Pisike maailmaparandamise käsiraamat

Ajakirja Värske Rõhk headuse erinumbri autorid tegid aasta aega vabatahtlikku tööd: aitasid pagulastel õppida eesti keelt, käisid abiks naiste tugikeskuses, pritsimeeste juures ja mujalgi.

SILVIA URGAS

Ajakiri Värske Rõhk saatis koostöös kirjandusfestivaliga „Prima vista“ üheksa 16–27 aasta vanust autorit vabatahtlikuna abiks sotsiaalse ebavõrdsusega tegelevatesse organisatsioonidesse ning palus neil oma kogemusest kirjutada ilukirjandusliku teksti. Seeläbi on sündinud erinumber pealkirjaga „Kuidas kirjutada headust?“.

Erinumbri koostajad on teadlikud lõksust, millesse niisugusel projektil on kerge langeda. Kohe avasõnas peavad ajakirja toimetajad Hanna Linda Korp ja Saara Lotta Linno maha omamoodi kaitsekõne, milles rõhutavad, et tahtsid vältida heategevusturismi ja ühiskonna ebavõrdsuse ekspluateerimist loome­materjalina. Lugejal on keeruline hinnata, kas püstitatud eesmärk saavutati – seda saavad teha vaid need, kellega numbri valmimiseks kokku puututi. Igal juhul on teemale lähenetud takti­tundega ja välditud n-ö sotsiaalporno ämbrisse astumist, mis väärib eraldi kiitust riigis, kus sageli tuuakse tundlikud teemad rahva ette saadetes nagu „Kuuuurija“ või „Märgatud Eestis“.

Kui mõned organisatsioonid, kuhu noored autorid saadeti, töötavad kahtlemata sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamise nimel, siis teiste ühenduste (näiteks Saku Priitahtlikud Pritsimehed ja Ööhaldjad) puhul jääb seos nõrgemaks: pigem annab ajakirjanumbri mõistmiseks võtme kätte pealkirjas sisalduv sõna „headus“. Kõik ühendused, millega autorid kokku puutusid, teevad midagi head, aitavad omakasupüüdmatult teisi inimesi. Isegi ajakirja illustreerija Hildegard Reimann käis abiks erihoolekannet vajavatel inimestel Pahkla Camphilli külas. Alles oma loometee alguses seisvate autorite minakesksest maailmast välja tirimine ning tundmatus kohas vette viskamine on kiiduväärt, samamoodi ka nende julgus see väljakutse vastu võtta.

Teise inimese patroneerimine ja inspiratsiooniallikana ärakasutamine ei ole niisuguse projekti juures ainus oht. Teine suur risk on vihikutäis tähtaja ähvardusel kirjutatud tellimustöid. Värske Rõhu erinumbrit hakati ette valmistama juba 2021. aastal. Igaüks, kes on kunagi tellimustööd teinud, teab, milliseks piinaks see võib osutuda – alates jah-sõnast, mis on kantud hirmust, et eituse korral ei pakuta enam kunagi ühtegi võimalust, kuni pingeni, et lõpptulemus valmistab kellelegi pettumuse. Anastassia Kuznetsova, kes aitas Eesti Pagulasabi kaudu ühel põgenikul eesti keelt õppida, sõnastab peamised küsimused: „Kas sellisest teemast saab üldse kirjutada halvasti, kui minu eesmärk on näidata arusaamist ja hoolivust, tõsta teadlikkust selliste probleemide osas, nagu R-i oma? Samas, kui selline asi nagu halb kirjutamine on siiski olemas, kas mul on selleks õigus?“ (lk 88).

Anastassia Kuznetsova lugu illustreerib veel üht kari, millele erinumbri koostajad triivida kartsid. Kuigi erinumbri eessõnas märgitakse, et ühiskondlikud teemad ei peaks olema ainult ajakirjanduse ja non-fiction’i pärusmaa, vaid teemasse saab panustada ka ilukirjandus, paigutub mitu teksti siiski kogemusloo kategooriasse. Kuigi – lugeja ju ei tea, mis tõesti juhtus ning mis mitte. Kas ilukirjanduski on siis ilmtingimata midagi väljamõeldut? Kogemuslugu ei pruugi tähendada kuiva reportaaži, vaid fookus on autori kogemusel: heaks näiteks on Levila pikemad tekstid, kas või Eero Epneri artiklid, mida ei saa ilukirjanduseks nimetada, aga üritatagu vaid eitada Epneri sõnastuse ilukirjanduslikku kvaliteeti. Värske Rõhu erinumbris on selles žanris kirja pandud Andreas Kübara, Johanna Ranniku ja Kuznetsova tekstid – lahutamatud olukorrast, millesse Värske Rõhu toimetus autorid oli paisanud. Andreas Kübar liitus Saku priitahtlike pritsumeeste tuletõrjekomandoga ja Johanna Rannik tegi koostööd vaimse tervise organisatsiooniga MTÜ Peaasjad.

Luuletused lubavad kõrgemat abstraktsioonitaset. Saara Liis Jõeranna värssides käsitletakse küll eksimatult keeleteemat, aga ilma saateks tehtud lühiintervjuuta ei saaks aru, et need tõukuvad Eesti Pagulasabis keelepartnerina töötamisest.

Karin Orgulas, kes aitas Feministeeriumis nõusolekuseaduse kohta infot koguda, ja Emma Lotta Lõhmus, kes käis vabatahtlikuna abiks Naiste Tugi- ja Teabekeskuses, käsitlevad mõlemad naistevastast seksuaalvägivalda – kummagi mõjuva ja sünge teksti algimpulssi võib vaid aimata. Karm, lausa groteskne on ka turvalisema ööelu vabatahtlikel ehk Ööhaldjatel abiks käinud Helena Aadli kirjeldus. Aadli ööklubi asuks justkui Soodomas või Gomorras, lõbutsemisest on asi väga kaugel. Siiski ei ole tegu (ka teiste autorite puhul mitte) epistlilugemise või moraalitsemisega. Lugeja peab enne, kui rehmab ah-pole-see-lugu-nii-hull-midagi, endalt küsima, mis eesmärgil või mis seisundis ta ise on pidudel käinud ning kas ta üldse on võimeline andma kaine vaatleja kõrvalpilku.

Sõna „projekt“ (ld projicere, ’ettepoole paiskama’) tähendab täpselt seda, mida ütleb: ühekordne purse ja plahvatus, mitte midagi püsivat. Autorite vastustest toimetuse küsimustele on rõõm lugeda, et enamik neist ei võta vabatahtlikutööd kui ühekordset turismireisi, vaid midagi püsivat. Eks esialgu ollaksegi entusiastlikud, aga ka aasta aega vabatahtlikuna on parem kui mitte midagi. Selleks et projektil oleks mõju, ei ole vaja selle käigus avastatu juurde igaveseks jääda.

Värske Rõhu headuse erinumbril on lausa kolmekordne mõju. Esiteks on ainuüksi tõik, et vabatahtlikku tööd tähtsustakse ning selle juurde vähemalt üheksa noort toodi, ükskõik kui kauaks, suur asi. Oma loomingu kaudu annavad need üheksa hääle ka inimestele, kellega nad seeläbi kohtusid ning kellele tähendab väga palju see, et nende tegevust kajastatakse lugupidavalt ja teistsuguse nurga alt kui vaid õhtusöögilaua tagant tõusnud televaataja meelelahutusena. Teiseks on tegu soovitusliku lugemisega inimesele, kes pole Värske Rõhu püsilugeja, aga tahaks noore eesti kirjandusega kursis olla: kaante vahelt leiab ta autorid, kellele ajakirja toimetus on andnud omamoodi kvaliteedimärgise: tegu on inimestega, kellesse nende esimesi katsetusi lugevad toimetajad usuvad – nad on eesti uusima kirjanduse crème de la crème. Kolmandaks on väljaannet võimatu lugeda ilma kajastatud teemasid ja omaenda tegevust kriitiliselt hindamata. Kas on vaja igast maaslamajast mööda kiirustada, naabrite probleemide ees silmad sulgeda või enda heaolu teiste omast ettepoole seada? Vastus on ilmselge, aga kui seda meelde ei tuletata, on kerge mugavusel ja hirmul võidutseda lasta.

Erinumbri lõpetavad n-ö tavalised rubriigid: luuletõlgete vihik, kuhu seekord on koondatud ukraina noorte autorite tekste (tlk Katja Novak), ning raamatuarvustused ja -soovitused.

Headuse väljaandest inspireerituna üks kogemuslugu. Kui olin ajakirja­eksemplari SA Kultuurileht toimetusest kätte saanud, istusin sellega vanalinnas tänavale seatud kohvikulaua taha. Oli küll külm, kuid päike paistis ning õues kohvitassi taga lugeda näis hea mõte. Klapid peas, süvenesin teksti. Võpatasin, kui mu õlale koputas üks vana mees ja kõnetas mind kui härrat – pöördumine, mille ta mu nägu nähes kohe „prouaks“ ümber sõnastas. Mees oli liiga lähedal ja lõhnas ebameeldivalt, seda kõike oli liiga palju, olukord ei sobinud sugugi mu täiusliku kujutluspildiga kultuursest kevadpäevast. Sõnagi lausumata võtsin oma asjad ning tuiskasin häiritult minema. Turvalises kauguses asuval pingil avasin ajakirja kohalt, kus vabatahtlike seltsiliste ridadesse kuuluv Oliver Issak kirjeldab iseenda pimedust, mille suurustki ta ei aima: „Ma ei tea, kas see ulatub kaugemale minu poole sirutatud peopesast, kaugemale papptopsist, kaugemale pomisevast möödujast või bussipaviljonis magajast, kaugemale annetuskastist või -kampaaniast, kaugemale sõbrast, kes vajab abi, või lähedasest, keda pole ammu näinud“ (lk 11). Issak kirjutab, et tal on tagantjärele alati väga häbi, ning minul oli ka.

Küsisin endalt, mis mõttega minusugune halb ja egoistlik inimene üldse headuse erinumbrist kirjutab. Võib-olla just minusugusele ongi seda numbrit vaja? Lootust paremaks saada annab Andreas Kübara Fernando Pessoa loomingust inspireeritud vastus küsimusele, kas headust on võimalik kirjutada: „Isegi kui kirjanik kirjutab melanhoolsest kõigest-ei-millestki, saab lugeja tekstist midagi head leida ja lõpuks öelda, et trammi hilinemine ei muuda mind tigedaks, vaid hoopis kannatlikumaks inimeseks“ (lk 29). Igatahes käib koos Värske Rõhu erinumbri ja Piret Jaaksi misjonitööst rääkiva raamatuga „Taeva tütred“ eesti kirjanduses vaba- ja heatahtlikkuse renessanss.

Ajakirja Värske Rõhk erinumbri „Kuidas kirjutada headust?“ esitlus 11. mail Tartus Tähtvere päevakeskuse hoovis. Erinumbri koostajad Saara Lotta Linno ja Hanna Linda Korp tänavad Hildegard Reimanni.

Andrus Liivamäe / Prima Vista