Raamatuviletsuse aasta

PILLE-RIIN LARM

Saatusest troostitum sündida / laulikuks Eestis. Sel suvel on mulle korduvalt meenunud Gustav Suitsu read üheks meisterlikumaks eesti luulekoguks peetavast „Tuulemaast“.

Mäletatavasti avalikustas autori­hüvitusfond 28. juunil laenutushüvitiste nimekirja kommentaariga „Röövi­mine päise päeva ajal. Ajaloo vähim laenutushüvitis raamatukogude aastal“. Selgus, et kultuuriministeerium on eraldanud hüvitisteks 57% väiksema summa kui eelmisel aastal.¹

Kultuuriministeerium tõttas teatama, et laenutushüvitise eelarvet ei ole kärbitud, vaid see oli eelmisel aastal suurem tänu koroonaviirusest tuleneva kriisi mõjude maandamiseks tehtud lisaeelarvele.² Saan asjast nõnda aru, et kultuuriministeeriumi meelest taastus normaalne olukord.

Mõlemal on õigus ja ei ole ka. Eelmisel aastal oli laenutushüvitise eelarve tõesti suurem tänu erakorralisele kriisileevendusele. Tõtt-öelda oli see pandeemia tagajärgede leevendamise tulemusel kasvanud juba üle-eelmisel aastal. Seda tendentsi sai Sirbiski kiidetud ning õhutatud samamoodi jätkama.³ Läks aga täpselt vastupidi. Kolm, neli ega isegi mitte viis aastat tagasi ei olnud ju laenutushüvitise eelarve nii pisike kui tänavu? AHFi saidilt leiab hõlpsasti arvud: 2022 – 124 671 eurot; 2021 – 286 678 eurot; 2020 – 191 328 eurot; 2019 – 130 614 eurot; 2018 – 130 456 eurot; 2017 – 127 629 eurot.⁴

Kirjanikud on pahased õigusega: eesti keeles loodud teose teksti autor sai tänavu ühe laenutuskorra kohta ümardatult 13 senti. Tegu on hüvitisega poes müümata jäänud raamatu eest. Raamatud on teatavasti kallis kaup, uudiskirjanduse tavaline hind on juba 30–45 eurot.⁵ Eriti teravalt tajuvad saamata jäänud tulu ilmselt need kirjanikud, kes oma teoseid ise välja annavad. Kas 13 senti on ikka õiglane hüvitis? Nõustun kirjanike liiduga: tänavu laenutushüvitiseks eraldatud summa muudab kogu ettevõtmise naeruväärseks.⁶

Tegu ei ole täpselt analoogse olukorraga, aga kui näiteks looduskaitsealal asuva erametsa omanikke selle eest, et nad ei tohi oma metsa raiuda, hüvitisega samamoodi nöögitaks, korraldaksid nad ilmselt meeleavalduse.

Kirjarahvas barrikaadidele ei kogune. Mida siis teha? Kõigepealt saavad midagi ette võtta kirjanikud ja tõlkijad ise: järjepidevalt rääkida, kirjutada, selgitada. Mingil määral saavad kirjanikke aidata truud lugejad, kes võiksid oma lemmikautorite teoseid raamatukogust agaramalt laenata ja statistika abil nende hüvitiste summasid kasvatada. Paraku ei suuda raamatukogud uusi teoseid piisaval hulgal soetada, sest neil ei jätku selleks raha. Lugejad on kannatlikud, ootavad järjekorras. Järjekorrad pikenevad, sest raamatud on üha kallimad. Nõiaring.

Laenutushüvitise ülempiir eksisteerib taas ainult seaduses. Tegelikkuses on selle saavutamine isegi kõige viljakamatele ja populaarsematele autoritele tehtud võimatuks. Kuna ülempiir on seotud keskmise palgaga, mis erinevalt laenutushüvitisest kasvab, süveneb lõhe õilsa eesmärgi ja trööstitu reaalsuse vahel tõenäoliselt veelgi.

Autorid ega lugejad üksi seda olukorda ei lahenda. Uuel kultuuriministril ja tema meeskonnal tuleb laenutushüvitise teema tõsiselt käsile võtta.

1 ahf.ee/teated/

2 ERR, Kultuur, 1. VII 2022.

3 Sirp 23. VII 2021

4 ahf.ee/teated/

5 ERR, Uudised, 9. VIII 2022.

6 ERR, Kultuur, 30. VI 2022, vt ka 1. VII 2022.