Queequeg

MARTIN ALGUS

Märkasin seekord koera alles hetk hiljem, tumepruun terjeri moodi sell vahtis betoonpotti istutatud põõsa tagant, sulas taimega peaaegu ühte, samal ajal kui tuul kiskus ja kiskus ja muudkui kiskus naise juukseid; punaseks värvitud salgud lendlesid lauba kohal, silmadel, sõrmede vahel, mis neid silme eest ära lükata üritasid. Betoonpott oli mingit turbalaadset laastu täis ja koer oli täpselt sama värvi, ma mõistsin järsku, et potis kasvav põõsas andis sellele ühtesulamisele ainult kerge garneeringu või raamistuse – sulandumise põhitöö tegidki ära just needsamad kavalad turbalaastud põõsa all. Koer seda muidugi ei teadnud ja ta ei sulandunud ju laastudega teadlikult ega meelega ühte, lihtsalt sirtsutas vastu betoonserva ja oli täiesti juhuslikult sellesse kollaaži hajunud.

Naeratasin naisele eemalt, me olime juba korra kohtunud ja ma teadsin koera nime, ja ma teadsin, et naine on välismaalane, inglane vist ennemini kui ameeriklane. Tema tütar elas siinsamas, tolles äsja valminud majas ja tegelikult kuulus koergi hoopis tema tütrele; ja ma teadsin ka, et tütar oli naisele öelnud, et ta räägib kõigiga liiga palju ja võib-olla inimesed ei tahagi temaga rääkida. Aga ma ütlesin selle peale juba tol eelmisel korral, et räägin ise palju, et asi on hoopis minus, mina kihutan võõraid rääkima, tema ei pea ennast süüdi tundma, asi on minus.

Mulle tundus, et see selgitus meeldis naisele, ja mulle meeldis ühtlasi, et olin osanud meeldiv olla ja võib-olla jätsin nõnda kogu meie rahvast veidi meeldivama mulje, et noh meie, eestlased, olemegi üks selline meeldiv rahvus, oleme vaatamata karmile kliimale ja ajaloole üldiselt täitsa meeldivad, isegi mõnusad – igatahes üsna kombekad inimesed siin oma taktituse poolest teada-tuntud Venemaa külje all. („Oh, kellele ei meeldiks eestlased?! Nad on ju nii toredad ja mõistlikud!“) Ja tõesti, meil olekski väga lihtne endast kas või ainult väljapoole meeldiv mulje jätta, sest vaid vähesed välismaalased saavad meie keelest aru – inglastel või ennemini isegi ameeriklastel oleks see palju keerulisem, ei piisaks ainult miimika valitsemisest. Ka oleks üleüldine meeldivuse esiletõstmine („meeldivus on nüüd in“, „võib vabalt meeldiv olla“, „meeldivusega juba mööda ei pane“ jne) heaks profülaktikaks inimhinges pidevalt luurava häbi- ja räpasusetunde vastu, ma ei räägi siin vist meie kõigi eest (ilmselt on inimesi, kes sellest arugi ei saa), see on rohkem isiklik tähelepanek, sest konkreetselt minu (aeg-ajalt lausa närvesööv) tahtmine meeldiv olla on tõenäoliselt paljuski tingitud just sellest alatasa näpistavast vääritusetundest, millele ma ei oska mingit põhjust leida – mind on alati armastatud, pigem kiidetud kui laidetud või karistatud, aga ometi. Ja kogu loo teeb segasemaks asjaolu, et vahel, õnneks küll harva, käitun ma tollesama häiriva kribeluse ajel vastuoksa just väga ebameeldivalt – jah, näib, et ka siin, nagu nii paljus muuski inimolemisse puutuvas, pole läbivat reeglit või seaduspära.

Martin Algus pälvis eile, 14. märtsil romaaniga „Midagi tõelist“ Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna.

Lilian Merila

Rääkisin oma koera allergiast ja kulukatest toimingutest, spetsiaalsest hüpoallergeensest koeratoidust, kuivadest punetavatest kärnadest, mis tekivad, kui talle sobimatut toitu anda. Nad on kõik nii ülearetatud, eriti buldogid, ja meil on just nimelt buldog, nagu võis hõlpsasti ka ilma selgituseta näha.

Naine kuulas ja elas kaasa, ja mina muudkui rääkisin, ja tema kergitas imestades kulmu ja naeratas vaheldumisi. Samuti üsna meeldiv ja viisakas käitumine, ei oskaks nagu midagi ette heita, ehkki ma ei tea, mida ta mõtles ja ilmselt see kõik talle väga korda ei läinudki.

Valgus helkis tema laubal, pisikestel pruunidel maksaplekkidel ja punakatel tedretäppidel, tol esimesel korral siis, sest siis ei olnud tuult, mis oleks juukseid laubale ajanud, oli ere päike, mis veepinnalt tagasi peegeldus ja kogu muuli kuidagi eriti kontrastseks muutis. Mereväe alused loksusid eemal okastraadiga piiratud ala taga, üksikud jahid olid lahele läinud, ja naine siis aina kergitas kulmu, noogutas ja elas kaasa. Mu koeral on allergia, jah, see on tülikas ja kulukas, aga koer on ju meile nii armas ja me suhtume kõigesse väga tõsiselt.

Ma rääkisin inglise keeles ja vabandasin, et olen natuke roostes, aga ta lohutas, et ei-ei, ma räägin väga hästi, kasutan ebatavalisi sõnu, mida kuuleb välismaalaste suust harva, nagu näiteks „seedimine“ ja „toidulisandid“, „allergeenid“. Aga mu häda ongi just selles, või ütleme hoopis, mu roostetus väljendub selles, et ma võin küll arvukalt ebatavalisi sõnu kasutada, aga vahel ei tule need kõige tavalisemad meelde. Me naersime, justkui oleks see olnud mõni vaimukus, aga see oli üksnes väike tühine tõsiasi.

Ja hiljem, sellel tuulisel kohtumisel, turgatas korraga meelde, et mulle oli tookord, meie esimesel kohtumisel, millegi­pärast meenunud „Moby Dicki“ mitmetahuline ja lausa eksperimentaalsena mõjuv sissejuhatus – mitte kogu sisse­juhatus, vaid asjaolu, et romaan algab väga pikaldaselt ja ilmselt ei saanud selle tõttu juba oma kaasajal piisavalt populaarseks ning Melville suri üpris tundmatuna, ehkki raamat ise on väga põnev ja vaimukas ja oleks kindlasti väärinud palju enamat. Ja seoses sellega meenus kohe ka tolle tohutu suure tätoveeritud pärismaalase Queequegi nägu, keda ma olin ju kunagi raamatut lugedes ainult ette kujutanud – praegu oli siis kõik muidugi veel ähmasem ja tabamatum. Aga sain kohe aru, et see on tollesama kannibalist harpuunija kujutis, mis nüüd läbipaistva ja hajusana mu teadvuselaotusele ilmus. See otsekui hõljus tolle uue maja ja tagapool seisva kilega kaetud viimistlusjärgus maja peal, koeraga naise ja tema osavõtliku ilme peal, väilavalli taga helklevate remmelgate ja üksikute lindude peal, mis vee kohalt vaheldumisi pargi ja mereväebaasi punastest tellistest kasarmu poole vilksasid. Pisikesed kajakad lendasid nukralt kiljudes („kvii-kek, kvii-kek!“) otse läbi Queequegi hajusa näolapi, piketeerisid läbi tema öösinkjate, peaaegu mustade põse- ja laubatätoveeringute, läbi tumedate silmaaukude, milles üllatuslikult ei hõõgunudki pärismaalase metsik pilk, vaid kumas mingisugune hall ja hägune tühjus, sest ma ei kujutanud seda kõike tol hetkel seal vesteldes nii hästi ette, kui oleksin võinud.

Ilmselt olid selles tahtmatus kujutelmas süüdi meri ja need matthallid nummerdatud mereväe alused ja valgete purjedega jahid eemal lahel; ilmselt oli see, jah, sillerdav päike või soolane õhk, mis tolle seosetu kujutluspildi korraks mu silme ette manas. „Moby Dick“, suur ameerika romaan vaaladest ja vaala­püüdjatest, kandes endas korraga nii hõrku kujundit kui karget elutõde, stilistika poolest oma ajast kaugel-kaugel ees. Kapten Ahab, Ishmael.

Nägin millalgi hiljem selle naise tütart, kellest ta rääkinud oli, koer oli sama, koera järgi saingi aru. Tütar ei teadnud, et ma tean temast üht-teist, mitte küll palju, aga ma olin tema emaga kaks korda juhuslikult siinsamas kriuksuvate pontoontreppide ees rääkinud ja ausalt öeldes ma ei teadnudki suurt rohkem kui seda, et ta on tolle eaka inglanna või ameeriklanna tütar ja et koer on tegelikult tema oma; ja ka seda, et tütar oli arvanud, et ema räägib võõrastega liiga palju ja eks ta vist kartis, et ema mõjub niimoodi tüütavalt või väsitavalt. Koer märkas mind, tundis ära, ent temagi ei saanud muud teha kui korraks saba liputada ja mul tekkis kiusatus koera nimepidi hüüda. Aga siis avastasin, et ei mäletagi seda enam. Bobby? Dobby? Archie? Ei tea. Piinlik oleks olnud koera vale nimega hüüda ja siis lihtsalt seista ja näha, kuidas naine korraks mind vaatab, et mida ma teen, ja mina keeraksin siis ilmselt külje tema poole ja teeskleksin, et vaatan eemale majade vahele, kuhu tema pilk ei ulatunud. Ta oleks mõelnud, et seal on mõni koer, keda ma hüüan. Või pigem laps või keegi, sest miks ma peaksin seal mõnda koera hüüdma, kui oma koer seisab mu kõrval. Buldog, ülearetatud ja seetõttu väga allergiline. Sellest veel piinlikum oleks vahest olnud olukord, kus ma hüüan koera siiski õige nimega, aga löön kõhklema, kartes, et nimi on ikkagi vale, ja pööran ennast siis küljega tema poole ja vaatan eemale majade vahele. Tütar otsis jopetaskust võtmekimbu ja läks majja sisse. Ma läksin edasi, meie korter valmib alles talvel. Siis oli sügis. Igatahes oli märg ja hall.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht