Poeesia ja (keele) piiratus

Silke Pasewalck

Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Herta Mülleri portree        Esimest korda kuulsin Herta Müllerit üheksakümnendate aastate keskel lugemisõhtul  Berliini teatris Schaubühne. Tekste luges nii autor ise kui ka üks näitlejanna. Mõju ei saanud erinevam ollagi: näitlejanna hääl oli võimas ja täis paatost, Herta Mülleri hääl tasane, kompiv ja selge. Järellugemisel kuulsin ma lisaks veel kolmandat, tekstide enda häält. Täiesti omalaadset häält sealpool kirjanduselu kära saksakeelses kirjanduses. Sest see keel ei panusta kalkuleeritud efektile. Vastupidi, ta ei toitu koolitatud keelest, vaid ammutab oma jõu  keele piiratusest.        Kirjutamiseni jõudmise tingimused        Herta Müller on sündinud Rumeenia Banati piirkonna külas Niţchidorfis švaabide rahvusvähemuse liikmena. Timişoara ülikoolis õppis ta germanistikat ja rumeenia kirjandust ning töötas seejärel tõlkijana masinaehitustehases. Kuna ta keeldus koostööst julgeolekuga, ei kaotanud ta mitte üksnes oma töökoha, vaid pidi sealtpeale taluma ka repressioone. Ta hakkas kirjutama. Tema esikkogu „Madalikud” („Niederungen”) sai ilmuda vaid lühendatud  ja tsenseeritud kujul, ikka ja jälle jälgis ning ähvardas teda salapolitsei. Pärast kirjutamiskeeldu emigreerus ta viimaks koos oma abikaasa kirjanik Richard Wagneriga 1987. aastal Saksamaa Liitvabariiki. Sestsaadik elab ta Berliinis. Öördamiskogemus ja diktatuuri vägivaldne sissetungimine inimeste ellu ongi Herta Mülleri kirjutamise peamisi tekketingimusi ning tema tekstide põhiteema.   

2009. aastal pälvis Herta Müller oma loomingu eest Nobeli kirjanduspreemia; autor  kujutab Nobeli komitee põhjenduse kohaselt „kodumaatuse maastikke poeesia tiheduse ja proosa asjalikkusega”.       

Keele piiratus ja keele jõud 

Poeetiline keel ei ole Herta Müllerile eesmärk omaette, see ei teeni mingil juhul poeetilist ülepaisutamist, vaid tekib püüdest olla keelepildis täpne ja jõuda, nagu autor oma essees  „Iga keele silmad on isemoodi” („In jeder Sprache sitzen andere Augen”) toonitab, iga peas tekkinud lausega sinna, „kus see, mida ta valla päästab, iseendaga teistmoodi kõneleb kui sõnades”.       

Keele piiratus ja keele jõud asetsevad üsna tihedasti teineteise kõrval. 

Kas Müllerile ongi üleüldse oluline teha oma tekstides tajutavaks see, mis on mattunud vaikimisse, harjumusse ja unustusse? Oma tekst-pilt-kollaažides ja kollaažilikes luuletustes lõikab ta sõnad kontekstist välja, isoleerib need oma keelekasutusest ja paneb uuesti  kokku, et anda asjadele kõrvalpilk. Ka Mülleri proosatekstide poeetilised pildid on operatsiooni tulemus, nii visuaalses kui keelelises mõttes. Paljastatakse vägivalla seosed, mis olid jäänud nähtamatuks või välja ütlemata. Mülleri keskseks teemaks on küsimus, kuidas totalitaarsed struktuurid sekkuvad ja tungivad väevõimuga inimeste füüsilisse, iseäranis aga psüühilisse ellu.         

Herta Mülleri Nobeli auhinna vastuvõtukõnes hakkab tavaline asi nagu taskurätt tähistama midagi, mida võiks väljendada pateetiline sõna „inimväärikus”: „Ma soovin öelda ühe  lause kõigi nende nimel, kellelt diktatuurides võetakse tänaseni iga päev nende väärikus – ja piirdugu see üks lause sõnaga „taskurätt”.” Ta lõpetas oma kõne järgmiste sõnadega: „Kas on võimalik, et taskurätist rääkides pole kunagi silmas peetud taskurätikut, vaid inimese teravat üksindust?”. Herta Mülleri tekstid suunduvad paikadesse, kus inimestelt on võetud nende väärikus.       

Küüditamise tabustamine       

Oma viimati ilmunud romaanis „Hingamise kiige” aastast 2009 käsitleb Herta Müller  rumeenia-saksa rahvusvähemuste küüditamist Nõukogude töölaagritesse. Rumeenia, mis oli Kolmanda Reich’iga sõlminud pakti ja tõmmatud sõtta Venemaa vastu, kapituleerus 1944. aasta suvel ning kuulutas Saksamaale sõja. Pärast enda andmist Moskva hoole alla anti kompensatsioonina – nagu nõutud – oma saksa kaaskodanikud välja Nõukogude Liidule. Mõnel pool olid need tõepoolest kõik 17–45 aasta vanused mehed ja naised. Inimväärikust  alandavates tingimustes pidid nad „ülesehitustööl” sunnitöölistena võitlema oma ellujäämise eest. Paljud surid laagrites, ja kes jäi ellu, selles elas laager edasi.     

„Pean veel praegugi näljale näitama, et ma  olen tema käest pääsenud. Ma söön sõna otseses mõttes elu ennast, sestsaadik kui ma enam nälgima ei pea. Olen süües söögi maitse vangistuses. Laagrist tagasipöördumisest saadik, juba kuuskümmend aastat, söön ma nälgimise vastu” (lk 20).     

Tagasipöördujad ei suutnud ega tohtinud rääkida oma kogemusest. Neil puudusid sõnad, häbi oli liialt suur. „Ainult perekonnas ja lähedastega, keda ennast oli küüditatud, räägiti laagriaastatest. Ja ka siis ainult vihjamisi,” kirjutab Herta Müller oma romaani järelsõnas. Ühiskond  ei tahtnud sellest mitte midagi teada. See teema oli Rumeenias tabu. Isegi kui sotsialistlikust rahvavabariigist sai Rumeenia vabariik ja Bukarest hoidis Moskvaga distantsi ning rajas oma sõltumatust, jäi vaikimise kivi alles.   

Kirjutamine vaikimise vastu   

„Hingamise kiiges” julges Herta Müller murda vaikimise müüri ja anda alandatutele keele. Tekkinud on teos, mis leiab ja leiutab sõnu, et jutustada sellest, mida ei saa välja öelda. Sõnad nagu „hingamise kiige”, „näljaingel” ning „plekksuudlus” kõlavad kummaliselt ja veidralt kaunilt enne romaani lugemist. Lugemise ajal paljastavad need sõnad aga koleduse, millest lugu räägibki. 

Ka Herta Mülleri ema oli olnud viis aastat töölaagris. Autor kannabki ühe laagris nälga surnud ema sõbranna nime. Ehkki talle oli  antud lapsest saati žestide ja pilkudega, vaikimisi ja mõistu aimu laagrikogemustest, olid kirjutamisel põhilised just kirjanikust kolleegi Oskar Pastiori mälestused ja märkmed. Oskar Pastior oli olnud ise ühes töölaagris, vaikis sellest aga kaua ega avaldanud mitte midagi, olgugi et laager ja elu diktatuuriaegses Rumeenias on kahtlemata mõjutanud tema kirjutamist ja keelt. Alles siis, kui Herta Müller palus Pastiori teda selleteemalise raamatu kirjutamisel aidata, jutustas too üksikasjalikult, mida  mäletab. Nad otsustasid kirjutada raamatu koos. Mõlemad külastasid endisi sunnitöölaagreid Ukrainas, kuid Pastiori ootamatu surm 2006. aastal jättis Mülleri käsikirjaliste märkmete ja tekstivisanditega üksinda. Alles aasta pärast otsustas ta ühistööga „hüvasti jätta ja [hakata] romaani üksinda kirjutama,” tunnistab ta raamatu järelsõnas. Kuid on ilmne, et Pastiori laagrikogemus, keel ja vaatlemisoskus on sellesse romaani sisse kirjutatud, seejuures  mitte viimases järjekorras suguluse tõttu Herta Mülleri enda poeetikaga. Nagu Pastioril, on ka Mülleri metafoorid ja keelepildid sündinud eksistentsiaalsest (keele) piiratusest.     

Pastiori saladus     

Eelmise aasta sügisel sai avalikuks, et Oskar Pastior oli 1960ndatel töötanud Rumeenia salateenistuse heaks. Kirjandusringkond reageeris ärritatult, Herta Müller oli šokeeritud. Miks Pastior seda tegi, mis hirmud teda tagant sundisid,  miks ta seda hiljem kunagi üles ei tunnistanud, isegi mitte oma lähedasele sõbrale Herta Müllerile ei usaldanud? Need küsimused on vastamata jäänud. Tõde suri koos Oskar Pastioriga, me võime seda veel üksnes paberi, mitte aga mehe enda käest küsida. Ent isegi kui pidime oma ettekujutust Pastiorist korrigeerima, võib romaani „Hingamise kiige” edaspidigi lugeda. Ehk peitub seal ka vastus meie küsimustele Pastiori saladuse kohta.     

Näljaingel ja südamelabidas     

Romaan „Hingamise kiige” on mina-perspektiivis Leopold Aubergi lugu. Nagu Pastior, küüditati ka Auberg 17aastaselt ja ta võitles viis aastat sunnitöölisena laagris nälja ja külmaga, inimesena ellujäämise nimel. „Hingamise kiige”  on romaan inimestest töölaagri alandavates tingimustes. Üksikasjalikult kirjeldatakse laagri maailma, füüsilisi ja psüühilisi kahjustusi. Laager on koht, kus indiviid muutub numbriks, inimene nahast ja kontidest koosnevaks sootuks materjaliks: „Mulle tundub, et näljaingel mitte ainult ei läinud suuremaks, vaid ka paljunes. Ta muretses igaühele tema enda, isikliku piina, kuigi olime kõik sarnased. Sest naha, luu ja düstroofilise vee kolmainsuses ei ole mehed ja  naised eristatavad ning nende suguline funktsioon on peatatud. Öeldakse endiselt küll DIE naise puhul ja DER mehe puhul, nii nagu öeldakse ka der Kamm ja die Baracke. Ja nagu need, pole ka pooleldi surnuks nälginud inimesed enam meessoost või naissoost, vaid objektiivselt neutraalsed nagu asjad – ilmselt asisoost” (lk 124). 

Jutustaja vahendusel saame küll palju teada laagrimaailmast ning selle vägivalla, omavoli ja sunduse mehhanismidest, kuid katkematu  mina-perspektiivi tõttu näeme laagrimaailma just seal viibinud inimeste silmade läbi. Pealegi ei räägi jutustaja laagrisolija vaatevinklist, vaid ellujäänuna retrospektiivis. Ja ometi ei kaitse teda ajaline vahemaa, mida toestab lihtmineviku ajavorm, kaasatirimise eest laagrisse Leopold Aubergi peas. Võte kirjutada minevikuvormis, mitte olevikus, jutustada mitte laagri ajal, vaid tagasipöördunu jaoks väidetavalt ohutu distantsi tagant toob esile brutaalse tegelikkuse,  millest raamat räägibki: laagris ellujäämine ei tähenda sellest pääsemist. See on end sisse kirjutanud endiste laagrielanike hinge: „Tean nüüdseks, et minu aaretel on kirjas SINNA MA JÄÄN. Laager laskis mu koju, et luua distantsi, mida ta vajab, et peas kasvada. Minu kojutulekust saadik ei ole minu aaretele enam kirjutatud SEAL MA OLEN ega ka mitte SEAL MA OLIN . Minu aaretele on kirjutatud SEALT EI SAA MA TULEMA . Järjest rohkem sirutub laager  oimupiirkonnast vasakul oimupiirkonnani paremal. Nii pean ma rääkima kogu oma koljust kui territooriumist, laagriterritooriumist” (lk 233).     

Herta Mülleri tekstid paistavad silma vaatlemise ja kirjeldamise täpsusega. Nii saamegi teada, kuidas lõhnavad erinevad kapsasordid või mis on malts ja kuidas ta kasvab, kuidas seda saab erinevatel aastaaegadel keeta ja süüa. Täpsusel on poeetiline funktsioon, sest asjad ei jää omaette, vaid saavad oma tähenduse inimpilgu tõttu. Nii saab kirjeldamisel  labidast, millega Leopold peab päevast päeva sütt kühveldama, südamelabidas, mis aitab tal unustada nälja. Samuti kasvab nälja üksikasjaline kirjeldus näljaingli-nimeliseks personifikatsiooniks. „On palju labidaid, kuid südamelabidas on mulle kõige armsam. Ainult talle andsin ma nime. Südamelabidaga saab ainult sütt ja ainult lahtist sütt peale või maha laadida. […] Niisiis haaran südamelabidal ühe käega ülevalt kaelast ja teisega varre käepidemest  kinni. Hoian tasakaalu, südamelabidast saab kiige minu käes, nagu hingamise kiige rinnas” (lk 63). 

Täiesti vale oleks näha nendes poeetilistes piltides estetismi. Pärast romaani ilmumist kostus Saksa ajakirjanduses osaliselt varjamatut kriitikat, et Herta Müller on mälestused töölaagrist kohatu poeetilisusega üle paisutanud. Kuid siin ei ole püütud koledust ilusasse  keelde tõlkida. See oleks tõepoolest maitselage. Vastupidi, otsitakse keelt koleduse väljendamiseks, keelt, mis suubub metafooridesse nagu „hingamise kiige” ja „südamelabidas”, personifikatsioonidesse nagu „näljaingel” või neologismidesse nagu „nahajaluuaeg” ja „päevavalgusmürgitus”. Herta Müller ei ole valinud keele lõhkumise teed. Väga piltliku šifreerimise juures ei ole siiski tegemist millegi ohutumana paista laskmise ja ülepaisutamisega, vaid püüdega  pääseda keele piiratusest.       

Saksa konn         

Juba jutustuste kogu „Madalikud” („Niederungen”), millega Herta Müller 1982. aastal  rumeeniakeelses tõlkes ja kaks aastat hiljem Saksamaa Liitvabariigis debüteeris, iseloomustab lüüriliselt tihe proosa ja niihästi ebaharilik kui ülitäpne pildistruktuur. Kui vaadata „Hingamise kiigelt” tagasi „Madalikele”, siis torkavad kõigi süžee- ja perspektiivierinevuste kõrval silma ka arvukad keelelised paralleelid. „Madalikud” on lood Banati piirkonna švaabide külaelust, armutud kapseldunud maailma kirjeldused. Külaelanikud kindlustavad  oma identiteedi eraldamise ja väljaheitmise, normeerimise ja kontrollimehhanismide abil.   

Ühe tüdruku võõristavas pilgus täiskasvanute maailmale seonduvad tegelikkus, meenutused ja unenäokatked: „Ema riputab värske seinarätiku üles. Hommikutunnil on kullatükk suus. Salmi kohal on rohelisest lõngast lind, nokk pärani. Tean seda lindu sestsaadik, kui õppisin nägema. Teda kuulsin aga alles palju hiljem. Ta laulab ainult siis, kui kedagi toas pole. Kui sisse tullakse, lõpetab ta laulmise. Aga, ka siis, kui ta ei laula, on tal nokk pärani. [—] Ema kuuleb  katuserennist piiksumist. Varblased on endale pesa teinud. Ema õpib jälle nägema. Ta läheb juba tagahoovist pikka redelit tooma. Pesa on väike ja kohev. See ripub ema luua küljes ja kukub maha. Hallis kortsulises nahas karjatused langevad sillutisele.” („Madalikud”.) Nägemine, täpsemalt öeldes nägema õppimine, tähendab siin kahte asja. Ema puhul seondub nägemine koristamise ja korraloomisega – ja loomade tapmisega; tütre silmis  elavad loomad, taimed ja asjad – nagu lind seinarätikul – seevastu omaette elu. Nägemine tähendab siin, et kõik, mida tajutakse, iseseisvub ning asjad ja olendid on palju tugevamad, nii et inimesed ei saa nende üle valitseda.         

Lapse ettekujutuses muutuvad loomad ja teised looduselemendid šifriteks, salakirja märkideks, mis avavad seosed, mida ta ei mõista, kuid ometigi aimab – nagu siis, kui saksa konna kujund avab süü ja vaikimise õhkkonna, mis valitseb külas ja peres: „Ümberasumisel tõi igaüks kaasa konna. Sünnist saadik kiidavad nad  ennast, et nad on sakslased, ja ei räägi kunagi oma konnadest, ja usuvad, et seda, millest ei taheta rääkida, ei olegi olemas. Siis tuli uni. Ma langesin suurde tindipotti. Nii pime oli ilmselt Schwarzwaldis.[tõlkes: Mustmetsas. See oli nimelt see kant, kust nad kunagi XVIII sajandi lõpul laevaga mööda Doonaud välja rändasid] Väljas krooksusid nende saksa konnad.       

Emagi oli Venemaalt ühe konna kaasa toonud.  Ja ema saksa konn kostis ka mu une taha” („Madalikud”.)       

Saksa konn osutab švaabi rahvusvähemuse  saksluse rõhutamisele ja mitte viimases järjekorras nende läbitöötamata natsionaalsotsialistlikule minevikule – Herta Mülleri isa teenis nagu teisedki tema põlvkonna mehed WaffenSSis. Ja konn Venemaalt viitab ema küüditamisele Ukrainasse sunnitööle. „Madalikes” on Herta Mülleri keskne teema juba ette kujunenud: totalitaarsete struktuuride mõju inimeste teadvusele. Tagasivaatest hilisematele tekstidele ilmneb, et küla  sotsiaalne struktuur on diktatuuri üks variante. Niisiis on Herta Mülleri raamat saksa rahvusvähemuse hulgas kõike muud kui kiitust noppinud, sestsaadik oli tal pesarüvetaja kuulsus.     

Võõras pilk     

Herta Mülleri järgmine jutustus „Inimene on suur faasan maailmas” („Der Mensch ist ein großer Fasan auf der Welt”, 1986) käsitleb väljarändamisloa ootamise teemat ja esimene  Saksamaal kirjutatud raamat „Ühel jalal reisija” („Reisende auf einem Bein”, 1989) keerleb Rumeeniast väljasõidu ja võõrale maale saabumise probleemide ümber. Äraminemise ja (mitte-)kohalejõudmise vaheline pinge viib skitsid proosas raamatust „Paljasjalgne veebruar” („Barfüßiger Februar”, 1987) ühise mõiste „jääda, et minna” („Bleiben zum Gehn”) alla. Mõistagi ei tähenda see kurtmist kodumaa kaotuse üle, sest selle kogumiku proosatekstides  arutletakse ka poliitilise vägivalla üle ajaloos ja olevikus, kirjeldatakse nii diktatuuri terrorit ja natsikuritegusid Rumeenias kui ka isa SS-minevikku. 

Herta Mülleri tekste iseloomustab „võõras pilk”, mõiste, mille on kujundanud autor ise. Kui „Madalikes” oli tegemist lapse ja „Ühel jalal reisijas” ümberasuja Irene pilguga, mis vaatab Lääne-Saksamaad läbi „kaasatoodud maa” kogemuste prisma, siis järgmises kolmes  romaanis, mille tegevus toimub enne Ceauşescu kukutamist Rumeenias, on selleks jälitatute ja jälgitute vaatenurk. Oma essees „Võõras pilk ehk Elu on peeretus laternas” („Der fremde Blick oder das Leben ist ein Furz in der Laterne”) rõhutab ta, et võõra pilgu argipäevas olevat põhjustanud riigiterror, järelevalve ja jälitamine: „Ja see on põhjus, miks ma ei saa Võõrast pilku, nii nagu seda mulle Saksamaal kinnitatakse, niimoodi jätta. Võõras pilk on vana, tuttavast valmiskujul  kaasa toodud. Sellel ei ole midagi pistmist Saksamaale ümberasumisega. Võõras ei ole minu jaoks vastand sõnale tuttav, vaid sõnale lähedane. Tundmatu ei pea jääma võõraks, aga tuttav võib võõraks jääda.”       

Võõras pilk tingib jutustamisvormi, mis kisub asjad nende süütusest välja: faabula dekomponeeritakse, tegelikkuse fragmentidest ja mälestusest kleebitakse kokku ängistavalt intensiivsed pildid. Nagu Mülleri esimeses romaanis „Rebane oli juba tollal jahimees” („Der Fuchs war damals schon der Jäger”, 1992) nii on ka tema teises romaanis „Südameloom” („Herztier”, 1994) keskseks jutustamise printsiibiks pildistruktuur: šifrid ühendavad peategevuse  ajatasandi, kus protagonist peab koos oma sõpradega taluma Securitate terrorit, lapsepõlve tasandiga külas. Diktatuur ja traumaatilised lapsepõlvekogemused suhestatakse üksteisega assotsiatiivselt ja pildiliselt. Kõikjal tajutav ähvardamise atmosfäär nurjab rebase ja jahimehe, sõbra ja vaenlase eristamise. Mülleri romaanis „Täna poleks ma meelsamini end kohanud” („Heute wär ich mir lieber nicht begegnet”, 1997) kohtame üht Rumeenia vabrikutöölist,  kes on sattunud süsteemi küünte vahele; juba ainuüksi hirm ülekuulamise ees kutsub naises esile traumaatilisi mälestusi. Jutustatakse fragmenteeritult ja akronoloogiliselt, väline ja seesmine maailm ühitatakse. Kollaažitehnikat esineb samuti Mülleri lüürilistes teksti ja pildi kavandites nagu „Valvur võtab oma kammi. Äraminemisest ja kõrvalekaldumisest”   

(„Der Wächter nimmt seinen Kamm. Vom Weggehen und Ausscheren”,  1993). Poeetilistes loengutes on Herta Müller üha reflekteerinud oma kirjutamist („Kurat istub peeglis. Kuidas tajumine end loob” – „Der Teufel sitzt im Spiegel. Wie Wahrnehmung sich erfindet”, Berliin 1991), ajakriitilistes esseedes on autor end aeg-ajalt otsustavalt väljendanud ka poliitiliselt („Soe kartul on soe voodi” – „Eine warme Kartoffel ist ein warmes Bett”, 1992, „Nälg ja siid” – „Hunger und Seide”, 1995). Keelelised pildid Herta Mülleri tekstides  suhestuvad keele piiratusega tegelikult rohkem, kui esmapilgul arvata tahaks. Neid tuleb lugeda kui vastuseisu keeletuks muutumise ohule. Ja samal ajal juhivad need keelelised pildid lugeja reaalsusesse, mis teeb keeletuks: švaabi küla kapseldunud maailma, elusse totalitaarses riigis, töölaagrisse. Sel põhjusel väljendavad Herta Mülleri tekstid alati ka keelepildi ja keele piiratuse ebakõla.         

***     

Väljavõtteid Herta Mülleri romaanist „Hingamise kiige”   

„Esikus, täpselt seal, kus on gaasimõõtja, ütles vanaema: MA TEAN SA TULE D TA GASI. Mul polnud kavatsust seda lauset meelde jätta. Võtsin selle märkamatult laagrisse kaasa. Mul polnud aimugi, et see mind saadab. Aga sedasorti lause on iseseisev. See töötas minus, rohkem kui kõik kaasavõetud raamatud. MA TEAN SA TULE D TA GASI sai südamelabida kaasosaliseks  ja näljaingli vastaseks. Kuna ma tagasi tulin, tohin seda öelda. Sedasorti lause hoiab sind elus.” (Lk 12.) 

„Tahtsin süüa aeglaselt, et suppi kauem jätkuks. Kuid minu nälg istus nagu koer taldriku taga ja õgis.” (Lk 59.) 

„Laagrist polnud sellisel taskurätil midagi otsida. Kõik need aastad oleksin võinud selle turul millegi söödava vastu vahetada. Oleksin saanud selle eest suhkrut või soola, võib-olla koguni hirssi. Kiusatus oli olemas, nälg piisavalt kange. Mis mind tagasi hoidis: uskusin, et see taskurätt on minu saatus. Kui oma saatuse käest ära annad, oled kadunud. Teadsin kindlalt, et vanaema hüvastijätulause MA TEAN SA TULE D TA GASI, oli taskurätiks muutunud. Ma ei häbene öelda, et see taskurätt oli ainus inimene laagris, kes minust hoolis. Olen selles kindel, veel tänagi.” (Lk 61.) 

„Seitse aastat pärast kojujõudmist olin juba seitse aastat ilma koduigatsuseta olnud. Kui ma Suurel ringil raamatupoe vaateaknal Hemingway Fiestat nägin, lugesin välja Heimweh Fiesta (koduigatsuse fiesta). Seepärast ostsin selle raamatu ja asusin koduigatsusele, koduteele (auf den Heimweg). On olemas sõnu, mis teevad minuga, mida nad tahavad. Nad on täiesti teistsugused kui mina ja mõtlevad teistmoodi, kui nad on. Nad tulevad mulle pähe selleks, et ma mõtleksin, et on olemas esimesed asjad, mis juba iseenesest järgmisi tahavad, kuigi mina neid üldse ei  taha. Koduigatsus. Justnagu oleks mul seda tarvis.” (Lk 185.)       

„Minu jaoks on söömine ka 60 aastat pärast laagrit suur erutus. Ma söön kõikide pooridega. Teiste inimestega koos süües muutun ma ebameeldivaks. Olen süües oma õigust täis. Teistele on suuõnn tundmatu, nad söövad seltskondlikult ja viisakalt. Minul aga käib just süües läbi pea, et igaühe juurde, nagu me siin istume, tuleb kunagi see piisajaguliigapaljuõnne ning et ta selle pesa peas, selle kiige hingamises, selle pumba rinnas, selle ootesaali kõhus kunagi peab ära andma. Mulle meeldib nii väga süüa, et ma ei taha surra, kuna ma siis enam süüa ei saa. Tean juba 60 aastat, et minu kojutulek ei suutnud laagriõnne talitseda. Veel praegugi hammustab see oma näljaga ära iga muu tunde keskkoha. Päris keskelt olen ma tühi.” (Lk 198.)

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht