Postmodernsed poeedid Miša ja Maša Udmurdimaal

Maarja Kangro

Jaanuari viimasel nädalal käisime koos Mihkel Kaevatsiga Udmurdimaal oma raamatuid esitlemas; reisi käivitaja oli „Eesti udmurt”, meie raamatute tõlkija Mush Nadii. Nadii, keda ta kolleeg Pjotr Zahharov nimetab omaette nähtuseks, on tõlkinud udmurdi  keelde rabava hulga eesti kirjandust. Teiste hulgas on Nadii ümber pannud Kristjan-Jaak Petersoni ja Koidula, Haava, Ristikivi, Enno, Underi ja Alveri loomingut, tõlkinud lastele Sipsiku ja Pille-Riini lood, väljaandmist ootab Hasso Krulli valikkogu. Eelmisel aastal ilmusid udmurdi keeles minu ja Mihkli raamat, ja nii tulebki välja, et meie mõlema esimene valikkogu on udmurdikeelne (koos eestikeelsete originaalidega).         

Et autoreid udmurtidele näha viia, kirjutas Nadii kulkale rahataotluse ja organiseeris meile Udmurtia külades autojuhiks oma tuletõrjujast isa. Tänu uhkele korraldustööle said meist kiiresti suured staarid, kel tuli anda mitu intervjuud päevas. Meid nimetati Mišaks ja Mašaks, kostitati koolides ja toimetustes tee,  küpsiste ja kompvekkidega või ka roosilistesse portselantassidesse valatud „kumõškaga” (udmurtide 60-kraadine nisunaps). Kui ma kaks ja pool aastat tagasi kirjutasin Sirbi veergudel Marimaal Joškar-Olas toimunud soome-ugri kirjanduse kongressist, olid muljed mõneski suhtes teistsugused: kongress oli mu esimene reis Venemaa sisemusse soome-ugri maale ja tegi oma ametliku paatose ja пokaзухa’ga palju nalja. Nüüd ei reisinud me suure delegatsiooniga,  vaid kahekesi, meid ei veetud ringi bussidega, mille ees sõidab üks ja taga teine miilitsapatrull, vaid ikka Nadii isa Žiguli ja ajakirja Invožo toimetaja Petja Zahharovi Volkswageniga.     

Meile ei pandud lapsi naeratava näoga rahvatantse tantsima, vaid kiruti Putini poolt pukki pistetud Udmurdi Vabariigi (siin tahaks jutumärke kasutada, aga tegu on ametliku nimega!) presidenti Volkovit, öeldi iroonilisi tooste „meie soome-ugri šovinismi terviseks”, tatarlased rääkisid „igapäevasest revolutsioonist köögis”. Ka rongivestlustest venelastega jäi mulje, et rahulolematus Venemaa poliitilise  ja sotsiaalse olukorraga on kasvanud või kasvamas suuremaks kui mis tahes hirm. Jutud Прибaлтиka „fašismist” tegid vene inimestele ainult nalja.   

22. jaanuar, laupäev. RONG KAOB PIMEDUSSE     

Kui me 22. jaanuari õhtul Tallinn-Moskva rongiga sõitma hakkasime, nägid mu õde Kirke ja ta sõber Andrus viimase asjana sihukest pilti: rongiuksed suleti, Mihkel pani kupees kaks hõbekaelset Sovetskoje Šampanskojet lauale,  lehvitasime kardinate vahelt ja kadusime talvepimedusse. See pilt olevat tundunud paljutõotav ja teinud kadedaks.     

24. jaanuar, esmaspäev. ALNAŠI RAJOONI KÜLAD       

Pärast kaht ööd rongis ja üht päeva Moskvas (mille jooksul me nägime muuhulgas plastmassjume ja kergelt aurava peaga Leninit, kellele mobiiliga ega taskus kätega ligi ei lasta) jõudsime kell 9 hommikul Udmurdimaale Možgasse. Nadii ja tema isa olid meil Žiguliga vastas. Pesemiseks meil võimalust polnud, jõudsime vaid Alnaši küla пeльмeннaя’s eheda rasvahaisu külge saada, siis viis Nadja meid kohaliku kirjaniku, Moskvas Gorki-nimelises instituudis  õppinud Krassilnikovi taremuuseumi. Krassilnikov oli kõva mees, ehitas 50ndatel mitme aknaga maja ja omas Volgat. Alnaši keskkoolis võttis meid vastu kaks laulvat rahvarõivais näitsikut võileibadega, lõunalaud oli meile kaetud, aga otse direktori kabinetti: guljaši, kartulipudru ja kommidega. Direktori laual seisis totsik, millesse olid torgatud Udmurdi Vabariigi, Vene Föderatsiooni ja Ühendatud Venemaa lipp. Õpetajad tahtsid  meiega väga vestelda, ent õhutasid samal ajal tagant: „Kушaйтe, kушaйтe! Вoт эти koнфеты сaмыe лучшиe!” Kohtumisel keskkooliõpilastega, peamiselt noorte neiudega, rääkisime meie vene, Nadii aga põhimõttekindlalt udmurdi keelt. Lugesime oma tekste, Nadii luges tõlkeid. Meilt küsiti, mis keeli me oskame, mis tunnid meile koolis meeldisid ja kui vanad me oleme. Üks neiu tahtis kuulda itaalia keele kõla. Pärast kohtumist toimus kummaline tormijooks,  kõik noorukesed neiud tahtsid end koos meiega pildistada ja päevikute või kaustikute siseküljele me autogramme võtta. Meie füsiognoomia ei erinenud nende omast oluliselt, pealegi polnud me – erinevalt õpetajaist – kuigi šikilt riides ja tundsime end rongisõidust hapnenult, aga no kui staarid, siis staarid, midagi polnud parata. Hakkasin korra ka kahtlustama, et võib-olla taheti pildistada põhiliselt Mihkliga, kelle käest üks õpetaja oli avalikult  välja peilinud, et tal hetkel neiut pole.       

Järgmises koolis, Varzi-Jatši külas tervitas direktriss meid sõnadega: „Heute sprechen wir hier nur Deutsch, weil wir hier einige Gäste aus Deutschland haben.” Direktori kabinetis istus lillaka miilitsasärgi ja mustade viigipükstega paks kiilanev mehike ja naeratas kimbatunult. See oligi saksa Gast, kellega üks tollest koolist võrsunud udmurdi neiu oli abiellunud. Sakslasele oli kingitud kõrvalkülas miilitsajope; esinemisel aga pandi tema ja ta neiu koos  meiega saali ette istuma. Seekord käis jutt ainult udmurdi ja eesti keeles, meie Mihkliga heitsime aeg-ajalt pilke saksa „miilitsa” poole, kes toimuvast sõnakestki taipamata vaikselt omaette praadis ja saaliga tõtt vaatas.       

Esimese õhtu viimane kohtumine toimus Nadii kodukülas Sizgurtis (vene nimega Djatlevos). 

Väljas tuiskas, lumetorm ähvardas teed ummistada ja me arvasime, et vaevalt keegi viitsib kohale sumbata. Üllatuslikult aga täitus saal üleni, kohal oli igas vanuses ja sotsiaalses staatuses udmurte. Publik oli üleni udmurdikeelne: külades olevat veel mitmel pool rahvast, kes esimese keelena kõneleb udmurdi keelt, ja ka Nadii ise tunnistas, et tal on väga kummaline hakata korraga väliskülaliste pärast oma vanemate ja vennaga vene keelt rääkima.  Kohtumisel külarahvaga tegi Nadii meile vapralt järeltõlget. Lugesin sel päeval kolmandat korda ette oma vana luuletuse „Kas Eestis”, mis mängib kultuuriliste stereotüüpide ja sellega, kui naljaka solvumiseni võib rahvustunne viia. Nadii oli luuletuses sõna „Eesti” tõlkinud „Udmurdimaaks”. Read „mingi vend ütles / et Eestis [Udmurtias] ei ole Shakespeare’i” ja „et Eesti [Udmurtia] ei võida jalgpallis kunagi” tekitasid rahvas muidugi reaktsiooni. Aga mu vaesed  esinemiskaaslased pidid seda teksti veel mitu korda kuulma. Muidugi on nad viisakad inimesed, ja eks ma ole varem ka raamatukogutuuridel kogenud seda vaikivat seltsimehelikkust: keegi ei hakka teisele ütlema, et „kuule, aitab kah, ma seda teksti ei viitsi küll enam kuulata”. Luulelugemise vahepaladeks esitas kergelt dissidentliku hoiakuga Sergei Kirillov, Krassilnikovi muuseumi juhataja Valentina Nikolajevna abikaasa, oma laule nii lõõtsa kui  kitarri saatel. Üks laul oli tehtud Nadii sõnadele; rahvas laulis seda kaasa ja ühel neiul läks silm veele. Üks teine lugu rääkis aga Tšetšeenia sõjast. Mida täpselt, ei saanud me aru, sest lauldi ja räägiti ainult udmurdi keeles. Meilt küsiti, kas Eestis on eesti keel riigikeel, ja jaatava vastuse peale järgnes saalist aplaus.   

Õhtul toimus Nadii juures lahke söömaaeg süldi, omatehtud pelmeenide, kapsasalati ja magusa tšak-tšakiga. Jooke oli rohkelt, eriti hoogsad joojad ja vestluse juhtijad olid naised. Alustasime Valentina Nikolajevna omatehtud „Kamtšatka amaretto’ga”. Alnaši küla eri piirkondadele on kohalik rahvas andnud oma nimed: Kamtšatka, Šanghai, Pariis, Mägikarabahhia; Valentina ja Sergei elavad nimelt „Kamtšatkal”. Rohkete toostide hulgas sooviti  lisaks soome-ugri sõpruse jätkumisele ka tungivalt, et järgmine kord tuleksime me Udmurdimaale juba pereinimestena. Kirillov väitis, et Nõukogude ajal olevat udmurtidel olnud oma ANSVs rohkem sõnaõigust kui Putini Venemaa Udmurdi Vabariigis. Üks kahest oli udmurt: kas ANSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees või selle asetäitja. Praegu ei hoolivat Moskva sellistest kriteeriumidest enam sugugi, parlamendis (Гoссoвeт’is) olevat udmurte kümnendik. Erinevalt  Varzi-Jatši kooli direktrissist ei hakanud Kirillov muidugi asjatult oletamagi, kas nõukogude ajal olid Eesti jaoks „всë-тakи” mingisugused plussid ka. Dissident ütles hoopis: „Зa нaш финнo-угорский шoвинизм!” Õhtusöögile järgnes paljuoodatud saun, peapesu meega ja siis mõned tunnid väga head und.         

25. jaanuar, teisipäev. UDMURDIMAA PEALINN IŽKAR EHK KALAŠNIKOVI LINN IŽEVSK       

Buss oleks pidanud väljuma külmavõitu hommikul kell 6.30, aga ega ta ei väljunud. Passisime uimastena Nadii isa autos, kuni Nadii sai  viimaks ära räägitud ühe noormehe, kes nõustus meid oma Žiguliga 750 rubla eest Iževskisse viima. Kui Žigulis soojendus töötas, hakkas erituma kerget plastikuhaisu, lisaks kõlas taustaks üpris lame vene disko, aga ma jäin sellele vaatamata mõnusasti magama.       

Lumises päikesevalguses ei jätnud Kalašnikovi ja Iž-Jupiteride kodulinn just muretu kuurortlinna muljet. Kvadraatses üle 600 000 elanikuga paneelmaja-asumis paistis elumaju eristavat tihti vaid see, mil viisil loodus oli kellegi rõdu ja aknaid määndanud ja mis värviga keegi oli otsustanud rõdu üle värvida. Tänavanimedes  oli nõukaklassika kontsentratsioon tugev: Sovetskaja, Krasnoarmeiskaja, Krasnogeroiskaja, Leninskaja. Aga leidusid ka Puškinskaja ja Avangardnaja. Lumes rähklesid eri aastakäikude Žigulid (need moodustasid tõesti autopargi enamiku) ja enamasti vanemat tüüpi trollid; juhid lasksid jalakäijad viisakalt üle tee. Ülikoolis, kus meid oli kuulama tulnud mitukümmend tüdrukut ja üks poiss, nägime esimest korda ka oma kirjastajat ja ametlikku  kutsujat, noorte kultuuriajakirja Invožo peatoimetajat, luuletajat ja tõlkijat Pjotr Zahharovit. Invožo (nimi tähendab Nadii sõnul nii juunikuud, suvist pööripäeva kui ka üht ilusat nelgitaolist lillat metsalille) ilmub 1050 eksemplaris udmurdi- ja venekeelsena. Ajakirja nähes väitis Mihkel, et meil midagi sellist ei ole, Nadii tõi aga teraselt võrdluseks kunagise Muusa. Meile kingitud septembri-oktoobri numbris on venekeelne intervjuu Iževskis käinud ja  „au-udmurdi” nimetuse pälvinud Emir Kusturicaga (eelmine au-udmurt oli kontseptualistlik luuletaja Dmitri Prigov, meie Mihkliga aga seda au ära ei teeninud). Samuti leidus ajakirjas udmurdikeelne lugu Mario Vargas Llosast, noortele kirjutati veel Marilyn Monroe’st, Andy Warholist, Che Guevarast, Tim Burtonist, kohalikest noorsooaktivistidest, moekatest saabastest ja sügisdepressioonist. Selles numbris on ilmunud ka Pjotri Vladimir Sorokini juttude  tõlked ja Boriss Jefimovi vanad imperialismi kritiseerivad karikatuurid. Invožo kodulehe leiab aadressilt http://www.invozho.ru/.   

Pjotr osutus muhedaks kogukaks meheks, kes on tõlkinud udmurdi keelde tohutu hulga luulet. Viimati on PEN -klubi almanahhis ilmunud tema austria ja inglise luule tõlked (sh Rilke, Trakl, Celan, Bachmann, T. S. Eliot, Auden, Hughes). Ta selgitas tudengitele pikalt udmurdi kirjanduse olukorda; algul rääkis Pjotr udmurdi keeles, ent siis hakkas jutu sisse tulema üha rohkem venekeelseid fraase. Hetkel,  kui meile Mihkliga tundus, et saamegi ta jutust aru, läks Pjotr aga jälle sujuvalt udmurdi keelele üle. Pärast esinemist viis Pjotr meid šamaani, heatahtliku sõrmedest ilma jäänud vanakese Volodi juurde. Terve reisi jooksul hakkas mulle ikka ja jälle silma teatav „üldspirituaalsus”: kõrvuti šamanismi-usuga olid inimestel autode armatuurlaudadele kleebitud Jumalaema ja Jeesuse ikoonikleepsud (Pjotril samuti), räägiti „energiast”, headest-pahadest  vaimudest, etnofuturismi sakraalsest mõõtmest ning löödi risti ette. 

Sama päeva õhtul esinesime Udmurdi rahvusraamatukogus, mis kandis Lenini nime  ja asus lumise Lenini selja taga. Kuna saalis oli segakeelne publik, nii udmurdid kui ka venelased, rääkisime meie Mihkliga oma jutu vene keeles, Nadii aga jätkas vapralt puhta udmurdi keele rida. Teda lausa pahandas, kui tagaridadest üks vene tudengineiu küsis, kas poleks võimalik eesti ja udmurdi keeles loetud luuletuste sisu vene keeles ümber jutustada. Ma andsin neiule oma nimekaardi ja ütlesin, et võin kirja teel selgitada. Õnneks pole keegi seni mulle sel  teemal kirjutanud. 

Kuna samal õhtul tähistati ka Invožo 20. sünnipäeva, näitas ajakirja kunstnik (pseudonüümiga  Germesov) tutvustavat vaatefilmi: Invožo näidisleheküljed, au-udmurdid, Eiffeli torn. Kunstnik ja šamaan, etnofuturistlike sümpoosionide korraldaja Kutšõrani Juri tagus trummi. Häbelik kirjandusteadlane Arzami Otej, soome-ugri „esperanto” ehk budinose keele looja, rääkis vene keeles meie luulest kui iseäranis postmodernistlikust.   

Pärast rahvusraamatukogu läksin ma koos Nadii ja tema koolikaaslastega sööma (meelitasin neiud uude Sushi House’i). Doktorikraadiga Natalja oli õppinud aasta Soomes, edendanud  Udmurdi tudengite suhteid soomlaste ja ungarlastega ning soovitas koos Nadiiga õppimiseks väga udmurdi keelt, kus tüved käänamisel ei muutu. Raamatukogus töötav Anja ütles mulle: „Kui hea, et ma lugesin enne su luuletusi, kui sinuga tuttavaks sain. Lugedes oli mul ikka sihuke sügav respekt.” Neiud rääkisid, et noortel udmurdi naistel oli ülikoolis tavaliselt kaks valikut: „или пед, или мед”, neist said kas pedagoogid või meedikud. Tüdrukud  kippusid omavahel muudkui udmurdi keelt rääkima, kui neil mu juuresolek meelest läks. Poolteist aastat tagasi kirjutas Päevalehes Rein Sikk, kuidas ta Ižkaris vaid korra kuulis memmesid udmurdi keelt rääkimas; kui ta ligi astus, olevat nood läinud vene keelele üle (EPL 1. VI 2009). Mina sattusin korduvalt seltskondadesse, kus udmurdi keelt räägiti spontaanselt esimese keelena ja mingit „oma kultuuri häbenemise” muljet mul ei jäänud. Vastupidi, mõtlesin,  et kui juba noored sofistikeeritud naised saavad ses keeles oma jutud räägitud, peab keelel ikka elujõudu ja nüansse olema. Lõpuks hakkas Ižkar, mis öeldi olevat ka Venemaa elektroonilise muusika üks keskusi, mulle tunduma varasemast rõõmsam ja lootusrikkam. Eks tööstuse tõttu ole Ižkar ka rikkam kui näiteks Marimaa pealinn Joškar-Ola, ehkki rahvas elab Ižkariski väga vaeselt, keskmine palk öeldakse olevat 5000–6000 rubla (125–150 eurot).  Sushi House’is oli mu arve 440 rubla (11 eurot) ja meile kinni pandud siseministeeriumi hotellis pidime me kahe öö eest maksma kumbki 4500 rubla (umbes 112 eurot).       

26. jaanuar, kolmapäev. LITERAADI JUUBEL         

Pjotr Zahharov, kes on lisaks luuletamisele, tõlkimisele ja Invožo toimetamisele ka Udmurdi PEN -klubi esimees, sai 50aastaseks. Tema juubelil osalemine oli meie tolle päeva põhiline kohustus. Juubelipidu peeti Udmurdi „ajakirjandusmaja” fuajees ja kolleegid kinkisid talle iPadi.         

Kõnede ja etteastete taustaks jooksis slaidiprogramm, kus Petja muude tegemiste seas ilmusid teatud intervalli tagant ikka ja jälle ka slaidid, mis kujutasid Brandenburgi väravaid, Eiffeli torni, Tallinna raekoda ning Nadiid ja Toomas Hendrik Ilvest söögilaua taga. Ühel hetkel pandi käima Albinoni Adagio elektrooniline versioon, mille saatel tõmmu tütarlaps hakkas südantlõhestavalt midagi udmurdi keeles laulma. Kuna neiu näoilmed  muutusid üha ekstaatilisemaks, oletasin ma, et laul käis armastusest.       

Pakuti topsidest veini ja mahla, minu kõrval istuv härra kinkis mulle oma värske väitekirja „Trükisõna ja kirjanduse valgustav missioon Venemaa provintsides (Vjatka kubermangu materjalide põhjal XVII sajandist XX sajandi alguseni)”. Pühenduseks kirjutas hr Vahrušev: „Mašenkale Sašenkalt”.       

27. jaanuar, neljapäev. 

MEEDIASTAARID       

Viimasel päeval pidime end jälle üsna vara maast lahti ajama: kell kümme toimus salvestus Udmurdi televisioonis, seejärel tuli meil anda intervjuusid raadiokanalitele ja kohalikule Izvestijale (mille peatoimetaja Kassimoviga, sürrealistlikku nukukunsti viljeleva tatarlasega, olime tutvunud Zahharovi juubelil). Udmurdikeelset televisiooni edastatakse kõigest mõned tunnid päevas: kell seitse hommikul ja kaheksa  õhtul loetakse udmurdi keeles uudiseid, lisaks on päeva jooksul veel mõned saated. Probleem pidi olema ka selles, et samadel sagedustel tuleb satelliidiomanikel läbi hoopiski Tatarstani televisioon. Raadio olevat seevastu populaarne ja selle eetriaeg pikem. Teles küsiti meilt muuhulgas, kas vene kirjandust on mõtet tõlkida udmurdi keelde, millele me vastasime jaatavalt: kui tahta, et udmurdi keel püsiks, tuleb selles keeles väljendatavate kogemuste hulka üha  laiendada, kas pole? Selgus, et „Pokuraamat” on udmurdi keeles hiljuti ilmunud, sellest tehti meie jutu kõrvale eraldi klipp. Tele-eetris räägiti taas vaid soome-ugri keeli: meie eestikeelsele jutule lubati Nadii tõlke põhjal udmurdikeelsed subtiitrid tekitada. Eetriväline jutt ja kaamerameeste nõukaaega meenutav kärkimine käisid muidugi vene keeles.       

Pärast Mihkli sõbra, kunstnik Sergei Orlovi ateljee uudistamist (see asus kaubanduskeskuse ärklikorrusel) ja väikest järelpidu Invožo toimetuses pandi meid kingituste ja reisimoonaks mõeldud magusa vahvliga Moskva rongi peale. Rongis kinkisime kumbki oma raamatu udmurditarist meditsiiniõele Niinale, kel oli hiljuti õnnestunud joodikust mehest vabaneda.       

***       

Reisipäevikut on ühest küljest hea lihtne kirjutada, kuigi mind saadab pidevalt kahtlus, kas mu kirjutises ei hõlju ebameeldiv postkolonialistlik eksootikaotsingute hõng. Ilmselt on seda ohtu raske vältida. Kui kirjutada Venemaal toimuvast, kuidas siis mitte välja tuua just seda, mis meenutab nõuka-absurdi? Kuidas pöörata  tähelepanu nendele peldikutele, mis on puhtad, ja mitte neile, kus on külma käes leidlikult viljeldud kunsti, mis pole tehtud käega? Pilk on paratamatult ette häälestatud. Ja vaatamata Nadii radikaalsetele visioonidele iseseisvast Udmurdi Vabariigist asub Udmurtia ikkagi Venemaa territooriumil. Aga nagu öeldud, selle reisi muljed erinevad kongressimuljetest tublisti. Etnofutu pole õigupoolest kunagi olnud minu rida. Ent kogu etnofutu ja sakraalse kunsti jutu  juures täheldasin ma inimeste hoiakus teatavat eneseirooniat, mis tegi tuju heaks. Nägime udmurtidest loomeinimeste seas sedavõrd avatud ja teotahtelist suhtumist, et kurb küsimus, millal väikesed Venemaa-sisesed soome-ugri rahvad hingamisaparaadi alt muuseumi klaaskappi rändavad, ei kerkinud seekord nii teravalt. Muidugi, udmurdi keeles ei aeta äri (küll aga leidis Mihkel Ižkaris poest eestikeelsete kirjadega Hiina mänguasja!) ja Ižkaris lapsed venestuvad.  Aga ega pikemas perspektiivis jää ka mitmemiljoniliste keelte põhiosaks muud kui kirjandus ja „inimese elu” pehme maailm. Suur tänu Nadiile reisi korraldamise eest, Pjotrile meie kutsumise eest ning kulkale reisikulude osalise katmise eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht