Pooluste vahel on maa(ilm)

Nikolai Baturin

  Autorirepliik romaani “Sõnajalg kivis” nelja arvustuse peale (Sirp 10. XI 2006)

 

Romaanile oleks nagu kolmest küljest seinad peale langenud. Neljas sein, toekam, (arvustus Jürgen Rooste sulest) jäi püsti. Püüan neid kolme seina tõsta, oma lugu alt kätte saada. Lugeda tuleb seda, mida on kirjutatud, mitte seda, mida tahetakse, et oleks kirjutatud, ilma et teataks, mida tahetakse.

Mastaap ja moodus. Eksistentsiaalset kulgu meditatiivset teksti ei saa lugeda ega arvustada realismiteksti ratsionaalse retseptoorika alusel. Tulemust ei ole. Või on see meelevaldne, desorienteeriv. Kõigi minu lugude, endiste, nüüdiste, tulevaste juures palun seda arvestada. Nagu allpool: “…võimalus, et üht raamatut saab lugeda mitmeti, et ta voolib end looks lugeja kätes…/—/… alternatiivmaailma nägemus, mis sest et tumedatooniline ja hirmutav, ei pruugi olla mõeldud didaktilise raputusena. Mõni adub ka paratamatust ja tajub maailma hämara kulgemise kummalisi reegleid ja tsükleid.” (Jürgen Rooste)

Vastuseks küsimusele, miks kirjutasin nii sünge minoorse romaani. Olgu öeldud, et vaistlikult pean lugu seda säsi pessimismist, mis optimaliseerib liigset optimismi. Maailm on polaarne, valguse-varju-vööndiline. Kes asub parajasti valgusevööndis, tol pole kurta. Söönud-joonud. Haritud. Lapsed helkuritega turvatud. Vara kindlustatud. Õnnelik. Ent ülesostmata seaduse põhjal külgneb valgusevööndiga varjuvöönd. Seal on lugu teisem.  Ka seal on inimesed, mitte kipsist, samast mateeriast mis kõik. Nende õnnetus on määratud sellesama polaarsuseseaduse järgi, mille järgi on määratud eelmiste õnn. Negatiiv toob välja positiivi, varjuvöönd valgusevööndi. Üks ei saa olemas olla teiseta, nagu polaarsuseseaduse kulmineerudes ei saa elu olemas olla surmata.

Kui ollakse valgusevööndis, ei otsita väljapääsu (enesetapjad vaid), ei otsita elu mõtet (seda on palju, seda on kõikjal). Väljapääsu, elu mõtet hakatakse otsima, olles sattunud varjuvööndi.

Loo peakuju, kaptenkomandör Nikolas Batrian, ei teadnud seda enne, kui ostis Okeaania sadamakai bukinistilt pretensioonitu pealkirjaga raamatu “Sõnajalg kivis”. Juhuslikult (saatuslikult) oma uue elu stsenaariumi, mille episoodid tingimusteta, vääramatult suunasid ta elu varjuvööndi. Laevastikujuhi, kõrge ohvitseripalga ja õnneliku perekonnaelu idüll vaheldus järsult dramaatiliste sündmustega. Järgnes kaptenkomandörile ja laevameeskondadele esitatud valesüüdistus sõjakuriteos, kohtupink ja hukkamisvangla… Ent just siin hakkas kaptenkomandör Batrian peilima valguskiirt, kompides vanglamüüride külmi kive, otsima verdsoojendavat elu mõtet. Kõige hullem nii elus kui kunstis on aga igasugune valikust loobumine.

Finaalis, olles põgenenud ja vabaduses, pöördub kaptenkomandör Batrian tagasi vanglasse, et mitte kinnistada endale sõjaroimari valesüüdistust, ja päästab eluohvriga hukkamisest oma viimaste maatide elu. Kas see pole komandöri jaoks loovutamatus, kas see pole mehe jaoks valik? Kas võib teada seda, kuidas ei pea olema, kui ei teata, kuidas olema peab?

Merekoolis õppisin sõjalaevade ehitust, vanadest purialustest kuni uusajastu lahingulaevadeni, kutseõppe sees sain tuukripaberid. Teenisin romaanis kirjeldatuga sarnasel laeval neli aastat, sooritades allveetöödel kümneid laskumisi, tean seda tüüpi aluseid kiilust tornini. Loomulik, et tunnen – materjali valdamata pole võimalik tekstis liikuda – kohtusüsteeme, protsessuaale, seda, mis toimub kohtusaalis… Soovitan, pöörake oma keelekõrva ja silmakivi veidi harjumatule tahule, nimetage kõiki asju pisut teisiti – ja me maailm muutub omanäolisemaks, huvitavamaks. Romaanimaailm mõistetavaks.

Sugupoolte liin loos pole pikk. Loova mõistusega mees ja alalhoidva aruga naine on kõrgema elu tunnustega maailmapolaarsused. Nad ei ole dualistlikult vastakad, vaid funktsionaalselt teineteist täiendavad. Nende polaarsuste kokkuviimine nõrgendab nii mees- kui naisalget, pikemas perspektiivis seab küsimuse alla perekonna võimalikkuse ja inimsoo järjekestvuse. Mida kõrgemalt hoomatakse, seda selgemalt paistab maailma polaarsus, too kummaline vastandseis ühtsuses. Põhja- ja Lõunapoolus, Maa(ilm) nende vahel; päev ja öö ning nende sünonüümid: valguse- ja varjuvöönd.

Kaptenkomandör Nikolas Batrian, olles karmist saatusest paisatud varjuvööndisse, ei kaota seal pead. Temast saab elu vaatleja, selle mõtestaja. Süüta surma mõistetuna tajub ta siin oma tõelist süüd: kuidas sai ta tunda valgusevööndi taevalikku rahulolu ja õnne, tundmata varjuvööndi põrgupiinu ja kannatust. Kuidas, millise privileegi tõttu sattus ta üldse valgusevööndisse? Sellest elusolendi endastmõistetavusest, mille järgi kärbes satub suhkrule, oli talle nüüd järsku vähe. Pidi olema mingi ülim õigus, suurem põhjendatus. Kandes kaks aastakümmet vanglamüüride vahel võõrast valu oma hinges, hakkas kaptenkomandör pikkamisi tajuma, et see oli varjuvööndi olemasolu. Õrnade rootsudega metafoorne SÕNAJALG KIVIS.

Hea kirjandustraditsiooni järgi jäägu sõna romaanile.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht