Pimesikumäng

Võib-olla on Lilli Luuk uus tumekirjanik. Tema teoste tundetoon on pingestatud ja ehe, kuid liiga kaua kestes paneb piinav minoor lugeja taluvuse proovile.

MADE LUIGA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Harva olen ma lugenud romaani, mis on nii krüptiline, mida on nii raske dešifreerida. Kuidas niisugust raamatut arvustada tema saladusi reetmata?

Lugesin Lilli Luugi „Minu venna keha“ kaks korda. Teisel lugemisel juba pingsalt üritades sündmustikku kokku panna, aru saada loomise mehaanikast. Ilmselt peaks lugema ka kolmandat ja neljandat korda, aga see eeldaks juba kirjandusuurija fanaatilist püsivust. Mu esimene mõte oli üles kirjutada sugupuu, et kõigis neis paulides, oskarites, helmutites, ellenites, doristes, koidulates ja teistes järge pidada. Ei, siin raamatus ei ole ebaloomulikult palju tegelasi. Nad lihtsalt räägivad kõik ühe häälega.

Hiljuti siinsamas Sirbis ilmunud Vilja Kiisleri arvustuses Vahur Afanasjevi teose „Rail Baltic ehk Kelmitants vanaisa sarvedega“ kohta avaldati arvamust, et olemuselt on see pigem näidend. Olin siis juba sukeldunud Lilli Luugi raamatu labürintidesse ja täpselt samamoodi jõudnud järeldusele, et kui nimetada neid lüheldasi peatükke piltideks nagu vanades näitemängudes, saab asi selgemaks. Ei, teos ei sisalda ohtralt dialooge või üldse otsest kõnet. Ta sisaldab nimelt pilte, tegevust kui niisugust on napilt, tekst seisab koos üksikasjalikest maastike või ilma või tegevuse või tunnete kirjeldustest. Nende kirjelduste sisse on peidetud sündmused, neid peab sealt tikutulega taga otsima. Näiteks tegi mind järsku valvsaks sõna „radiaator“, kui eespool oli juttu talumajapidamisest ja sõja-aastatest. Mis radiaator, mõtlesin. Kust see sinna sai? Ah jaa, tõsi küll, juba kuskil eelmises pildis oli juttu koridorist, trepikäsipuust, vastaskorteri uksest.

Isegi selle detailiga teen ma tulevastele lugejatele karuteene. Aga nagu me kõik teame, lugejad arvustusi suuremat ei jälgi, nii et vahest ei ole sellest midagi. Kui raamat on paar-kolm korda läbi loetud, taipab pikapeale (sest nüüd ma keeran kolmandat korda selle lehti ja näen jälle asju, mida ma varem ei näinud, näiteks et juba kolmandas pildis antakse vihje, mis hakkab juhtuma alles kuskil raamatu lõpupoole), et teose tegevus toimub kahes ajas – sõjaaja segadikus ja 1980ndate algupoolel, võin nüüd ka eksida, aga selgelt ikkagi selles ajas, mida me nüüd tagantjärele kutsume stagnaajaks. Need ajad on üksteisega mingis veidras peegelsuhtes, raamatu pealkirigi on kahetähenduslik, selle taipamiseks läks mul ka terve igavik. Nagu sellest oleks veel vähe, lõikab aeg-ajalt teksti sisse keegi komissar Corrado, ahhaa, seriaal Corradoga kannab pealkirja „La Piovra“ ja linastus aastatel 1984–2001. Kui ma nüüd õige niidiotsa üles võtsin.

Lilli Luuk pälvis romaani „Minu venna keha“ käsikirjaga kirjastuse Hea Lugu romaanivõistlusel kolmanda koha. Lilli Luuk ja Tiina Kaalep 11. X 2022 romaani esitlusel Tallinnas.

Hea Lugu

Lähemast kirjandusloost saab paralleeli tõmmata Loone Otsa romaaniga „Armastus“. Teoste sündmused toimuvad ühel ajal, mõlemal juhul on süžeeks teekond täis hirme ja ohte. Mütoloogiline teekond, kus kangelane peab ületama iseennast, laskuma surma, hirmu ja pimeduse valda, leidma üles valguse, mis ta jälle elavate maailma tagasi juhataks. Lilli Luugi kangelase teekonna eesmärgist ei anta meile pikka aega mingit aimu. Ta läheb Tartusse turule võid ja soolaliha müüma. Tema nimi on Ellen. Ta läheb koos Pauliga, Paul ajab kuskilt auto välja. Paul on kahtlane, kahtlane sellepärast, et on neil segastel aegadel elus. Eks me saame hiljem teda, mispärast. See on aeg, kus kõigest tuli aru saada vihjete kaudu, otse ei öeldudki, vihjeks oli pilk, tõmblus näos, krampi tõmbunud käsi. Ega lugedes mulle ei meeldinud see seletamatu vaikimine ja peitusemäng. Jah, kirjutaja teadis, millest ta räägib. Ta on meist nii palju üle oma teadmisega. Meie peame alles õppima tema tummadest sõnadest, aukudest, väljajätmistest, mitterääkimisest, suurtähtedega osutatud TÄHENDUSLIKKUSEST aru saama. Mis see on, mida teos mulle meenutab? Ristsõna? On küll küsimused, aga vastustest on olemas ainult mõni täht. Ja ülalt alla ja paremalt vasemale ja alt üles ja vasakult paremale tulevad aina uued küsimused ja pikapeale on tähti rohkem, aga ikka veel ei suuda ma vastust ära arvata.

Praeguse kirjelduse põhjal võiks arvata, et tegu on põnevusromaaniga. Üldsegi mitte. Tegu on seisundiromaaniga ja see seisund on tardunud hetk – hetk, mida nähakse peenimateski detailides koos varjude, värvide, lõhnadega; hetk, kus kõigel on tähendus, kõigel on nii palju tähendusi, kõik tähendab kõike ja eimidagi, kõik tähendab küsimusi ja inimene peab leidma vastused, mingitmoodi ta peab, muidu ta ei saa edasi elada. Ta peab kirjutama kirju, mida ta ära ei saada, ja raamatuid, mida vähesed loevad. Kiri, jah kiri on üks neist märksõnadest, mis hakkab romaani algusest saadik end lugeja teadvusse uuristama. Mis kirjad? Mis kirjad on vanas plekk-karbis, mida nende valdaja lugeda ei söanda? Ainult tõstab neid karbist välja ja paneb karpi tagasi nagu Iiah Notsu kingitud punast õhupalli (mis läks katki) Puhhi tühjaks söödud meepurki. Mis kirja kannab Ellen südame kohal? Muudkui kiri siin, kiri seal, Helmuti kirjad, Elleni kirjad, Ada kirjake, kiri Koppelmannidele ja kui nüüd peegel­maailma kiigata, siis seal ei olnud Koppelmanne, aga on Koppid, kellel on ka oma saladus, ärapeidetu, mitte küll metsa või aidalakka nagu sõja-aastate poisid, vaid teistmoodi.

Võiks arvata, et tegu on šedöövriga. Tundlik keel, keerukas kompositsioon, tõsine, ajalooline teema. Kuid minu hinnangul on teosel vajakajäämisi. Teksti risoomsus, keerukus võib olla nii pluss kui ka miinus. Antud juhul on tekst liiga keerukas. Sellest poleks iseenesest veel häda midagi, suurem häda on teksti uinutav ühetaolisus. Üks tundetoon – ja see on ängistus. Üks kirjeldamisviis läbi raamatu – arvukad tegelased ja ajastud ei eristu, on see siis taotluslik või mitte, aga vägisi jääb tunne, et autor oskab töötada ainult ühes laadis. Olles varem lugenud tema novelle – ja kaks neist on ju võitnud Tuglase novelliauhinna – võib oletada, et selline peidusolev, keerukas ülesehitus ja sünge lõpplahendus töötab lühema vormi puhul paremini, lugeja siiski suudab haarata, mis on teoksil. Võib-olla on Lilli Luuk meie uus tumekirjanik, tema novellides „Auk“ ja „Kolhoosi miss“ on ju täpselt sama tundetoon nagu käesolevas loos, tegevuskohaks unustatud väikeasula Eesti kolkas, ühe novelli peidetud puändiks salapärane tapatöö, teises tegelase enesetapp. See tundetoon on pingestatud, ehe, ebameeldiv ja kui teda tuleb liiga palju, liiga pikalt, siis on see nagu taluvuse piirile venitatud vastik noot, mingisugune piinav minoor ja järsku ei tundu see enam ehtne, vaid tehtud. Kes saakski nii pikalt ühte nooti hoida?

Romaani ilmumise ajastus on ju mingis mõttes õige. Meil on jälle sõda ukse all. Muidu ma küsiksin, kas tõesti on ikka veel vaja raamatuid nendest aegadest, muudkui aga. Mida minevikust õppida? Seda, et ajad olid õudsed, et olid ainult halvad valikud või et valikuid polnudki. Et tuli lihtsalt ellu jääda nagu Paul, ükskõik mida siis ümberringi ei arvatud, minna hulluks nagu Ott või siis mitte ellu jääda nagu Elmar, nagu Helmut ja muutuda looks, mälestuseks, kirjadeks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht