Proovida ju võib

Jukka Mallinen

Igor Kotjuh, Popõtka partnjorstva. Kite, 2008. 92 lk. Kultuuriline innovatsioon sünnib tavaliselt kultuuri äärealal. Teineteisega põkkudes ja põrkudes tsivilisatsioonid reageerivad üksteisega, tolle ärritava kultuurilise materjaliga. Noist heterogeenseist aineist sünnib uusi kultuurilisi kooslusi. Hea kaasaegse vene luule näide on Fergana koolkond, mille tuntumad esindajad on Šamšad Adullajev ja Hamdam Zarikov. Geograafiliselt kõige idapoolsemana on see  samas kõige läänelikum vene nüüdisluule suund. Nad on hüljanud vene luuletraditsiooni kohustuslikud elemendid, aga ei jätka ega kommenteeri ka klassikalist ida luulet enda ümber. Ferganalased arendavad vene verse libre’t eelkõige itaalia hermetismi põhjalt ja neid paneb liikuma igatsus renessansi ja vahemerelise kultuuri järele.

Fergana koolkonna uuenduslikkus tuli otsekohe meelde, kui lugesin Igor Kotjuhi luulekogu  „Popõtka partnjorstva” („Partnerluse katse”). Nii sünnib uut luulet Venemaa läänepiiril, põhjamaise ja vene kultuuri puutepunktis. Kotjuh on rääkinud, et alul tõlkis ta kaasaegseid eesti luuletajaid vene keelde, ja alles siis hakkas ise kirjutama. Eesti modernism on vene nüüdisluulele muidugi uus lähtekoht.

Mäletan, kui lugesin 1970ndail Moskvas Svetlan Semenenko tehtud Paul-Eerik Rummo tõlkeid. Mälestus sellest prahvatas eredasti,  kui sirvisin Kotjuhi kogumikku. Semenenko jälg vene luules on ikka veel nähtav.

Kotjuh keeldub romantilistest liialdustest: vene luuletaja pole Eestis enamat kui luuletaja. Kui teda võrrelda kas või Andrei Voznessenski või Dmitri Prigoviga, tuleb ilmsiks, kui suur muutus on toimunud vene mentaliteedis. Ehtne ja poosideta, isegi minimalistlik luulekõne kehastab ausust, mis on estraadi ja (poliitilise) teatri vastand. 

Kogumiku põhjamaine, proosalik meelelaad kommenteerib maailma otse, ilma luuleliste keerdsõlmede või pateetikata. Autor pruugib sageli sarkasmi. Näiteks „tšelovek privõkajet ko vsemu” on napp väljend, understatement – aga kui palju kannatusi, konformismi, ajaloo julmust peitub selle jäämäe tipu all!

Lihtne sõna „partnjorstvo” tekitab nüüd suure kimbu kontekste: ajaloolisi, moraalseid, aktuaalseid, milliseid tahes. 

Kaasajapildis peitub tõsine mõtlus ajaloost: romantikata tagasivaade: „2008–1914”. Samas torgib Kotjuh tänast mahasalatud intriigi, kirjutades „obõvateli ponimajut, što žurnalist znajet bolše tšem govorit”. Sama kahtlustas ka soome modernismi klassik Pentti Saarikoski, uurides aastal 1952 kogumikus „Mitä tapahtuu todella?” („Mis päriselt toimub?”) oma aja keelt ja paranoiasid.

Kotjuh jätab kõrvale poliitilise keele krambid  ja ilukõne. Ta kehastab sümbolistliku ja metafoorse manipulatsiooni antonüümi luules. Proosalikest, sirgjoonelistest, kõnekeelsetest lausetest ehitub sageli lausa kollaažlik tervik: luuletaja keskendub eelkõige tõelisuse tsiteerimisele.

Luulekogus on kasutatud palju loeteluluule vormi, mis tuli soome ja eesti luulesse Ameerika biitnikelt 1960ndail aastail. Keelelisse maailma ei too barbarismi mitte  vaid eesti nimed, vaid ka paljud ingliskeelsed sõnad. Need anglitsismid sulavad sellesse luulekeelde orgaanilisemalt või vähemalt teistmoodi kui Venemaal kirjutatud luulesse.

Kotjuh keeldub olemast kirjandusliku võimumängu ja hierarhiate objekt. Ta ütleb, et tunneb end hästi pildistava turistina kirjanduses, kujundab ise oma arvamuse kirjutatud objektidest, teeb ise oma märkmed. See vaatepunkt („Na juge Estonii gorod Võru”) on  väikelinnast tulnud värske ja omapärane pilk: vabadus metropolide saginast ja ülevalt alla suhtumisest, sõltumatus maailma valitsejate ettekirjutatud nägemise ja kogemise viisidest.

See pilk tundub mulle väga tuttav. See on põhjamaine identiteet, vaatlev ja registreeriv, pindmiselt tagasihoidlik, aga seest tugev. Sama hästi on see põhja-vene identiteet. Kuulub ju ka Vene Põhjala samasse mentaalse ja rahvaliku kultuuri vööndisse nagu meiegi. 

Luuletaja ütleb, et ta elab oma sünnimaal ja emakeeles: nende vahel „ja võbiraju pozitsiju neitraliteta”. Ta tahab mõelda ja teadvustada oma positsiooni autonoomselt, väljaspool suuri sõnu ja põletikulisi kirgi. Mõnigi lüürik tundub Kotjuhi karmi kõne kõrval eskapistina.

Soome keelest tõlkinud Jürgen Rooste