Praegune maailm kui vabaduse lakkamatu kõrvaleheitmise tagajärg

Missugune oleks üksteisest hoolimise tulemusel sündiv kultuur?

Sveta Grigorjeva

Ingeborg Bachmanni „Kolmekümnes aasta“ on mõeldud täiskasvanutele. Niisugune väide võib mõjuda justkui hoiatussildina (ning kaunikesti ageist’likuna), kuid proosakogu pole siiski ei pornograafiliste ega vägivaldsete sugemetega – vähemalt otseselt mitte. Samuti ei pea ma täiskasvanu all silmas teatud vanuses ja teatud ikka jõudnuid, vaid „elu näinud“ inimesi. Nähtused, millest Bachmann räägib ja neid probleemsena tõstatab, on nimelt mitmesugused ühiskonnaelu korraldavad ja raamivad tihti nähtamatud (loe: normaliseeritud) võimustruktuurid, ilmingud, mille märkamiseks peab siiski veidi elanud olema. Kordagi ei viidata neile küll otsesõnu, näiteks sõnadega „patriarhaat“ või „fašism“ – autori stiil on ühtaegu kalkuleeriv-külm ja erootiline. Vihjav, varjav, vihkav, kuid realistlik. „Mispärast hakkasid valitsema üksnes vähesed süsteemid? Sest me hoiame nii visalt kinni harjumustest, hirmust mõtlemise ees, millel pole lubatu ja keelatu käsulaudu, hirmust vabaduse ees. Inimene ei armasta vabadust. Kus iganes on vabadus välja ilmunud, on ta kõrvale heidetud“ (lk 37).

Mäletan, et kui lugesin aastate eest inglise keeles Bachmanni „Malinat“, ei saanud ma tollal üldse aru, millest jutt käib ja miks autori stiil näib mulle korraga eemaletõukav ja veider. Bachmann paistis olevat autor, kelle keeletaju, stiilivalikud ning teemad ei kõneta, ei haaku minuga kuidagi. „Kolmekümnes aasta“ on muidugi teps teises stiilis kirjutatud kui „Malina“, kuid ikkagi raskekujuline ja labürintlik. Sellegipoolest on tegu ühe suurima hiljutise elamusega kohaliku tõlkekirjanduse rindel. Või olen ma äkki vahepeal lihtsalt täiskasvanumaks saanud? Natuke elu näinud? Äkki on teemad, millele autor oma novellides tähelepanu pöörab, mulle lähemale jõudnud, rohkem ihu ligi ja ilmsi kui enne? Jah ja jah!

Võimalik, et Bachmann sai täiskasvanuks juba lapsepõlves, mil Hitler tungis tema kodulinna. Totalitarism kui selline ongi autori teoste, ka siinsetel veergudel arvustatava proosakogu, tegelik peategelane. Aga ta on nagu Lord Voldemort, keegi-kelle-nime-ei-tohi-nimetada. Bachmann ei joonistagi seda/teda kordagi välja nagu mõnda objekti, et näe, lugeja, võta ja vaata, pane sõrm peale ja siis lükka tagasi, kui ei meeldi. Ei. Autor joonistab ta välja täpselt niisugusena, nagu ta on – tabamatuna. Totalitarism kui omamoodi ridade vahelt lugemine – nagu luuletus, mille tähendus jääb räigelt hämaraks. Ja ometi üldsegi mitte. Natuke nagu Bachmanni enese looming.

„Kolmekümnes aasta“ on sedavõrd ühiskonnakriitiline, et siin võetakse luubi alla kõik vähegi normaalseks ja aktsepteeritavaks peetavad institutsioonid, olgu selleks siis pere, laste saamine ning meeste ja naiste omavahelised (romantilised) suhted. Bachmanni ajal ei kasutatud veel heteronormatiivsuse mõistet, kuid üheks selle tuliseks kriitikuks tuleb teda pidada küll. Miks muidu paneb ta novellist novelli elegantselt puid alla nn tuumikperekonnale ja kõigele, mis seda käigus hoiab ja sätestab: „Andke mu lapsele ainuski võimalus, enne kui ta raisku läheb! Ma olin endale vihane, et olin oma poja siia maailma vangistanud ja tema vabastamiseks midagi ei teinud. Ma olin talle võlgu, ma pidin midagi tegema, temaga koos ära minema, temaga kuhugi saarele kolima. Aga kus on see saar, kus uus inimene võib rajada maailma?“ (lk 48); „Tule, uni, tule, tuhandeaastane, et mind ärataks üks teine käsi. Tule, et ma ärkaksin, kui see enam ei kehti – mees ja naine. Kui see on lõpuks läbi!“ (lk 87).

Kui proosakogu viimase teksti undiin ütleb: „Uh, keegi ei ole suutnud mängida nii hästi, teie, koletised! Kõik mängud on teie leiutatud, arvumängud ja sõnamängud, unemängud ja armumängud“ (lk 128), siis kellest ta räägib, kes on need koletised? No vast ikka mehed, täpsemini küll: patriarhaat. Sestap otsibki autor tekstist teksti uut keelt, seda, mida pole veel leiutatud ja mille kaudu ette manada juba teist maailma, uut olemise viisi.

Muide, kohati tema tekstid ka jõuavad sinna ning mõneti võib teda sedasi pidada erinevusfeministikski, sest teda ei huvita teps mitte võrdsus – binaarsustest johtuvate hierarhiate pelk ümberpööramine –, vaid hierarhiatest üleüldine väljumine: „Sellepärast ongi mul tuju lammutada. Sellepärast tahangi ma vastupidist pilti ja tahan ta ise teha. Ei mingit nime veel. Veel mitte. Kõigepealt teha hüpe, hüpata kõigest üle, astuda välja, kui trummid põrisevad, kui põrandale vajub punane rätik ja keegi ei tea, kuidas see lõpeb. Oodata riiki. Mitte meeste riiki ja mitte naiste riiki. Mitte seda, mitte toda“ (lk 94).

Isegi kui tegelane ütleb „vastupidine“, mõtleb ta ikkagi midagi muud, enamat, midagi, millel pole veel nime. Fašism ei ole Bachmannil ka miski, mis kirjeldab esmalt ja eelkõige laiema(l)t ühiskonda, fašism algab autoril tihtipeale meeste ja naiste omavahelise suhtena ning „paar“ – koos sellega kaasas käivate väärtuste ning ilmingutega – on selle esimene, süütu sümptom. Kas armastus kui niisugune on siis Bachmannile fašism, küsib võib-olla ehmunud lugeja. Ei ole. Pigem see, mida me armastuse all tihti mõtleme: kohustuslik heteroseksuaalsus, monogaamia, laste saamine, naiste ja meeste vahel jaotatud jäigad rollid nii kodus kui ka tööl, armukadedus jms. Aga kas see tähendab siis seda, et autor ütleb kaude „aga saame siis heteronormatiivsusest lahti ja goodbye fašism, natsism, ja ükskõik-mis-muu-õudne „-ism““? Muidugi mitte! Küll aga annab ta tugevalt mõista, et hea oleks siiski hakata vaikselt avaramaks venitama noid jäiku kategooriaid ning tähenduslikuks ja ainuõigeteks peetavate suhete formaate. Ja kohe sinnamaani, kus inimeste seni valesti välja­õpetatud kehad ei oleks takistuseks veel tundmatute hellituste poole püüdlemise teel: „Lapsena oli Charlotte tahtnud armastada kõike ja olla armastatud kõigest, veekeerisest kalju all, palavast liivast, puidust, mis oli nii hea katsuda, kullihuikest – täht oli läinud ta naha vahele ja puu, millel ta oli ümbert kinni võtnud oli pannud tal pea pööritama. Nüüd oli teda armastuse asjus ammugi õpetatud, aga millise hinnaga! Enamiku inimeste juures paistis niikuinii olevat üksnes nukker pühendumus, et end omavahel seoti; ilmselt pidasid nad seda vajalikuks, sest midagi muud ei olnud, ja siis pidid nad katsuma uskuda, et see on õige, on ilus, on see, mida nad on tahtnud“ (lk 90). Tänapäeval võib eelmist lõiku ju lausa ökofeminismiks-seksuaalsuseks pidada!

Mida rohkem Bachmanni loomingut süvitsi lugeda, seda enam saab ilmsiks, kui väga autor maailma, sellisena nagu see on, vihkab. Kui väga püüab ta välja murda fašistlikest võimustruktuuridest, mis jälitavad ja varitsevad meid alatasa ning kõikjal. Mõnikord on need lihtsalt rohkem varjus, tihti muide just olmes ja argitoimingutes, aga alati kohal, varitsemas, nagu silmapaar nurgas ootamas pimedat, seda inimestes peituvat, et siis juba võimsamana nähtavale tulla: „Tookord pärast 45-ndat mõtlesin mina ka, et maailm on alatiseks tõmmanud piiri, lahutanud hea ja kurja, aga maailm tõmbab juba jälle piiri ja jälle teisiti. Seda võis vaevu tabada, see läks ju nii märkamatult, nüüd oleme me jälle segamini, et saaks teisiti jaguneda, jälle vaimud lahku vaimudest, teod tegudest. Saad sa aru? Asi on juba niikaugel, isegi kui me ei taha sellest midagi kuulda“ (lk 66-67).

Kui autor praegu surnuist üles ärkaks, mida ta näeks? Eks ikka sedasama vana head: mehed ja naised, kes ei oska tihtipeale teineteist armastada, aga kellele meeldib sellegipoolest õpetada teisi samuti sedasi „armastama“, ning fašism on tegemas täistuuridel ülemaailmset kammbäkki! Uut pilti ega uut keelt, mida Bachmann nii väga igatses, ei ole aga endistviisi – kuigi selle võrseid, tõsi, on hakanud rohkem ajama! Aina enam on kuulda hääli, kes nii kirjanduses, teatris, muusikas või tantsus loovad pehmemaid olemise viise, nihutades aiva piire sellest, kuidas olla inimene, mis on sugu, millal on teater, kus on luule(tus) jne. Jah, tihtipeale jäävad need uue aja triksterid oma eetika-esteetikaga vanadele olijatele hambusse, kuigi see, mida need triksterid tihti soovivad, on lihtsalt väheke hoolivam maailm, selle vägi ja võimalikkus. Maailma, kuhu on oodatud kampa kõik – sõltumata kellegi soost, seksuaalsest sättumusest, armastamise viisist, usulisest tunnistusest või nahavärvist. Siiski: „Kas ei võiks öelda, et kultuur on võimalik üksnes sõja, võitluse, pinge tõttu…“ (lk 64), kulla uue aja ajajad?! Ei, ütlevad triksterid-armastajad – liigume parem maailma, kus kultuur on võimalik vaid sõja, võitluse ja pinge puudumise tõttu! Totaalselt anti-totalitaarsesse maailma! Uuh, mis kultuur võiks esile kerkida hoopis teineteise abistamise, üksteisest hoolimise ja võimestamise tulemusel? No aga äkki niisugune, millest Bachmann oma eluajal muu hulgas ka tekstides unistas. Selline, kus „meil kõigil üksteist vaja, et miski võiks iial heaks ja terveks saada“ (lk 67).

Vicky Krieps Ingeborg Bachmannina Margarethe von Trotta mängufilmis „Ingeborg Bachmann – teekond kõrbe“ („Ingeborg Bachmann – Reise in die Wüste“, 2023).

 IMDb