Pilk päevapiltniku portfelli

Kerti Tergem

Tõnu Noorits ja Andres Herkel, Laama ja Linnart. Tiibet ja Eesti Go Reisiraamat, 2012. 152 lk. Piltnikult sõnu naljalt kätte ei saa. Tema on pealtvaataja, kes püüab hetki ning kõneleb valguse ja varju keeles. Päevapiltnik Tõnu Noorits olla püüdnud oma kaamera sisse kaks kaalukat meest ja tahtnuvat nad ühiste kaante vahele panna. Ilus mõte sai kaunilt allitereeruva pealdise „Laama ja Linnart”, mille familiaarsus ajab arvustaja stiiliregistri suhtes segadusse, sest õpetaja ise armastas oma õpilastega pruukida rituaalset teietamist. Seesuguse sorava omamehelikkuseni ei laskunud härra Mäll kunagi, et temast saanuks kirjutada raamatu „Meie Linnart”. Olgugi et teda tunti laialt ja igaühel meist oleks jutustada temast lõbusaid lugusid, üldiselt teda kardeti, eeskätt tema halastamatu sirgemeelsuse pärast. Dalai-laama on justkui rohkem eesti rahva oma mees, kelle sõna maksab siin enam kui Rooma paavsti oma. Eestis kiputakse tunnistama ja tunnustama väljastpoolt tulevaid ideid ja inimesi rohkem kui omi suurkujusid. Selles mõttes on Eesti väike. Suured mehed lihtsalt ei mahu siia. Kaht raamatukaanel mõnusalt muhelevat meest ühendab peale sõpruse ja vaimusuuruse nende võime näha tervikpilti.

Tõnu Nooritsa suurepärastele fotodele andis kirjastaja Tiit Pruuli mahitusel vormi Andres Herkel, kel oli kripeldavast võlatundest õpetaja vastu valmimas mälestuslugu (tänuvõlakiri), mis tahtis avaldamist. Nõnda saigi teoks Tiibetit ja Eestit ühendav raamat, kus on kandev osa pildil, kuid ka tekst ei jää kuidagi alla, sest sule on haaranud raskekahurvägi. Sisuliselt on tegemist XIV dalai-laama Tenzin Gjatso kolme Eesti-visiidi pildipäevikuga, millele lisavad vürtsi Linnart Mälli Tšetšeenia-visiidi jäädvustused ja vanad arhiivifotod. Kahju ainult, et raamatusse ei ole sattunud kahe kange viimane kohtumine Indias. Küll aga leiab sealt – ilmselt fotograafi väikese vingerpussina mõeldud – Tiibeti kontekstis arusaamatu jäädvustuse Tartu ülikooli raamatukogu ees purskkaevusupluseks pükse maha koorivast Matti Miliusest.

Traagelniidid on niisiis natuke näha, aga Andres Herkelil on õnnestunud kokku panna igati väärikas ja värvikas teos. Lisaks tema südamlikule ja lähiajalooliselt vägagi huvipakkuvale inimlikule portreele õpetaja Mällist vääristab raamatut Mart Laari mahukas Tiibetit ja Eestit kõrvutav ajalookäsitlus. Ilmselt seesama, mille Tiibeti riigipeaga kohtuda julgenud peaminister Tema Pühadusele tolle 2001. aasta visiidi ajal kirjutada lubas ja 2011. aastal ka üle andis. Artikli oli Mart Laar kirjutanud inglise keeles ja selle ise maakeelde ümber pannud, mille eest tuleb teda muidugi kiita. Kui nüüd raamatu kallal eestlaslikult poriseda, siis just see artikkel tahtnuks keeletoimetaja hoolikamat kätt. Andres Herkeli enda sulest on veel aus ülevaade inimõiguste olukorrast ehk nende puudumisest Tiibetis ja vestlus Sven Grünbergiga, kelle alati värvikate lugude repertuaarist on valitud katte kergitamine dalai-laama külaskäikude köögipoole rõõmudelt ja muredelt. Tema Pühaduse eluloo on lühidalt ümber jutustanud Märt Läänemets. Sisukokkuvõtte on inglise keelde pannud Eve Tarm, kes sai imetlusväärselt hakkama dalai-laama tõlgina tema eelmisel visiidil 2001. aastal.

On märgiline, et Tiibeti usujuht on Eestit külastanud kolmel korral, kümneaastaste vahedega. Tõnu Nooritsa piltidelt on näha, et vanemaks ta selle ajaga jäänud ei ole. Maailm vajab praegu hädasti selliseid mehi nagu laama ja Linnart. Väärt tegu, et nad üheskoos pildile said!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht