Räägib nendest, kellest ta ei räägi

Berk Vaher

Kui Maarja Kangro esimene luulekogu lõi üsna klaari ettekujutuse ta tekstiloomevõtetest ja kujundipagasist ning mullune raamat oli lausa poeemina terviklik, siis „Heureka’st” on märksa raskem tervikpilti saada. 1. Neil, kes juba turvaliselt „kirjanduses sees”, on hõlpus pilgata „väljas” olijaid, kellest nii mõnigi arendab konspiratsiooniteooriaid kirjarahva ringkaitsest ja parnassile pääsemise sõltumisest „sees” olijate suguluse, sõpruse või vähemasti nende tundmisega. Lihtne on öelda, et sellised kahtlustused iseloomustavad kehva kirjutajat, kes sisimas ka ise teab, et ei kuulu tippude hulka, ning mängib siis lohutuseks ja  trotsiks seda „hapude viinamarjade” mängu. Ent see on enesepettus. Igaühes meist on peidus fooliumimütsiga mehike, kelle arvates teistel ses „siseringis” läheb paremini – ja seda muidugi seetõttu, et teised on omavahel justkui tuttavamad, mõistavad ja toetavad üksteist. Paradoks seisnebki selles, et teiste samasugustest eelarvamustest saab aimu vaid nendega suheldes – aga siis sugeneb küll arusaamine suhtluskaaslastest, kuid hägustub ettekujutus  nende (kellega ei suhelda) vaevustest. Ja mida üldse tähendab kellegi „tundmine”? Seda, et tuntakse teist väljaspool ta kirjandustegevust – aga mida rohkem on suheldud, seda keerukam see „tundmine” ju on? Ja mida põgusamaks jäävad näost näkku lävimised, seda raskem on väita, et tuntakse teist väljaspool tekste. Miks peaks siis loobuma nende tekstide arvustamisest, kui kõik, mis nende kohta juba ette antud, võib hinnangut vaid objektiivsemaks  muuta? Avastan, et Maarja Kangrot pean kogu arvustuse kestel nimetama just nõnda, täisnimega – pelk „Kangro” oleks liig napp, „Maarja” aga liig küllane. Kui palju on neid autoreid, kelle puhul nii kujuneb?

 

2.
Kirjanduse kujunemises – täpsemalt, inimeste kirjutama hakkamises ja nende kirjutajate kujunemises kirjanikeks – on alati rohkem  sattumuslikkust, kui oleks ilus oletada. Ilus on kõnelda talendist, kutsumusest, pere mõjust, tutvusringkonna vaimsest osadusest, mis kõik peaksid kirjandusse tulemise muutma vältimatuks. Ometi annab äsja kolmanda luulekoguni jõudnud Maarja Kangro septembrikuu Vikerkaares avaldatud intervjuus mõista, et see „toetav” kontekst võib hoopiski tekitada tõrke; et poetessi tütrena rohkesti kirjarahvast kohates ta just kaugenes kirjutamisest: „Nende seltskond oli muidugi sümpaatne, aga mäletan ka, kuidas varases teismeeas tundusid meile keskmise õega igasugused loojapretensioonidega inimesed naljakad ja irriteerivad” (lk 88).

Mis see nüüd sattumuslik on, et ta Tartu ülikooli just inglise filoloogiat õppima tuli – ju oli keeltele andi ja pealegi oli piiride avanemise aeg, inglise keel tundus hüppelauana kuhu tahes ning kuhu tahes too 1993. aastal alustanud  lend on ka välja jõudnud, kõikmõeldavatele elualadele. Ent oli vist siiski üsna juhuslik, et kirjandusse tulijaid-jääjaid oli selles lennus koguni neli.

3.

Kolm neist – Margus Lattik alias Mathura, Jaanus Valk alias Kalju Kruusa ja mina alias Berk Vaher – moodustasid 1990ndate keskpaiku rühmituse Erakkond algrakukese. Neljas – Maarja Kangro – toona veel (või ka enam) avalikkusele  ei kirjutanud. Ometi lävis ta meie kolme, „loomepretensioonidega” tegelasega ja lävib tänini – ja mine võta kinni, kas see suhtlus lükkas tema enda debüüti veelgi edasi või aitas seda hoopis lähemale tuua.

See, et ta ikkagi kirjutama osutus või siis kirjutama hakkas, ei tulnud viimaks üldsegi üllatusena. Kuid tõik on, et Maarja Kangro luuletajadebüüt „Kurat õrnal lumel” ilmus alles aastal 2006, pärast üht ja teistki paljusid kirjutajaid  kaasa haaranud „uue kirjanduse lainet”; ning sestpeale on ta igal aastal avaldanud luulekogu, nagu oleks ta teostamas mõnd ammu plaanitud programmi. Maarja Kangro olnuks luuletajana kui algusest peale valmis, ka ta debüüt ei mõjunud üldse debüüdina, mingi kirjanikumina või stiili otsinguna – ei tahtmisena kellegi teise „liini ajada” ega krampliku pürina kõigist teistest erineda. Ta võttis oma koha eesti luules sujuvalt ja loomulikult.

