimene kongress. Mis sind kõige enam üllatas?   

Esiteks ürituse suurus ja ühtsus: Belgradis oli esindatud 84 riiki ehk ligi 500 inimest. Teiseks töö intensiivsus, nädal aega hommikust õhtuni: koosolekud ja arutelud, kommentaarid ja ettekanded, intervjuud ja kultuuriüritused.  Delegaatidel on, millest rääkida ja mille üle vaielda. Kolmanda punktina toon välja kuluaarijutuajamised, tänu millele saab tundma õppida eri maade olmet, huumorit ja – sellest ei pääse! – kirjandust. Näiteks on ikka intrigeeriv leida ühisjooni Eesti ja Sambia folkloori vahel, nagu see selgus vestlusest Morgan Chipopuga. Kõige selle kõrval on mõneti kahju, et Belgrad ise jäi peaaegu nägemata, kuigi linnal on olnud pikk  ja kirju ajalugu. 

Millist neljast PENi komiteest pead oluliseks Eestis?   

Kõik komiteed on olulised. Kui aga peaksin olema praktiline ning piirduma vaid meie armsa Eestiga, siis alustuseks tooksin esile „Translation and Language Rights” ja naiskirjanike  komitee. Esimese seetõttu, et meil on suurepärane kirjandus, mida võiks eksportida üle maailma, et see astuks dialoogi muude kultuuridega. Meil on ka piisavalt suur keel, mis võib mahutada enda sisse isegi eksootiliste maade kirjanduse. See komitee teenibki neid eesmärke, ühendades inimesi, kes soovivad teostada ja teostavad selletaolisi projekte. Naiskirjanike komitee aitaks juurutada  mõtet, et sugu ei määra kirjanduse kvaliteeti. See ei tähenda, et Eestis poleks sellega arvestatud või oleks vaadatud naiskirjanikule üleolevalt. See ei ole nii. Ent nõukogude kirjandusparadigma, mis sageli eelistas meeskirjaniku sõna (ning järelikult ka võimu), võib aeg-ajalt anda endast fantoomina märku või panna tegutsema alateadvuslikult, langetama ebasoodsat otsust naiskirjaniku suhtes. 

Mis mõtted sinul pärast kongressi tekkisid?  Kuidas oled tuleviku osas häälestatud?   

Kirjanik võib mõelda suurelt – ja mitte ainult fiktsionaalses maailmas, vaid ka reaalses elus. Kui panustada PEN i töösse, siis see tasub end ära: me ei tea iial, millal võime ise sattuda olukorda, kus vajame rahvusvahelise üldsuse abi ja tähelepanu. PEN iga on hea ajada asju nii rahulikes tingimustes kui ka keerulisel ajal – koostöö on tulemuslik, kuna kõik osalised soovivad seda. Kirjanikud ja ajakirjanikud, kes on juba liitunud  või liituvad Eesti PEN -klubiga, saavad jagada oma kogemusi ja visioone kohalikul ja rahvusvahelisel tasandil. PEN i ühekorraga süvenev ja laienev intellektuaalne ala võimaldab tärgata ka kõige julgematel ideedel.