Pilk Berliinist V – Ütle mulle, kus sa elad …

Iga linnaosa nimi toob berliinlase vaimusilma ette värvika rea stereotüüpe, mida selle kandi elaniku puhul eeldatakse.

MELE PESTI

„No kus sa seal Berliinis siis elad, mis linnaosas? Ohoh, Charlottenburgis?! Nii peenes kandis siis.“ Nii toksib vestlusprogrammis kunstiteadlane Harry Liivrand, kolleeg Areeni toimetuse päevilt. Ma ei taju irooniat, pigem positiivset üllatust.

Veidi teistsugune on mõne Berliner’i toon. „Misasja, päris läänes oletegi või? Mulle ja mu sõpradele on see täiesti võõras maailm,“ vangutab pead värske tuttav Kreuzbergist, boheemlikumast linnaosast meilt poole tunni metroosõidu kaugusel. Popist Neuköllnist tulevad külla vanad sõbrad, kes imestavad veini kõrvale juustu ampsates: „Isegi juustuvalik on siin lääne Lidlis palju peenem kui meie omas!“

Linnaosa on suurlinnas palju rohkem kui lihtsalt kant, kus su kodu juhtub olema: see on staatus, see on klass, see on identiteet. See on kaasvestleja muutunud pilk. Avastan end otsekui vabandamas: „Ega me pole mingid rikkurid. Teate, me sattusime siia täiesti juhuslikult.“

Mõlemad väited on tõsi. Eestis Berliini-seiklusest fantaseerides kujutlesin end elama mõnda populaarsesse Ida-Berliini linnaossa. Need on mõnusalt üles vuntsitud ning täidavad metropoli inspiratsioonikümblusele ihkava kultuurihuvilise flanööri kõik vajadused. Paar uurimisretke näitasid, et need asumid on täis vintage-kleitides latte-mammasid, hipsterihabemes värske-rösti-papasid ja käharpäiseid kõigis maailma keeltes rõõmsalt hõiklevaid lapsukesi. Lõputu joogastiilide valik, turud ja kohvikud, nunnud raamatupoed, teatrid ja kultuuritehased viipasid peibutavalt.

Berliinis elupaika otsides selgus aga karm tõde: ei oota meid keegi ei hipsteri­unelmasse ega isegi vähem poppidesse linnaosadesse. Kui kinnisvaramaaklerid ei viitsi enam helisevat telefoni kõrva äärde tõsta, siis on selge, et nõudmine on pakkumise eest seitsmepenikoormasaabastega minema vudinud. Eelmisel sügisel, üürikorteri otsingu kõrghetkel, levis meedias lugu soodsast korterist, mida kutsuti korraga vaatama 1800 huvilist. Maakler olla selle inimmassi maja vastas pargis hiiglaslikku vonklevasse sappa suunanud. Pärast kommenteeris, et need olid tiheda eelsõela läbinud kodanikud, soovijaid olla olnud mitu korda rohkem.

***

Pool aastat hiljem ei jõua ma ära tänada lahket saatust, mis meid koroonakvartaliks nimelt Charlottenburgi lennutas. Kui jala liikuda, on igas ilmakaares puhas ilu ning ülilaiade kõnni­teedega puiesteedel on alati mõnus kulgeda. Käeulatuses on S-Bahni jaam, ohtralt ringi liikuva berliinlase asendamatu eluliin. Kui maa-alune U-Bahn, Londoni tube’i meenutav metroo, on kitsam ja tekitab kohati klaustrofoobiat, siis lai, avar ja kiire S-rong sõidab suuremalt jaolt maa peal. Järsku on kõik ida kuumad kohad veerandtunni kaugusel.

Pandeemia-Berliinis kaotab aga ühendus hipsterikandiga väärtuse. Nüüd tuleb hoopis nina läände keerata ja rattale istuda. Kümme minutit sõitu ja ongi esimene ujumiseks sobiv linnajärv, kus aprilli pärastlõunal julgelt sada härrat, mõni daam samuti, porgandpaljana kiirtee ja põõsa vahel murul D-vitamiini tarbib, et jume oleks enne rannahooaja algust täiuslik.

Veel kümme minutit mööda kauniste villadega ääristatud tänavaid rattateedel tuhisemist ja olengi keset metsa. Grunewald on 22 km² suurune linnamets, täis kauneid järvi ja matkaradu.

Nime sai Grunewald jahilossi, renessanss-stiilis kindluse järgi, mis püstitati siia juba 1543. aastal. Otse Berliini keskelt lossist tõi siia metsikusse nurka metsade ja soode keskele kuningate jahikire rahuldamiseks rajatud palkidest tehtud pakktee. Hiljem sai sellest Kurfürstendammi bulvar, Lääne-Berliini legendaarne poetänav, kus jõukamad prouad tänapäevalgi KdWs ehk Lääne Kaubamajas, aga ka Gucci või Tesla poes ostlemas käivad.

Põikame korra metsalossist 13 kilomeetri kaugusele kuningalossi kesk Berliini, muuseumisaarele katedraali kõrvale. Siin käib kõva askeldamine, et aasta lõpuks saaks uksed avada muuseumisaare uus pärl Humboldt-Forum, Euroopa uhkemaid muuseume.

XV sajandil ehitatud barokkpalee jõudis pool aastatuhandet võõrustada Saksa ja Preisi alade imperaatoreid. Teises maailmasõjas pommitatud palee põhistruktuur jäi alles, ent jäi Nõukogude sektorisse ja DDRi valitsus otsustas 1950ndatel „Preisi militarismi sümboli“ lammutada. Tühjast platsist sai Marxi ja Engelsi nimega paraadväljak. 1970ndatel ehitas Erich Honeckeri juhitud valitsus siia modernistliku Palast der Republiki, kus töötas Ida-Saksa parlament. Sel paleel ei olnud aga õnne sajandeid oma kohal seista: 1990. aastal leiti hoonest mürgist asbesti ja see suleti külastajatele, aastaks 2009 lammutati see paljude idasakslaste meelehärmiks sootuks.

Pärast kaht aastakümmet kirglikke vaidlusi otsustati uuesti üles ehitada ajalooline kuningaloss, kuhu kolib sisse Briti Muuseumi laadne maailma kunsti koondav etnograafiamuuseum. Kriitikud räägivad aga juba aastaid, et oleks Saksamaalgi aeg natsisüümepiinadest kaugemale vaadata ja koloniaalajal kokku varastatud krempel omanike järglastele tagasi anda.

***

Tänapäeval ei sõida kesklinnast Grunewaldi suunal enam kroonitud pead, küll aga Saksa lähim vaste kuningannale – Angela Merkel. Tema elupaigaks sahistatakse olevat Nikolassee, järgmine elegantne rohelusse mattunud asum läänesuunal pärast Grunewaldi. Väärikas on selle kandi elanikkond juba välisvaatluse põhjal: võtke Nõmme uhkeimad villad, venitage vaimusilmas toad paar meetrit kõrgemaks ja lisage korrus või paar. Hämmastaval kombel uus­rikaste maitsevääratusi hulkudes silma ei jäägi – ehk keelab need juba kohavaim. Grunewaldis on paljude andekate seas elanud füüsikanobelist Max Planck, filosoof Walter Benjamin, kirjanik Lion Feuchtwanger, teatrilegend Max Reinhardt, filmistaar Romy Schneider ja tantsu­kunstnik Isadora Duncan.

Praegu naudivad Grunewaldi varasuvist lokkavat rohelust aga tuhanded berliinlased, kes armastavad grüünes puhata ja vahel karastavasse järve karata. Tunnistan vargsi: siin läänes, olgugi et endise Ida-Saksa keskel, on ju täitsa mõnus.