Ja see on ometi haruldane viimase mõneteistkümne aasta kirjanduslike debüütide hulgas, kus on nii valestarte kui äravajumisi, nii pikki vaikimisi kui pidevaid suunamuutusi. Või siis ikkagi peaksin öeldut taas õgvendama ja ümber ütlema – nii oli kuni tänaseni? Sest kustpoolt ma „Heureka’t” ka ei kaeks, on see Maarja Kangro seni problemaatilisim luulevihik ja märksa sarnasem sellega, mida olen harjunud kujutlema debüütkoguna. 

4.

„Problemaatilisim” ei tähenda seejuures sugugi mitte „nõrka” ega isegi mitte ilmtingimata „ebaühtlast” („ebaühtlus” ja „mitmekülgsus” on ju lõppude lõpuks üks ja seesama omadus, millele annab väärtusvarjundi ikka ja ainult lugeja maitse). Ent kui Maarja Kangro esimene luulekogu „Kurat õrnal lumel” lõi üsna klaari ettekujutuse ta tekstiloomevõtetest ja kujundipagasist ning mullune raamat „Tule mu  koopasse, mateeria” oli juba lausa poeemina terviklikuks komponeeritud, siis „Heureka’st” on märksa raskem tervikpilti saada. Mingist ühtsest stiilist, poeedihäälest või poeetilisest maailmast siin korraga enam rääkida ei tihkaks.

Mida autor siin siis õigupoolest teeb või mida see luule teeb? Või kas need pole üldse lollid küsimused – vähemasti selle kogu puhul? Eelmiste, eriti „Mateeria” puhul ei olnud; seal oli see „tegemise” tajumine kuidagi loomulik.  Aga siin?

On luuletusi, kus see „tegemine” on taas väga teravajooneliselt tunda – näiteks „Eesti säilimine (transtsendentne tähistaja)” (lk 10) ja „Keelepuhtuse deklaratsioon” (lk 11). Võib ilma teisi võimalikke tõlgendusi tapmata väita, et seal pilatakse eestlaste enesekesksust oma kultuuri tajumisel, marurahvuslust ja teisepõlgust. (Meenub, et seda tänaseks palju kuuldud anekdooti, kus eestlane mõtleb, et mida see  elevant küll minust arvab, kuulsingi ülikoolis Maarja Kangro käest!). Eriti just „Keelepuhtuse deklaratsioon” näitab, kuidas jõngalt direktiivne keel Kalevipoja kombel iseendal jalad alt niidab. Ent – need on siin kogus pigem erandlikud luuletused.

Aga millised siis üleüldse on „tüüpilised”?

 

5.

Kas see, mis algab: „Sa lõigud paprikat just nagu orav / sa valad õli nagu tiirlev kull. / Jääd  eluvõitluses kindlasti peale, / sest tehnika, ma näen, on sinu poolt” (lk 59)? Kindlast rütmist ühtäkki kukkumine mingisse tinglikusse proosakeelde – ja siis sellesse rütmi tagasi. Selliseid „ärakukkumisi” on kogus parasjagu nii palju, et ei tihkaks neid pidada juhuslikuks.

Või see: „Tairi-tairi, taa-iti, tii-tiri, tiri-tiri, taa-taa! / Jah! Tubli! Edasi! Tairi, titi! Valjemini, /mida sa häbened? / Vaata neid kuldseid vahtralehti! /Nemad küll ei häbene! / Nii. Nüüd mõtleme kõik välja / päris oma keele, laulame oma silpidel! / Täiesti vabalt! …! …! …! / Noh? Mis siis sinu laul on? / Omas keeles! Vabalt! / Laula nüüd üks silp, / ükskõik, missugune – su oma silp! / Parkett ja tahvel / ja klaver ja kollased lehed ja kontsad / Ei. / Ei? Nii et „ei”? Sina laulad siis „ei”? / Jah… vist jah. Sest see ei ole ka minu silp, õnneks. / Aga ükskord, ükskord – ” (lk 27). See ja järgnev „Võrdsus ja vägivald” seavad kõiksugu loovharjutuste ette nende taotletava tinglikkuse,  keele- ega mõttevabadust neist ei koida – jah, ka suurimad sõnavabastajad-isemõtlejad põrkuvad oma sõltumatust manifesteerides ikkagi alfabeedi trellide vastu ja takerduvad häälepaeltesse. Ons luule, ons vabavärss samasugune ainult näiliselt vaba eneseväljendusvorm, mis tegelikult on juba niivõrd ette reglementeeritud, et tühistab eneses igasuguse uudsusvõimaluse juba luulena kõnelema hakkamisega ja suudab midagi (ära) teha vaid  nurjudes? (Gadamerile viitav „Absoluutne monument” lk 20 – „See luuletus räägib / nendest, kellest / ta ei räägi.”)

 

6.

Samas on „Heureka’s” päris palju selliseid tekste, mis võinuksid oma kujundeilt ja temaatikalt kuuluda ka eelmistesse kogudesse. On linna ja looduse koos- ja vastutoimet, ka muigamist ökotarbimise kui mõneski asjas tinglikuks kombestikuks kuhtuva veendumuse pihta  (Maarja Kangro Sirbis 16. VI 2006: „Püüan kujutada sellist hoiakut, kus inimene pole ei jõmmekspluataator ega patroneeriv teadja, samuti mitte liialdatult harras kummardaja, vaid aus ja siiras küsija. Kel on õigus küsida aeg-ajalt ka lolle küsimusi ja loodusega kakelda, kui ta sealjuures ainult aususe ja respekti säilitab”). On siinsete valusündmuste (aprillirahutused) ja kaugemate samalaadsete (Benazir Bhutto mõrvamine) tõlkimatust euroelu argikeelde.  Ja on seda euroelu argikeelsust ennast, sel määral, et kui kogu eelviimane luuletus „Pikk ja seksikas lõpp (A Short Ride in a Fast Machine)” manab esile lennukatastroofi ülevuse, siis lugemise lõpetanult on ikkagi pigem rahuliku maandumise tunne. Kergeid turbulentse tuli õhus ette, jalad ja tagumik väsisid ära, aga samas taibati pidevalt kohvi serveerida. Maanduja lööb tallad (vahe)jaamapõrandale ega vaata tagasi. Lennuki puhul ei taipa seeüle kahju tunda, luulekogu puhul ikka on natuke kahju küll.

 

7.

„On on on on on on on” (lk 25).

„Ta on olemas, / miski ei vasta, / teadvus ei kustu, / jõledad ergavad tähed „on”, / „on” ei lase end ära tunda, / külm lühis kestab lõpmatult” (lk 33).

„Mul on see nüüd olemas” (kogu nimiluuletus, lk 37).

„Kõige huvitavam ongi see keele puutepind  keelevälisega. See, mida keel reaalsest justkui enese külge haagiks ja ilmutaks, ent mis ikka kaduma läheb. See kõlab kuidagi lacanlikult, aga selline välgatav kokkupuude reaalsega on tõesti traumaatiline, ehmatav. Luule võiks püüda seda edasi anda.” (Maarja Kangro intervjuu Kalju Kruusale, Postimees 30. III 2007).

Tõdemus või soostumine, et iga luuletus on, et just selline ta on ja just sellisena on ta kogemus  omaette, kõigi oma lahendamatustega ja vastuoludega, luuletus teeb seda, et ta on – see leppimine või just jahmunud leppimatus põhjendab viimaks kõike, ükskõik millist luuletust, kaitstes seda väärtushinnangute vastu, süüdistuste vastu, miks ta ei ole midagi muud. Luuletus on, ja kõik selles on. Miks ka mitte. Aga Maarja Kangro näib ometi tahtvat aina midagi muud kui seda, mis on – isegi ühe teksti piires, ammugi siis terve luulekogu ulatuses. 

Ja samas tundub see on tema jaoks luules harva nii väljakannatamatult ärritav kui teiste, veidrikena tunduvate inimeste kehaline juuresolek (või üleolek, ümberolek) ta õõvastavas ja suurepärases novellis „Külas” (septembrikuu Vikerkaares). Kogu oma konstruktiivses eneselõikumises on ohtlikult suur osa „Heureka’st” siiski väga Eesti, väga euro, väga luule: kardetavasti on tõsi, et elame parimas võimalikest maailmadest, ühiskonnakordadest, kultuuridest  ja keeltest, sestap soojendagem end pideva malbe ironiseerimisega, mis võimaldab leppida olevaga aristokraatlikul moel – mõista andes, et tegelikult väärime ju enamat.

 

8.

Maarja Kangro järgmine raamat võib vabalt olla hoopis proosateos. Vabalt või siis sunniviisiliselt, sest too iluskole novellgi näitab, et ta suudab luules juba ehk liiga mitu korda läbi mängitud teemasid mõjusalt ja värskelt proosas taasesitada. Või on järgmine raamat ehk olmeabsurdist pakatav poeem? „Heureka” üks jõulisemaid ja samas kummituslikumaid tekste on ühtlasi kogu pikim ja tihedaim, „Ma olin Lendav Hollandlane ehk Lugu ehitaja Kaljust” (lk 64-65) – Poe, Üdi ja Luuk tühirannal Godot’d ootamas.

Aga kui järgmine raamat on luulekogu, siis tahan ma, et see täidaks „Heureka” lõpuluuletuses „Pöördumatuseliblikas” (lk 74) antud  lootuse ja lubaduse: „ma rapsan tiivaga / head mehed raadios hakkavad köhima / ma lehvitan laiemalt ja tõuseb tuul // mehed köhivad kõõksudes, eeter mässab / laevad ja suplejad upuvad, viimane uni / tuleb tormine ja hall // mõelgem sõnast, mida polnud varem olnud / ta oli nüüd / ja nüüd teda enam pole”.

See on võimalik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht