Raamat tuleb panna sinna, kust lugeja selle leiab

Raamatukogudes ei tehta ühegi raamatu mahakandmisotsust kergekäeliselt ja püütakse tagada isegi kogust välja arvatud raamatu jõudmine lugejani.

KRISTI VEEBER, Tallinna Keskraamatukogu arendusjuht, Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu juhatuse ja kogude toimkonna nimel

Eesti Kirjanike Liidu juht Maarja Kangro tõi 31. mail Sirbis ilmunud arvamusartiklis „Kuhu panna raamat?“ välja oma raamatukogude kohta käivad mured. Miks raamatukogudest raamatuid maha kantakse? Miks ostetakse raamatukokku just neid raamatuid, mis seal on? Miks raamatukogutöötajad ise otsustavad, mida raamatukokku tellida? Autori pakutud vastused ja parandusettepanekud on tekitanud raamatukoguringkondades laialdast vastukaja ja soovi teemat kommenteerida.

Peab kohe alustuseks ütlema, et suuresti on artikkel esile kutsunud hämmingut. Raamatukogus üldjuhul on ametis pühendunud ja missioonitundega professionaalid, kes teevad tööd selleks, et inimesi lugemise juurde tuua ja kirjandust populariseerida. Raamatukogu kõrval ei ole teist sellist asutust, mis panustaks samal määral rahva kultuurihuvi ja elukestva õppe toetamisse. Individuaalsed nõustamised, raamatukogutunnid, lugemisprogrammid, kohtumised kirjanikega, lugemissoovitused blogides ja (ühis)meediakanalites – kõik see on vaid osa sellest, mida raamatukogud pakuvad. Tänapäeva maailmas näib see sageli vastuvoolu ujumisena – võistleme inimeste tähelepanu eest infokülluses ja ajaveetmisvõimaluste rohkuses, võistleme ekraanide ja voogedastusega. Siiski on raamatukogud aasta-aastalt olnud Eestis kõige enam külastatud kultuuriasutused. Järelikult on tehtud õigeid otsuseid, seda nii lugemisharjumuste kujundamisel kui ka kogude komplekteerimisel.

Et jätkuvalt oma rolli täita, peavad raamatukogud olema kasutajakesksed, s.t vastama oma lugejate ootustele ja vajadustele. See tähendab sobiva tasakaalu leidmist väärt- ja meelelahutuskirjanduse, kõrg- ja hobikultuuri vahel väga erinevate sihtgruppidega arvestades. Raamatukogust peab lugemist leidma igaüks sõltumata vanusest, haridusest, kultuuritaustast ja muust.

Tõepoolest, ka ruumi piiratus, mida arvamusartikli autor välja toob, on raamatukogude tegelikkus. See loob lisavajaduse kogude pidevaks uuendamiseks – piltlikult öeldes võib selleks, et Maarja Kangro või mõne teise eesti kirjaniku uus raamat riiulile mahuks, olla vaja mõni pikalt laenutusteta seisnud Faulkneri vanem trükk maha kanda. Kahjuks see probleem üha süveneb, eriti väiksemates rahvaraamatukogudes, sest kohalikud omavalitsused kipuvad raamatukogusid ühtedesse ruumidesse kokku liitma, selle asemel et ruume laiendada ja kasutajasõbralikumaks muuta.

Sellist kohustust, nagu artiklis välja tuuakse – et aasta lõpuks peaks raamatukogus köiteid olema sama palju kui aasta algul –, raamatukogudel ei ole. Ühtegi mahakandmisotsust ei tehta kergekäeliselt, üldjuhul on põhjuseks väljaande lagunemine või määrdumine. Lisaks loobutakse raamatutest, mille vastu pole olnud aastaid huvi, s.t mida on liiga suures eksemplaarsuses või millest on välja tulnud uuem trükk või digiversioon. Iga raamatukoguhoidja soov on, et aastaid laenutusteta riiulil seisnud raamat jõuaks ikkagi lugejani. Just sellepärast leiab raamatukogust maha kantud raamatuid sageli vahetusriiulitelt ja raamatukastidest, kust huvilised saavad neid endale võtta.

Raamatukogust maha kantud raamatud leiavad kiiresti uue omaniku. Tartu Oskar Lutsu nimelises linnaraamatukogus käis neid 10. juunil ainuüksi pildistamiseks kulunud minutite jooksul uudistamas mitu huvilist.

Pille-Riin Larm

Neljas Eesti raamatukogus, kus on säilituseksemplaride kogumise ja säilitamise kohustus, on võimalik tutvuda kogu Eestis ilmunud trükisõnaga, sh ilukirjandusteostega. Raamatukogude laenutuste statistikast, sh järjekordade pikkusest, nähtub siiski selgelt, et eelkõige tahetakse kursis olla tänapäeva kirjanduse ja ühiskonnas aktuaalsete teemadega.

Arvamusartiklis tuuakse eeskujuks Norra mudel, kus väärtkirjandust valitakse raamatukogudele 30–40% ulatuses üleriigiliselt. Tegelikult toimib sellesarnane süsteem Eestis juba alates 2015. aastast. Kõik rahvaraamatukogud lähtuvad riigi poolt eraldatud teavikute komplekteerimistoetuse eest raamatute ostmisel 30% ulatuses kultuuriministri 9. I 2015. a määruse „Rahvaraamatukogudele riigieelarvest finantseeritavate kulude jaotamise kord“ lisas 1 toodud nimekirjast. See nimekiri annab selged juhised, mille järgi väärtkirjandust tuleb valida. Ülejäänud komplekteerimisotsused langetatakse raamatukogudes ise, sest arvestada tuleb kohaliku elanikkonna vajadustega ja konkreetse raamatukogu koguga ning seda saab kõige efektiivsemalt teha kohapealne spetsialist.

Professionaalne raamatukoguhoidja lähtub raamatukokku kirjandust valides lisaks lugejate huvile teistestki kaalutlustest. Üheks kindlaks prioriteediks on eesti autorite teosed, et toetada meie kultuuri kestmist ja meie kirjanike loometööd. Lähtuvalt raamatukoguhoidjate eetikakoodeksist on raamatukoguhoidja lugemis- ja infotarbimisoskuste kujundaja, kes muu hulgas toetab teadmispõhist maailmavaadet.

Kui kuskil ei oska raamatukoguhoidja asjakohaseid valikuid teha, siis tuleb probleemi põhjusi otsida sügavamalt – jõuame küsimuseni, kas sellel raamatukoguhoidjal ikka on piisav erialane ettevalmistus ja vajalikud kutseoskused. Kutseoskuste tase on otseselt seotud raamatukoguvaldkonna teravate probleemidega: ühelt poolt infoteaduse bakalaureuse õppekava sulgemine Tallinna ülikoolis, teisalt madalad palgad, mis paljusid raamatukoguspetsialiste enam raamatukokku töötama ja noori seda eriala õppima ei meelita. Kui otsustajad ei pea vajalikuks raamatukogutöötajaid koolitada ja raamatukoguhoidjate palku tõsta, siis lõpuks võibki juhtuda nii, et ebapädev raamatukogutöötaja ostab kogusse vaid kerget meelelahutust ja „uhhuud“ (arvamusartikli autor küll ei täpsusta, mida ta viimase all silmas peab).

Ometi on suurenevas infokülluses järjest olulisem, et raamatukogud oleksid kirjanikele, kirjastajatele ja muudele kirjandusmaailma esindajatele – kogu ühiskonnale usaldusväärsed partnerid. Oleme jõudnud ajastusse, kus mitte ainult info tarbimine, vaid ka info loomine kasvab peadpööritava kiirusega. Hiljuti seadis Amazoni platvorm piirangu, mille kohaselt tohib iga autor sinna müüki panna kuni kolm isepublitseeritud raamatut päevas. Sellise arenguni oleme jõudnud maailmas, kus raamatuid kirjutatakse järjest enam ka AI abiga. Kirjastused on järjest suurema surve all andmaks välja rohkem raamatuid, mis tooksid müügitulu. Samal ajal on inimeste lugemiskiirus ja tundide arv ööpäevas jäänud samaks. Rohkem kui kunagi varem on vaja spetsialiste, kes aitaksid lugejal teha teadlikke ja häid kirjandusvalikuid. Rohkem kui kunagi varem on vaja, et kirjandusmaailma eri osapooled selles teineteist toetaksid ja koostööd teeksid.

Siinkohal peab muidugi kordama, et alati ei ole hea valiku ja väärtkirjanduse vahel võrdusmärki, kuna vajadused on väga erinevad. Arvukad uuringud on näidanud, et olenemata loetava teksti tajutavast kultuurilisest väärtusest võib lugemine parandada mälu ja treenida aju, suurendada sõnavara, tugevdada empaatiavõimet, vähendada stressi ja lisada loomingulisust. Seega ei tasu ka neid, kes otsivad kirjandusest eelkõige eskapismi, jätta sobivatest valikutest ilma.

Lõpetuseks faktivea parandus: Tallinna keskraamatukogust ei ole maha kantud kogu XX sajandi kirjandust. Võib-olla pidas arvamusartikli autor silmas sarja „XX sajandi raamat“, milles ilmunud olulisematest raamatutest on raamatukogus ammu olemas uuemad trükid. Raamatukogudes mõistetakse hästi tüvitekstide olulisust ja kindlasti ei kao need laenutusriiulitelt kuskile, kui vaid kirjastustel jätkub võimalusi ja huvi uuesti välja anda neid klassikalisi teoseid, mis on tulnud lagunemise või määrdumise tõttu kogust eemaldada.


Statistikat

Eestis on 493 rahvaraamatukogu, kus on pea 10 miljonit raamatut.

Keskmiselt on ühes rahvaraamatukogus 20 000 raamatut.

2023. aastal oli rahvaraamatukogudel 358 000 lugejat, kes laenutasid 9,5 miljonit raamatut.

Keskmiselt laenutab üks lugeja aastas 26 raamatut.

Rahvaraamatukogusid külastati eelmisel aastal 5 miljonil korral.


Raamatukogud võivad loobuda raamatutest, mis on lagunenud ja määrdunud või mille vastu lugejad ei ole aastaid huvi tundnud. Tartu Oskar Lutsu nimelise linnaraamatukogu tasuta raamatute käru.

Pille-Riin Larm

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht