Pohmellivärin taaskasutusse

Alkoholi ja kirjutamise perpetuum mobile toimib lihtsalt: esimene annab teisele inspiratsiooni, teine on esimese finantseerimisallikas.

VEIKO MÄRKA

Jürgen Rooste „Surm Tallinnas“ koosneb lühikestest novellidest. Enamik neist käsitleb minategelase – temas on ilmselt väga palju autorit ennast – mitmepalgelist, varieeruvat ja loominguliselt viljakat suhet alkoholiga. On ka erandeid, mis kogumuljet veelgi rikastavad.

Pealkiri on õnnestunud. Peaaegu kõigis novellides saab keegi surma, olgu see siis tark kuningas või asotsiaalne Kopli vanatädi Nadja, Astrid Lindgren või minategelase koer. (Viimane sureb lausa kaks korda – või on tegu kahe koeraga?) Tegevus toimub tõesti peamiselt Tallinnas, kuid põigatakse ka Stockholmi, Helsingisse ja nimetusse suurlinna, ilmselt Londonisse. Raamatu pealkirjast lähtudes võiks selle sõnumi kokku võtta nii: surm Tallinnas on kättesaamatu asjast huvitatuile (minategelane), kuid saadaval neile, kes seda ei soovi (tema koerad).

Kuna suurem osa lugudest on minavormis, mõjuvad need siiralt ja realistlikult. Rooste ei diferentseeri oma lugejaid, vaid suhtub nendesse neutraalselt nagu telediktor: siin mu tekstid on, armas rahvas, võtke heaks või pange pahaks. Võtkem kas või see: „…mida kuradit nad avaldavad kirjanduse pähe, ah, mida nad vermivad raamatuteks, mida nad nimetavad luuleks, kellele paganale see? Kui nad oleks mul pingi pääl pikali, rihmadega kinni, ja antaks mulle siis veel üks hää suur seatapunuga, küll ma pressiks neist välja luule, mis on luule, jah“ (lk 26-27). Süüdimatusele on autor palju lähemal kui eneseõigustamisele.

Rooste keelekasutus on aastatega lähenenud normaalsele (normeeritule) ja need vähesed kõrvalekalded, mis jäänud, enam ei häiri. Välja arvatud „ne“ kasutamine „nende“ asemel, sest kuidas peaks siis tuletama selle sõna ülejäänud käändeid? „Nesse“, „nes“, „nest“…? „Amokijooks: Suvi 2001“ tundub olevat kõige varasem ja siin on keelt päris palju lagastatud. Eeskätt häirib ebajärjekindlus. Miks kirjutada „tsikaago pulls“ ja „tseerliider“, aga „coca-cola“ ja „popcorn“? Eesti keeles esinemise sagedust silmas pidades on teise paari mugandamine hoopis loogilisem ja need ongi ÕSi järgi „kokakoola“ ja „popkorni“ kujul ammu olemas.

Rooste näeb ilu ja kirgastumist üpris ootamatutes olukordades. Tundub, et mida hullematest asjadest ta kirjutab, seda suuremaks kasvab autori vajadus neile vastukaalu või vähemalt vaheldust leida: „Lombi ühes servas lamas mädanev mees, pooleldi solgises vees, sa raip – must saab veel luuletaja“ (lk 22).

Surm, alkohol ja naised, kes neid suudaks lahuta! Tegu on Jürgen Rooste novellikogu „Surm Tallinnas“ põhiteemadega.

Erakogu

Peale surma on peamiseks teemaks alkohol: „Mu vaim ja meel olid kosunud, tundsin, et olen ise viina peremees, ja mitte teistpidi. Oh seda joodikurõõmu ja enesekindlust!“ (lk 31). Palju on juttu ka naistest (noortest ja ilusatest), kuid suhtumine viimastesse sõltub sellest, millises vahekorras alkoholiga mina­tegelane parajasti on. Purjuspäi suhtub ta nendesse soojalt ja kohati isegi poetiseerivalt, pohmellis teadagi otse vastupidi. Nii on tal suur sugulus Heiti Talviku „Lauliku hommiku“ minategelasega: „Jälle vaarun koju / pisarais ja purjus. / Ah, kui naeruväärselt / eluõnn mul nurjus!“* Kainuseperiood pohmellist naisküsimuse alal eriti ei erine, ehkki muus osas on neil printsipiaalne vahe: esimesest tahetakse lahti saada, teist võimalikult kaua säilitada. (Esimene strateegia on üsna edukas, teine mitte.) Surmale, alkoholile ja naistele vastandub küllalt selge metafüüsiline kallak: „Mulle meeldib jumal, temas on sellist õiglusejanu ja korra loomise tungi“ (lk 23).

Suurema osa eesti proosa kandvatest kujudest saab lahterdada kas pohmellis või purjus tüüpideks. Näiteks Vargamäe Pearu on tüüpiline purjustegelane ja Vargamäe Andres tüüpiline pohmelli­tegelane. Samasuguse terava vastandpaari moodustavad „Kevades“ Joosep Toots ja Arno Tali. Rooste minategelane kõigub kahe äärmuse vahel nagu näiteks Toomas Nipernaadi. Alkohol ja kirjutamine koos näivad moodustavat Roostele otsekui perpetuum mobile, mis toimib lihtsalt, kuid laitmatult: esimene annab inspiratsiooni teise jaoks, teine on esimese finantseerimisallikas. „Vahel mul tekib tunne, et vaatamata kõigele olen ma siiski üsna terve närvikavaga, kui kogu see joomise- ja loomisevärk välja arvata“ (lk 36). Alkohol on tema seatapunuga, mis luule välja pressib.

Süngeim lugu on „Saatan tuleb unenägudesse“, mis küünib juba alkoholismist tuleneva paranoia kirjeldamiseni. Tekib ka assotsiatsioon INXSi looga „Devil Inside“ ehk „Saatan mu sees“ – ja on üldiselt teada, kuidas Michael Hutchence lõpetas. Rõõmsaim – „Pornofilm ja pudel viina“.

Lood on kirjutatud pika aja jooksul, aastatel 2001–2018. Tuntav on autori mässumeelsuse kahanemine ja nii enese kui ka sootsiumi vaatlemise oskuse süvenemine. Muutumatuna on püsinud Rooste tihe ja intensiivne kirjutamisstiil. Kui tema luuletusi iseloomustavad sageli motiivikordused ja -venitused, siis lühiproosat luulepärane meeleolukus, tihendatus ja plastilisus. Üks näide: „Õrn ja uskumatult ilus nagu rändlinnult pudenend sule ja puult langeva sügisese kaselehe riivamine pehmes merelõhnases läänetuules on see hetk, mil eelmise päeva iiveldus, peavalu, rahutus, masendus läheb üle nooreks värskeks, pakatavaks rahuloluks, sihiteadlikkuseks, hoolimatuseks ja leppimiseks selle maailmaga“ (lk 16). Seega: Rooste on proosas rohkem poeet kui lüürikas. (No õigupoolest on tema luuletusedki rohkem manifestid kui lüürika.) Vahel paneb ta nappidesse sõnadesse kogu elu: „Piret oli ilus, aina ilusam. Aga paha, aina pahem. Elu oli kole, aina koledam“ (lk 89).

Muidugi on lugude intensiivsuse taga kvaliteedi kindel võit kvantiteedi üle. Kui jagada lehekülgede arv novellide kirjutamise perioodi aastatega, saame täpselt seitse lehekülge aastas.

Neljas loos ei ole peategelaseks autori alter ego. Siiski vilksatab ta ka „Vanamutis ja meres“ ning kui eeldada, et „Vanamehe ja elumere“ peategelase prototüüp on Rooste hea tuttav Leo Lapin, siis on seegi lugu lähidistantsilt kirjutatud. Esimese loo telg on ootamatu, kuid paikapidav tõdemus: rahvast tulvil kirikud, eriti jõulude ajal, on kohutavad infektsioonipesad. Ikka hea, et eestlased nii usukauge rahvas on, muidu oleks meid veel palju vähem. Kaht ülejäänut ehk „Külmutatud kana“ ja „Kopli­vanakest“ pean kogu eredaimateks ja sügavaimateks lugudeks. Mõlemast hoovab selgust ja lihtsust, mõlemas satuvad eluheidikud kummalistesse olukordadesse. „Koplivanake“ koosneb lühikestest, vaid mõnerealistest puänteeritud laastudest, mis kokku on tore tervik ühe kodutu tragikoomilisest eluloost selle teises pooles. „Külmutatud kana“ on eelmisega sarnase miljöö ja tüüpidega lugu, kuid pideva süžeega. Kolme asotsiaali seiklused on realistlikumad kui Koplivanakese lood, isegi nende toimumise marsruut on samm-sammult Tallinna kaardil jälgitav. Elasin ise viis aastat täpselt selle koha vastas, kus Priidik külmutatud kana leiab ja sellega sündmuste ahela valla päästab, Telliskivi ja Ristiku tänava nurgal. Mõnus absurdsuse ja iroonia loor ehib sedagi lugu. Siiski häirib, et ainsa naistegelase nimi on kord Nastja ja kord Nadja, mis pole sugugi üks ja seesama, sest esimene on lühend Anastassiast ja teine Nadeždast. Õnneks käib läbi ka viimane vorm, nii et õige on ikkagi Nadja.

Nii „Koplivanakese“ kui ka „Külmutatud kana“ puhul üllatab jätkuvalt, kui hästi oskab autor asotsiaalide siirast, kuid segast hingeelu tajuda ja tekstiks vormida. See pole enam ekshibitsionism (enesekesksus), vaid elutarkusest süvendatud vaatlusoskus: „Külm õpetab elus olema, ellu jääma. Nemad sääl lõunas ei tea elust midagi, mõtles ta“ (lk 98). Ka lausete struktuur on lihtsam kui ülejäänud lugudes, kuid seejuures kõrgel kirjanduslikul tasemel: „Koplivanakeselt küsiti, et kas kõik on korras. On küll, ütles ta. Ma lihtsalt vaatan siin seda hülge­kujulist pilve. Aga kuidas pea veriseks sai ja keset porilompi niiviisi? Ai, ütles Koplivanake, see ei tulnud kohe meelde. Aga troinoid jõin ja siis anti peksa. Muud nagu väga polnudki“ (lk 108).

Rooste omapärane huumoritaju tuleb raamat-raamatult selgemini esile. Ka minakesksed novellid eksponeerivad seda, enamasti küll ainult iroonilise sõnakasutusena, näiteks: „Nii et: säästke vett, sõsarad, säästke vett, velled! Veel samm on jäänud, veel veidi, ja me päästame emakese Maa!“ (lk 73). Karakteri- ja situatsioonikoomikat nagu „Koplivanakeses“ või „Vanamutis ja meres“ on neis paraku napilt.

* Vt ka Märt Väljataga, Õllevarjutus ehk pisarais ja purjus. – Eesti Päevaleht 31. V 2002.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht