Postmodernism ja Käsmu

Lev Rubinstein: „Tänapäeval on kirjanduse missioon keele hoidmine.“

MIHHAIL TRUNIN

Sel suvel ilmus Moskvas luuletaja ja publitsisti Lev Rubinsteini raamat „Suur kartoteek“ („Большая картотека“), mis kujutab endast kogutud „luuletusi kataloogikaartidel“. See on žanr, mis tegi Rubinsteinist tänapäeva vene kirjanduse suurkuju. Ühtlasi on selle žanri välja mõelnud, omandanud ja ka sulgenud Rubinstein ise, kes on kirjutanud „luuletused kataloogikaartidel“ aastail 1974–1995.

Mis on praegu vene kirjanduses aktuaalne? Mille üle käib poleemika?
Vene kirjandus on väga lai mõiste. Mis on praegu aktuaalne, ei oska öelda kahel põhjusel. Esimene, ja peamine, on see, et olen tegevkirjanik. Kui miski on mulle aktuaalne, ei pruugi see olla aktuaalne üleüldse. Teiseks, viimasel ajal peetakse Venemaal poleemikat kahjuks mitte kirjanduse üle, vaid ühiskondlik-poliitilistel teemadel, kuna õhkkond on ägenenud ja väga närviline. Enamik poleemikast peetakse internetis, ja isegi kui see puudutab kirjandust, läheb jutt kirjaniku avalikule seisukohavõtule. Oleme sattunud aega, mil kirjanikust räägitakse ennekõike kui mingi seisukohaga inimesest – kunagi nimetati seda vulgaarsotsiologismiks.
See on üldiselt halb olukord. Nooruses ma vältisin seda ja arvasin, et selline sotsiologism nagu „kes te olite enne 1917. aastat?“ on idiootlik, aga nüüd tahavad kõik just seda välja selgitada, näiteks suhtumist Krimmi vms. Küsimus, kes on kirjanik kui selline, ei asu kahjuks esikohal.

See on küll huvitav. Nõukogude ajal oli seisukohavõtt vajalik kirjandusvälja ametlikus osas, aga teie töötasite ju selles osas, kus oli rohkem loomingueksperimente …
Jah, me olime sellest vabad ja põlastasime seda. Meie kambas olid mingid aksioomid, näiteks et nõukogude võim on kahtlemata jälk, aga mõttevahetused ja vaheseinad tolles underground-keskkonnas kulgesid esteetiliste printsiipide põhjal ja poleemikat peeti kunstiliste teemade üle.

Kas pärast nõukogude võimu lõppu sattusid kõik kirjamehed samale väljale või üldiselt mitte? Pean silmas seda, et 1970.–1980. aastate puhul on lihtne ette kujutada näiteks Vassili Belovi raamatu trükis ilmumist, aga 1990ndatel oli võimalik oma teoseid avaldada nii Belovil kui ka Dmitri Prigovil, teil ja Vladimir Sorokinil.
Nojah, aga 1990ndatel kujunesid nn huviklubid. Mingid kirjanikud muutusid paremaks, mingid halvemaks, nagu mainitud Belov. Külaproosa kirjanikke1 hoidsid nõukogude ajal toimetuste formaalsused ja ideoloogiapiirangud tagasi, kuid pärast langesid nad varjamatusse fašismi. Veel oli 1990ndatel suur diskussioon postmodernismi mõistmise üle. Nüüd tundub, et postmodernism on võitnud – ent mitte kirjanduses, vaid ühiskonnaelus ja poliitikas.

Mis on teie arvates postmodernism?
See, mida nimetakse surkovštšina’ks2, s.t printsipiaalne ja pidev põhimõistete – ülal ja all, must ja valge, hea ja kuri, tõde ja vale – mitteeristamine, täielik demoraliseerumine.

Muide, Surkov on ka kirjanik.
Loomulikult, ta on kolmanda järgu kirjanik, aga just niisugused saavadki tavaliselt ideoloogideks, pärast 1917. aastat oli ka nii. Või Aleksandr Dugin. Ma tean neid poisse 1970. aastatest, tol ajal olid nad vist kahjutud. Said kokku kirjanik Juri Mamlejevi juures, unistasid sõidust Himaalajasse ja mütoloogilise Šambala leidmisest … Järk-järgult läks intellektuaalne mäng üle selleks, mida nüüd õudusega näeme.

Siin on veel üks huvitav nüanss. Tänapäeva Venemaa võim ei palka kirjanikke, et nad kiidaksid seda. Hoopis kõrged ametnikud ise hakkavad kirjameesteks. Miks see postmodernism teie arvates võimule nii väga meeldib?
Raske öelda, kas võimule meeldib postmodernism. Putin, Medvedev ja teised tõenäoliselt ei tea, mis see on. Asi on selles, et postmodernism on ajavahemik, milles me kõik elame, ja mingid pealiskaudsed postmodernismi tunnused on tunginud võimu käitumisstiili. Samamoodi oli varane nõukogude periood, 1920. aastad, seotud modernismiga, aga natuke hilisem, stalinlik, neoklassikaga.

Kui lihtne on praegu Venemaal oma teoseid trükis avaldada ja kus on parem seda teha, kas paberväljaannetes või internetis? Kas vanad kirjandusajakirjad elavad veel?
Jah, vanad ajakirjad, nagu Novõi mir või Družba narodov, tegutsevad endiselt, aga seal ma oma töid ei avalda. 1990ndatel sain igas paksus ajakirjas vähemalt korra nime kirja ja siis otsustasin, et sellega on minu esitlus ammendatud. Ei saa ka öelda, et ma regulaarselt loen neid ajakirju – teen seda vaid juhul, kui keegi sõpradest kingib mulle numbri oma publikatsiooniga. Ajakirjade kõige huvitavamad tekstid lähevad nüüd internetti Ajakirjasaali (Журнальный зал3). Mulle tundub, et praegu ongi palju huvitavam avaldada oma teoseid internetis.

Aga kus? Kas Facebookis?
Nojah, Facebook on üldse omaette lugu. Pean silmas digiväljaandeid, näiteks grani.ru internetiportaali. Ka on huvitav publitseerida raamatuid. Viimastel aastatel teen kaastööd kahele kirjastusele – need on kirjastus Corpus, kus ilmuvad minu proosaraamatud, ja Novoje izdatelstvo (Новое издательство), kus ilmusid kogutud luuletused.

Teid peetakse üheks kontseptualismi rajajatest. Suur osa sellest, mis te kirjutasite 1970.–1980. aastatel, on saanud legendaarseks. Ega te ei tunne ennast luulekunstimuuseumi eksponaadina?
Kindlasti mitte! Lükkan väga kaugele hüpoteetilise momendi, millal see võib juhtuda. Jutud elavatest klassikutest tunduvad mulle naeruväärsed. See on nagu portree õpetajatetoas või kirjandusklassis. Kui küsitakse, kuidas ma suhtun sellesse, et mu tekstid on võetud kooliprogrammi, siis vastan, et mitte kuidagi.

Siin peaks olema mingi kitsas piir: üks asi on kooliprogramm, aga teine, millal elava kirjaniku kohta ilmuvad mitte ainult arvustused, vaid ka teadustööd.
Jah, neisse suhtun suure huviga, aga mitte seepärast, et tegu on tunnustamise atribuudiga. See on seotud hea tundega, et keegi vajab seda, mida sa teed, kellelegi pakub see huvi. Pean tegelikult akadeemilist edu tõeliseks eduks.
Kontseptualismi kohta tuleb tõdeda, et see mõjutas paljusid järgnevaid asju – isegi juhul, kui keegi, keda see mõjutas, seda ise ei tea. Tean tervet luuletajate põlvkonda, kes end teadlikult kontseptualismist distantseeris. Aga see tähendab, et nad pidid seda paratamatult arvesse võtma. Ja paljudele autoritele oli kontseptualism suur probleem: mida teha pärast kontseptualismi, mis deklareeris kõige lõppu? Kontseptualismi praktika on ju kirjutamine pärast kirjutamist, luule pärast luulet, kunst pärast kunsti.
Muidugi oli see lihtsalt poos, see ei tähenda, et kunst suri. Kunst surra ei saa, aga kunstiajaloos tuleb aeg-ajalt ette niisuguseid sündmusi, mis on tekitanud otsekui lühiühenduse. Just nii läks Kazimir Malevitši „Musta ruuduga“. Maalikunst on pärast seda ilmselt midagi muud kui enne. Samamoodi Marcel Duchampi purskkaev-pissuaar – arvatakse, et sellest algaski kontseptualism; „raami“ mõistmisest teiste sõnadega: iga elunähtus, mis on paigutatud kunstiraami, saab ise kunstiks, ja see oleneb autori tahtest.

Kuidas kujutate ette oma lugejat?
Minu lugeja on lähedane tuttav, kes „õppis minuga koos“. Ta on inimene samasuguse sotsiaalse ja kultuurikogemusega, lugenud umbkaudu samu raamatuid, talle meeldivad samad asjad. Ja muidugi on ta inimene, kellega saan kergesti, ilma üleseletamiseta vahetada tsitaate, kes naerab samade asjade üle jne. Tegelikult ma ei tea, kui palju niisuguseid lugejaid on, aga mulle on alati olnud oluline mitte „kui palju“, vaid „kes“. Üks rõõmustab, et tema luuletused meeldisid tuhandele lugejatele, aga teine, et kahele konkreetsele inimestele. Mina olen just teine.

Eriti hästi näeme seda Facebooki tulekuga.
Just nimelt! Vaadatakse ikkagi, mitte kui palju laike saadi, vaid kes laikis. Alati otsitakse laikijate hulgas inimest, kelle arvamust hinnatakse. Kui tulid uued ajad ja väljusime Gutenbergi-eelsest situatsioonist, olin ülimalt imestunud, et mind teab ja loeb palju rohkem inimesi, kui oskasin oletada. Algselt orienteerusin 15–20 lugejale. Nii on tänini: kui kirjutan teksti ja seal on minu arvates õnnestunud lõik, siis kõigepealt huvitab mind, missuguse hinde määrab mõni konkreetne inimene. Selles mõttes on kunst nagu teadus – see ei orienteeru laiale lugejaskonnale.

Kas teie esseistika on suuremal määral pühendatud poliitilistele teemadele?
Kindlasti mitte! Loominguõhtutel loen tihti oma proosatekste ja need ei ole poliitilised, kuigi olid omal ajal kirjutatud perioodikaväljaannetele.

Ka „Kirjaniku skelett“?
Jaa, sealhulgas. Mulle oli just oluline viia ühiskondlik-poliitilisesse konteksti midagi mängulist.

Mind on alati huvitanud see hetk teie biograafias, kui te 1990ndate keskel loobusite luule kirjutamisest. Miks nii juhtus?
See oli teadlik otsus. Olen psühholoogiliselt seatud nii, et kirjutan iga teksti, nagu oleks see viimane. Pärast ilmub järgmine ja siin pole vasturääkivust. Mingil hetkel aga miski muutus, ei tea kindlalt, kas minu sees või ümber, kuid kaotasin ajutiselt motivatsiooni.

Kas see oli hingeliselt lihtne? Ja kas arvate, et talitasite õigesti?
See oli küll raske, aga õnneks leidsin uue žanri – esseistika, millega seniajani aktiivselt töötan. Lihtsalt vaikida oleks väga piinav. Arvan, et see oli õige otsus, ma ei suhtu sellesse fataalselt ega ole isegi võimatu, et millalgi hakkan taas luulet kirjutama. Asi on selles, et mulle ei ole kirjanikutöö missioon, vaid eraasi.

Sel juhul: kas teie arvates on kirjandusel missioon?
On küll ja luulel eriti! Tänapäeva kirjanduse missioon on keele hoidmine. Mulle tundub, et praegu on see isegi peaasi, sest me elame, vähemalt Venemaal, kõnepraktika uskumatu erosiooni olukorras. Ütleksin veel teravamalt: me näeme enneolematut keelekatastroofi, sest inimesed ei mõista teineteist, ehkki hääldavad samu sõnu. Ja mulle tundub, et kirjandus mängib selle vastu pearolli. Luulekunst on vististi vägivald keele kallal, aga keelenormi vastu võideldes kunst paradoksaalselt just sedasi kujundab ja hoiab normi.

Ülemaailmselt rahvuskirjanduste erinevused aina vähenevad ja kõikvõimalikud tekstid on lugejatele tänu internetile aina kättesaadavamad. Teisalt mõtleb inimene just tänu digitaalsusele, sh nutiseadmetele, aina pildilisemalt, sõnavara lihtsustub jne.
Teate, praegu me ütleme, et see on toimunud tänu nutiseadmetele, aga minu lapsepõlves oli samalaadne olukord teistel põhjustel, näiteks mõni luges raamatuid, mõni mitte. Alati on inimesi, kes räägivad primitiivselt, ja teisi, kes teevad seda mõtestatumalt. Kultuur on põhimõtteliselt pingutus: püksata on lihtsam käia kui pükstega. Ma arvan, et keelekatastroof on alati olnud, nüüd on see lihtsalt nähtavam.

Millal te esimest korda Käsmu tulite?
1968. aastal. Mäletan hästi, sest oli august ja tagasiteel sõitsin läbi Tallinna. Seal sain teada, et Nõukogude tankid olid tunginud Prahasse. Ja ma ei saa unustada seda õudset häbitunnet. Me saime aru, et Eesti on mingil määral nagu Tšehhi. Meenub, et ma ei saanud vaadata möödaminejaid ja püüdsin mitte rääkida vene keelt.

Arusaadav. Aga kuidas juhtus nii, et valisite just Käsmu?
Juhuslikult. Minu tolleaegne tüdruk oli oma vanematega Käsmus paar korda käinud ja kutsus mind kaasa. Noh, sõitsimegi – ja ma kohe armusin sellesse kohta. Olin Baltikumis üldse esimest korda ja see jättis mulle sügava mulje. Eestit käsitati toona kui välismaa aseainet, nõukogude Euroopat. Isegi pealispind oli teine, ütleme nii, semiootika: ladina tähestik, vahukoor kohvikutes – Moskvas vahukoort ei tuntud! –, täiesti teine olmekultuur.
Moskva ja Peterburi haritlased kogunesid Käsmu mitu suve. Üks genius loci oli vanaproua Anastassia Tsvetajeva, Marina Tsvetajeva õde, kelle ümber käis kohalik kultuurielu. Üldse sain paljude huvitavate moskvalastega, kellega hiljem sõbrustasin, kokku mitte Moskvas, vaid Käsmus. Sõitsin siia kaksteist aastat järjest. Pärast suurt pausi tulin uuesti juba siis, kui Eesti oli saanud tõeliseks välismaaks.

Ja mis tunne oli?
Imeline muidugi. 2000ndate alguses ilmus mul Eestis ka raamat – minu luuletuste tõlked eesti keelde.4 Tunnen selle üle uhkust, sest mitte kellelgi mu vene kolleegidest ei ole vist raamatut eesti keeles.

1  Külaproosa (деревенская проза) on vene kirjandusvool aastatest 1960–1980. Külaproosa autorite looming on seotud pöördumisega traditsiooniliste väärtuste poole oma kaasaja külaelu kujutamisel. Peaesindajad on Fjodor Abramov, Viktor Astafjev, Vassili Belov, Boriss Možajev, Valentin Rasputin, Vladimir Solouhhin, Vassili Šukšin jt.
2  Vladislav Surkov on juhtiv Kremli ideoloog ja poliittehnoloog, üks peamisi putinismi teoreetikuid ja strateege. Vrd Mihhail Lotmani arvamus: „Surkov parafraseerib Dostojevski ideed, et kui Jumalat pole olemas, siis kõik on lubatud. Ainult et Jumala asemele paneb ta tõe ning teeb Dostojevskist vastupidise järelduse. Kui Dostojevski järeldab, et kõik ei ole lubatud, kuna Jumal on olemas, siis Surkovi jaoks on kõik lubatud, kuna tõtt ei ole olemas.“ http://www.lotman.ee/blogi/paar-motet-inspireeritult-presidendi-konest.
3  http://magazines.russ.ru/
4  Lev Rubinstein, Kartoteegid. Vene keelest tõlkinud Aare Pilv, toimetanud Hasso Krull. Eesti Keele Sihtasutus, 2003.