Poola kirjanduse tõlkijate III kongress
Krakówis toimus juuni lõpul III poola kirjanduse tõlkijate ülemaailmne kongress, kus oli koos üle kahesaja tõlkija igast maailma otsast. Eelmised kongressid peeti aastail 2005 ja 2009 ning mul oli au ka nendel osaleda. Kolme päeva jooksul oli võimalik kuulata hulgaliselt loenguid ja esinemisi. Kongressi korraldajaks on Poola Raamatu Instituut, kes muude ülesannete kõrval toetab ka poola kirjanduse tõlkimist välismaal. Mingis mõttes võib Poola Raamatu Instituuti võrrelda meie kultuurkapitaliga, aga selle puhul on siiski tegemist kümneid kordi mastaapsema ettevõtmisega.
Kongressi avakõne pidas Wiesław Myśliwski, Poola kirjanduse grand old man, kes on kahel korral pälvinud Poola prestiižikaima kirjanduspreemia Nike (1997 ja 2007). Myśliwski esindab n-ö vana head realistlikku kirjandust, eesti keeles on ilmunud tema talupojaromaan „Kivi peal on kivi” (Eesti Raamat, 1988). Myśliwski kõneleski talupojakultuuri tähtsusest, ka sellest, et Poolas on suhtumine talupojakultuuri veidi põlglik: talupojad olid XIX sajandil suures osas kirjaoskamatud (pigem nähakse esivanemaid ikka šlahtitšitena). Myśliwski suhtumine talupojakultuuri pole sugugi nostalgiline, ta ütles, et kui ta teaks, kes on talupoeg, siis ta teaks, kes on inimene.
Mina valisin loengutest peamiselt need, kus räägiti uuemast poola luulest ja proosast. Poolas ilmub aastas umbes 400-500 luuleraamatut, märkimisväärseid on ehk 40-50, tõlkimist väärivaid umbes 15-20. Olulisemad luuleraamatute väljaandjad on kirjastused Biuro Literackie, A5 ja EMG. Kui rääkida mingitest üldisematest suundumustest, siis on poola luule muutunud 1990. aastatega võrreldes metafüüsilisemaks. Üks tähtsamaid Poola luuleauhindu on Wrocławi Silesius, igal aastal antakse välja kolm preemiat: elutöö, aasta parima luuleraamatu ja parima debüüdi eest. Mulluse parima luuleraamatu auhinna sai Marcin Baran (sünd 1963) „Voolavuse peaaegu täieliku kadumise” („Niemal całkowita utrata płynności”) eest. 2012. aastal sai elutöö auhinna Marcin Świetlicki (sünd 1962), kellelt ilmus just uus luulekogu „Üks” („Jeden”). Eesti keeles on olemas Świetlicki luulevalimik „Profaani laulud” (2009), aga kange tahtmine on teda veelgi eesti keelde ümber panna. Religioossemat luulesuunda esindab Tadeusz Dąbrowski (sünd 1979), kellel on ilmunud kokku kuus luulekogu. Uutest naisluuletajatest on esileküündivaim Justyna Bargielska (sünd 1977), kes on viimastel aastatel võitnud mitu olulist kirjandusauhinda.
Poola uuem proosa on nii lai nähtus, et seda kõike vaevalt üks inimene läbigi lugeda jõuaks. Tänavuse aasta seni kindlasti suurimaks sündmuseks on Jerzy Pilchi uus romaan „Palju deemoneid” („Wiele demonów”), mille tegevus toimub 1950. aastatel Tšehhi piiri ääres Sileesia Cieszynis ehk siis Pilchi ortodoksselt luterlikus kodukohas. Panoraamset ja maagilise atmosfääriga romaani on juba võrreldud Gabriel García Márqueze tippteosega „Sada aastat üksildust”, Pilchi tegelaskujusid Fellini filmide tegelastega. Pilchilt on seni eesti keeles ilmunud „Muud mõnud” (LR 2001) ja „Kange ingli tiiva all” (2004).
Kongress andis palju uusi ideid, kuhupoole oma tõlkijapilk pöörata. Poola kirjastused jagasid tõlkijatele lahkesti ka oma raamatuid, nii on nüüd lugemisvara pikaks ajaks ette.
Marcin Świetlicki
Gloomy Sunday
Świetlicki on hull selle laulu järele.
See on rahvusvaheline legendaarne hitt,
mis räägib surmast armastuse pärast. Ungari
aferistide loodud.
Świetlicki usub surma
armastuse pärast. Aga ei armastus ega surm
ei usu Świetlickit. Kõik on ajutine
ja teeb üksnes haiget.
Marcin Baran
Kibekülm
Kõigepealt koolon,
siis mõttekriips.
Linn ei sure,
linn ei kärbu.
Linn sünnib endast uuesti,
linn vahetab nahka.
Linn ootab, mina
nutan vaikselt.
Justyna Bargielska
Metafoori mõistmine
Vähemalt kaks tarbetut koera ja üks üleliigne mees.
Lõpuks mingil päeval panen silmad kinni ja vaatan
oma elu, peotäit helmeid,
ja nendes on künkad ja kirikud, ja pärastlõunad,
kui lühikesest uinakust olen nutuga ärganud. Ja veel kirikuid.
Ja ka see kõige hullem hetk, kui olen laps,
laps kapi taga, laua all, ootamatute
külaliste mantlite taga peidus, nutmas,
palvetamas ilma usuta, määratud sünnitama.
Tadeusz Dąbrowski
Agnieszkale
Tahaksin suuta sind kirjeldada, aga mitte naisena, mitte
armastusluuletusena, tahaksin kirjeldada sind nii, nagu oleksid
loodud üksnes minu jaoks, ja nagu oleksid esimene inimene,
keda näen ja nagu oleksin esimene inimene, kes
sind näeb. Ma ei oska. Proovisin. Iga kirjeldus
oli üksnes
minu nägemise, kuulmise, haistmise, puudutuse, maitse või
tunde kirjeldus. Sinu kirjeldamise võimatus
on hind, mida tuleb maksta
truuduse eest.