Rääkimata lugu

Kui palju räägime sellest vägivallast, mille all kannatasid lapsena praegu 40ndates eluaastates täiskasvanud?

RUTH MÄGI

Et selle raamatu lugu kuidagi alata, laenan ühe mõtte Kätlin Kaldmaa lasteraamatust „Halb tüdruk on jumala hea olla“. Eelviimasel lehel tõmbab autor raamatule joone alla sõnadega, et ei saa iga kord kohe kirjutada, nii kui midagi on. Elada on ka vaja. Näib, et „Kahe armastusloo“ kirjutamise mõte oli, et ilma seda lugu jutustamata ei saa normaalselt edasi elada.

Kätlin Kaldmaa ja Hanneleele Kaldmaa „Kaks armastuslugu“ on 1970ndatel üles kasvanud põlvkonnast. Need kaks armastuslugu, Kätlin Kaldmaa suhe oma emaga ja tütrega, on täiesti vastandlikud ning iseloomustavad tema põlvkonna üht saatust (rõhk sõnal „üks“, oli õnnelikke, õnnelikumaid, aga ka veel õnnetumaid lugusid). Kätlin Kaldmaa suhe oma tütrega on kerge, üksteist toetav, julgustav, loominguline ja vägivallata, selline, nagu peabki olema. Raamatu teist armastuslugu, lugu emast, on raske armastuslooks pidada, aga et laps armastab ikka oma ema, tehku too mis tahes, siis nimetagem seda nõnda nagu autor. See lugu tekitab õudu ja pisaraid ning mõjub kohati nii ängistavalt, et olen täiesti veendunud, et autor on valinud oma loo jutustamiseks ainuvõimaliku raamistiku ja vahendi – rääkida see ära camino (palverännaku) ja tütre abiga. Camino-päevik ja Hanneleele kirjad loovad raamatusse vajalikud väljahingamiskohad, kergendusohked, mille saatel rahuneda. Ilma nendeta ei oleks olnud võimalik seda lugu lõpuni kirjutada ega ilmselt ka lugeda.

Kätlin Kaldmaa sündis 1970. aastal keskharidusega kolhoositööliste perre, kus koos temaga kasvas neli last. Olude sunnil jäi emal-isal kõrghariduse poole pürgimata, sest kõige olulisem oli jubedates oludes lihtsalt ellu jääda, mille nimel rabati tööd, tehti lapsi ja mindi ka lahku. Töövankri ees sammusid ka lapsed. Ellujäämisvõitluses aga võeti selle pere lastelt ära nende elu, õigus privaatsusele, inimväärsele kohtlemisele ja armastusele. Kui me oleme „harjunud“ eelkõige lugudega vägivaldsest isast, siis selle loo keskmes on nartsissistlik ja vägivaldne ema, kes on pere ainus kirjanik, maalija, moekunstnik, ise ilu tegija. Kõik teised tegelevad lollustega ning võiksid oma ajaga midagi paremat ette võtta. Kätlin aga kirjutab ja teeb seda hästi, saab koolis kiita. Kui õpetaja kiidab Kätlini kirjutisi emale, siis ema pakatab uhkusest, kodus tõmmatakse jõujooned aga paika: sellist jama oskab igaüks kirjutada. Ja et asi oleks veel selgem, kinnitatakse need jooned rihmavorpidega. Ja nii iga kord, isegi siis, kui Kätlin kirjutab meelega halvasti, et peksust pääseda. Peks tuleb igal juhul.

Meil olid sõda, vangistused, repressioonid, Siber, okupatsioon. Need on meie mineviku lood, meie rahvuslik trauma. Nüüdsel ajal räägime palju (ja õigusega) laste vastu suunatud koduvägivallast, aga kui palju me räägime sellest vägivallast, mille all kannatas lapsena praegu 40ndates eluaastates täiskasvanu? Trauma jõudis haripunkti, kui sõja ajal ja ümber kasvanud põlvkond hakkas pereelu elama ning lapsed sai. Küllap toonased noored said aru, kui suur osa elust jääbki juhtunu tõttu elamata, ning tundsid abitust, kuna ei saanud midagi muuta. Olukord oligi võimatu. Osa iseendaga pahuksis ja rikutud saatusega põlvkonnast elas frustratsiooni välja oma laste peal. Eks ikka on nii, et kui peremehel läheb halvasti, saab peksa koer. Tõesti ei tea, mille muuga seletada seda, et mu kaasteeliste seas oli lapsi üle ühe, kelle koduseinte vahel vingus valus rihm iga jumala päev. Mul ei ole sobivaid kirjavahemärke, mida panna nende lugude lõppu, mida me usaldasime üksteisele. Häbi, solvumine, alandus ja tohutu üksindus segunes meie teadvuses siiski teadmisega, et me pole ometi süüdi, me pole halvad, et me ei tohiks peksa saada.

Mille pärast me karistada saime? Nagu Kätlin Kaldmaa oma raamatus ütleb, eimillegi eest: tass vales kohas, kummik õiges kohas, triigitud pesu, triikimata pesu, hilinemine, liiga vara jõudmine, hea hinne, halb hinne. Kätlin meisterdas omale raamatu, see visati ahju ja ta sai peksa, sest selle pere ainus kirjanik oli teadagi kes. Üks poiss jäi linnas bussi peale minekuga hiljaks ja jõudis kodualevisse mitu tundi hiljem. Aga ta sai sellise jultumuse eest! Ükskord sai ta peksa ei tea enam mille eest sõnade saatel, et ma annan sulle nii, et sa oma nime ka enam ei mäleta. Nii kasvas üks osa 1970ndate põlvkonnast. Kus on nende lood?

Kätlin Kaldmaa mõtiskleb raamatus, et inimene peab saama üles kasvada nii, et ei karda oma ema. Kuidas on õigusega kasvada hirmuvabas keskkonnas? Ratsionaalselt võin kunagisi karistajaid mõista ja emotsionaalses mõttes ei armasta ma neid sellepärast vähem, aga sellest hoolimata on minus säilinud niisama palju segadust ja arusaamatust. Mida me siis tegime, et meid armastada ei võinud? Kui poleks toona teadnud, et on kodusid, kus mitte kunagi oma lapsi ei löödud, oleksin suureks saades kirjutanud selle kõik üldiselt aktsepteeritud nõukogude kasvatusmeetodite arvele. Aga ma teadsin, järelikult oli tegemist lööjate vaba valikuga. On veel üks põhjus, miks ma nii arvan. Olen näinud, et neist on üldjuhul saanud head ja armastavad vanavanemad. Paremaid ei oska tahta. Sellise suhte võimalikkus näitabki, et oma lastega oleksid nad ka võinud teisiti käituda, sest nad oskavad. Hirmuta, kannatlikkuse ja armuga. Nad lihtsalt valisid teise tee.

Meie põlvkonna traumast ei räägi mitte keegi, aga trauma see on – seda näitab kas või seegi, et kui me meenutame kaasteelistega lapsepõlve, keerlevad jutud üha nende valusate mälestuste ümber. See raamat ehk tõukab ka rääkima meie põlvkonna lugusid. Ja on vajalik meie lastele, et nad teaksid, kust me tuleme.

Kätlin Kaldmaa võtab oma lapsepõlve õuduse kokku mitmes lõpupeatükis, kus segunevad lapse armastus ja jõuetu viha oma ema vastu. On tunda, et ta ei taha emale liiga teha ja nii on raamatus peatükk sellestki, mida (head) ta emalt on õppinud. Kuid kõlama jääb valus südamest tulev tõdemus – ma õppisin, kuidas mitte olla. Kuidas olla lapsena nii nähtamatu ja kuuldamatu, et õhk ka ei liigu. Kuidas emana mitte olla. Kui sa kasvad üles igatsusega, et sind ema juurest ära viidaks, ja saad täiskasvanuks teadmisega, et kõik see, kes sa siis olid, praegu oled ja ei ole, ei ole mitte tänu emale, vaid hoolimata temast, siis siit koorubki meie põlvkonna ülesanne – seista selle eest, et vägivald lõpeks. Et meil, katkiste inimeste peredest tulnud lastel ei kasvaks katkised lapsed ning et meie lapsed teaksid, et lapse löömiseks ei ole ühtki põhjust ega õigustust, on vaid haledad vabandused.