Postipapa ja Aadu Must kuulutavad

Aarne Ruben

Mati Soonik, JÕUMEES MATSI UUED JUHTUMISED. Eesti Raamat, 2005. Aadu Must, PÕRGU VÄRK. Kleio, 2005.

Hillar Palamets, SÕIDAB, HIRNUB RAUDNE TÄKK

 

Oleme tunnistajaks kolme mõnusa juturaamatu sünnile, kokku annavad need välja päris vahva kompoti. Kogemused näitavad, et niisugused raamatud jäävad tavaliselt ajakirjanduses tähelepanuta, sest neis on vähe “magnetit”. Tähelepanuta jääda need aga ei tohiks.

Kõigepealt võtsin käsile Mati Sooniku “Jõumees Matsi uued juhtumised”. Selles teoses on juttu Hiiumaa jõumehest Tõnisandruse Matsist, kes käis petulinnuga metsas, õpetas mõisahärra koera rääkima, sõimas härra parimat lüpsilehma vasikaks, tüssas Surma ja viis üksteist surnuks tulistanud kaagid Tartusse anatoomikumi. Autor on ilmselt soovinud stiililiselt pihta saada vanadele kalendrisabalugudele. Jutt sellest, kuidas emahunt kolmeaastase Juuli oma pessa poegade juurde viis, on täiesti üle prahi. Iseloomulik, et Tõnisandruse-mees avastas Juulikese kännu alt hundipesast siis, kui Juulike oli just ütelnud: “Kutsu, äla kliimusta, muidu ma soole viluta!” Kõhtki sai lapsel täis: “kutsult piima tissimisest”.

Ajalooprofessor Aadu Must on saanud hakkama mahult tüsedama raamatuga, mille kestvama selgroo moodustavad Tori põrgu muistendid. See raamat propageerib paigaajalugu ja -identiteeti ning on allakirjutanule Aime Maripuu kunagise raamatu “Paganamaa jutud” ideeline jätk.

Hakkasin “Põrgu värgi” puhul mõtlema, mida positiivset võib olla selles, kui täiskasvanud inimene säilitab oma lapsemeelsuse. Sellest, mis kunagi oli, ei saa enam aru need, kes päevast päeva karjääri ja positsiooni nimel rügavad ning kellele lapsepõlve mänguasjadest on saanud mõttetu tolm. Ei saa siis ka enam aru “Põrgu värgi” piltide värvikusest. Äärmiselt huvitavatesse kultuuriloolistesse seiklustesse viib meid Hillar Palamets, kes juba rohkem kui veerand sajandit tuntud hea jutustajana ja kelle omapärase õpiku järgi ma neljandas klassis ajalugu õppisin. Palamets võtab oma raamatus kõne alla transpordi- ja sidevahendite ajaloo. Näiteks papa Jannseni õpetuse.

“Raudteel ei ole mitte rööpad tee sees, vaid rataste sees, nagu vokiratastel, kus nöörid peal jooksevad. Jõud, mis rattad vurama paneb, on keeva vee aur, mis masina sees esimese vankri peal köetakse.

Suur rong tõldasid seisavad üksteise taga. Esimese vankre peal on aurumasin ja tõmbab. Teised on nagu vangid ahelatega tema küljes kinni, muud et tulge järele.”

Siia lisab Johann Voldemar Jannsen hõisates (“Pernus, kesknäddal sel 5mal Jani=ku päwal 1857”), et kaeru ja heinu ei lähe nüüd enam igal pool vajagi, vaid raudruunad veavad kõik niisama ja palja aitähi peale oma vagunivankrid minema, neelates üksnes natuke auru vastutasuks. Naera või ribadeks… Mati Sooniku jõumees Mats pani ehk kah mõisahärra koera veidi auru neelama?!

Süvenegem Perno Postimehe esimeste numbrite vedurijuttude semioloogiasse. Oletagem, et jõukas talumees kusagilt Tori põrgusuudme lähedusest on omale selle lehe tellinud. Temal tekiks kohe küsimusi, et 1) kui need rööbastel raudsuksud veavad minema, kas siis üldse veavad minema, palja aitähi peale ja nii, et kohe üldse enam tagasi ei tule? 2) kui tulevadki tagasi, kas nad tulevad siis heina ja kaera järele, mis neil saamata jäi?

See on muidugi ajalooline fantaasia, utreering. Leht, mis “tulehobuse auramist” kirjeldas, jõudis ka eestlase lauale utreeringuga. “Tere, tere, armas rahvas, kuulutama olen vahvas,” kelkis Perno Postimees juba esimeses numbris. Lehte lugev kohaomanik imestas ja teretas kohe vastu, imestas vaid, et nii tark kirjasõna tedagi teretab: “Tere koa, jumalime!” Leht oli mõnele talumehele otsekui elusolend ja kui tema päisesse oli kirjutatud, et “lehe saamine maksab 10 kopikat aastas”, siis oli see kui metsalise märk mõne inimese otsa ees.

Ilusad olid need ajahetked. Sadade aastate takka paistavad taevad ikka sinisemad ja ojaveed puhtamad, metsade müha valjem. Perno Postimehe lugeja jaoks oli aasta täis aastaringi päevi ja elu täis eluringi päevi; tulime sealt, kust looja meid võtnud oli, ja läksime sinna, kuhu meid paigutati. Üks vedur ei suutnud seda rutiini muuta.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht