Rännak maailmas

Lembit Liivak

Ben Okri, Jumalaid hämmastades. Tõlkinud ja kujundanud Mathura, toimetanud Sven Blehner. Allikaäärne, 2012. 148 lk. Armastus oli kõikide ülikoolide kõige tähtsam õppeaine. Terved teaduskonnad olid pühendatud ka elamise kunstile. See oli tsivilisatsioon, mis püüdis lihtsat sihti: vaimset täiust ja meisterlikku elamist. /Ben Okri, „Jumalaid hämmastades”/ Lõuna-Nigeerias Nigeri jõe delta lähedal elab urhobo hõim, keda on arvuliselt umbes sama palju kui eestlasi, kuigi allikate statistilised andmed kipuvad tublisti varieeruma. Neil on oma keel ning isikupärane kultuur, kuid nende ajalugu on jäänud dokumenteerimata, Euroopa vallutajatele jäid nad omal ajal peaaegu märkamatuks ja ka kristlus jõudis sinna alles XIX sajandil. Elu vee ääres ning vahel lausa vee peal annab sisu nende pärimustele, mütoloogiale ning maailmavaatele, aasta tähtsaimaks sündmuseks on kalapüügipidustused sellega kaasneva maskeraadi ja ujumisvõistlustega, samuti korraldatakse igal aastal pidustused veevaimu auks. Urhobod austavad sügavalt oma surnuid ning suhtlevad esivanemate vaimudega ja sellega seotud engungun- ja gelede-pidustustest on kaasakiskuvalt kirjutanud Ben Okri romaani „Näljutatud tee” järelsõnas tõlkija Anne Lange. Suuline pärimus Suurt rolli ning sügavat rituaalset väärtust on sealses piirkonnas läbi aegade omanud suuline pärimus, kuigi globaliseerumine ning suurlinnastumine oma nivelleeriva teerulliga on paraku jõudnud sinnagi. Kuid sõnal näib sealmail veel siiani jätkuvat väge ning jutuvestjad pole pelgalt meelelahutajad: neid hinnatakse kõrgelt ning loo jutustamine kujutab pigem loitsu või liturgiat. „Kui mu ema tahtis mulle midagi selgeks teha, siis ta mitte ei sõidelnud minuga, vaid jutustas mulle loo,” ütleb Ben Okri. Aga lisaks lugudele omab seal tähtsat kohta ka kõik muu, mis on nähtamatu või mida pole võimalik kombata, olgu selleks siis unenäod, nägemused või vaimude maailm.

Urhobo hõimu kuulub niisiis ka 1959. aasta 15. märtsil Minna linnas Nigeeria lääneosas sündinud luuletaja ja romaanikirjanik Ben Okri. Mõne aja pärast kolis perekond Londonisse, kus Ben Okri isa õppis õigusteadust, ja kui poiss oli seitsmeaastane, naasis perekond Nigeeriasse ning nad elasid seejärel riigi suurima linna Lagose getos, kuni Okri tosin aastat hiljem taas kodumaalt lahkus. Väidetavalt oli ta tolleks ajaks poliitiliselt kriitiliste kirjutiste pärast kantud surmamõistetute nimekirja ning oma elu pärast kartes sõitis Okri uuesti Inglismaale. Nigeeria valitsuse eraldatud stipendiumi toel asus ta õppima Essexi ülikooli, ent kui stipendium katkestati, kaotas ta sellega ka oma elatusallika ning oli sunnitud elama kodutuna, ööbides vahel parkides, vahel tuttavate pool. Hiljem on Okri just seda eluperioodi pidanud kirjanikuks saamisel esmatähtsaks.

Ben Okri esmasteks mõjutajateks, mis ilmselt kujundasid tema isikupärast stiili, olid isa raamatukogust pärit Lähis-Ida ja Lõuna-Aasia muinasjuttude kogumik „Tuhat ja üks ööd”, vanakreeka autori Aisopose valmid ning Shakespeare’i „Suveöö unenägu”. Äratundmine, et temast peab saama luuletaja ning jutuvestja, olevat tulnud juba 14aastaselt, ning omamoodi kurioosne on ka asjaolu, mille Okri, olles paremakäeliseks treenitud kurakäeline, avastas mahukat „Näljutatud teed” kirjutades: kui ta ühel hetkel väsimusest kurnatuna üritas romaani edasi kirjutada vasaku käega, sündis sellest sootuks teistsuguse kvaliteediga, märksa tihendatum tekst.

Okri esimene romaan pealkirjaga „Lilled ja varjud” („Flowers and Shadows”) ilmus 1980. aastal, kui ta ise oli 21aastane, ning juba see pälvis märkimisväärset tähelepanu. Aasta hiljem ilmunud proosakogu „Vahejuhtumid pühamus” („Incidents at the Shrine”) võitis Briti Rahvaste Ühenduse kirjanduspreemia kui parim Aafrika autori kirjutatud raamat. Kümmekond aastat hiljem ilmus „Näljutatud tee” („The Famished Road”, e. k 1998, tlk Anne Lange) mis tõi Okrile maineka Bookeri auhinna.

Romaan kirjeldab vaimlaps Azaro toimetusi vaimude ning inimeste maailmas, mis on talle mõlemad reaalsed. Hiljem saab teos kaks järge ning seda on ilmselt samavõrra ülistatud kui ka peetud täielikuks luupainajaks, sest tõenäoselt osutusid Aafrika folkloorist küllastunud nägemused paljudele läänemaalastele liiga võõrapäraseks. Peale Azaro vaese pere võitluse ellujäämise nimel on siin kirjeldatud Okri kodumaa poliitilist olukorda, loomulikult ka poliitikute korruptsiooni, nii rikaste kui vaeste parteide alatuid võtteid häälte püüdmisel. Nende mäng käib veelgi ebaeetilisemal tasandil, kui siinmail näha saab.

Mõistatuse element

Praegu üheks olulisemaks Aafrika kirjanikuks peetud Okrit on maailmakirjanduses kõige enam võrreldud Salman Rushdie’, Arundhati Roy ja Gabriel García Márquezega, kuid paraku on tema loomingu sildistajatel olnud raskusi selle täpsema lahterdamisega ning kõige sagedamini kiputakse tema puhul seega kasutama ebamäärast ning laialivalguvat mõistet „postmodernist”. Teda on seostatud ka maagilise realismi, eksistentsialismi, new age’i, spirituaalse realismi, visionaarse materialismi ja teab millega veel, ehkki Okri ise on niisuguse vägivaldse kategoriseerimise vastu ning leiab, et see tuleneb pigem kriitikute laiskusest: „Igal hobusel … on neli jalga ning saba. Aga see ei ütle hobuse kohta midagi”. Pigem järgib tema looming autori enese sõnul teatavat „unenäo loogikat”, teda paeluvad filosoofilised keerdküsimused, et lahti mõtestada reaalsust. Täpsemalt on selle sõnastanud Okri ise oma mõtiskluses, mille on „Jumalaid hämmastades” järelsõnas eestindanud tõlkija Mathura: „Kasvasin üles seesuguse traditsiooni keskel, kus reaalsusel oli rohkem kui üks mõõde: reaalsuseks olid ka legendid ja müüdid ja esiisad ja vaimud ja surm. See kõik toob inimese küsimuseni: mis on tegelikkus? Inimesel on enamasti kombeks arvata, et maailm on midagi ratsionaalset ja täpset, et see on just selline, nagu meie seda tajume. Ent siis võib meie elus juhtuda midagi, mis paneb meid tajuma, kuidas elu kangasse on kootud veel muud. Ning mind köidab just see mõistatuse element, mis meie elusid läbib – igaüks näeb maailma läbi omaenda tunnete ja mineviku ning keegi ei saa kuulutada, et tema reaalsus on absoluutne. Igaühe tegelikkus on erinev. Ja erinevate reaalsusekogemuste väljendamiseks on vaja ka erinevaid sõnu, erinevaid keeli. Näiteks Jane Austeni keelega ei ole Aafrika tegelikkuse kirjeldamisel midagi peale hakata”.

Unenäopoeetika

Möödunud aasta lõpul eesti keeles ilmunud Ben Okri „Jumalaid hämmastades” („Astonishing the Gods”, 1995), tema üks apoliitilisemaid teoseid, on samavõrd ilukirjandus, fiktsioon, aga ühtlasi võib seda pidada ka elamise õpetuseks, maailma nägemise viisiks, mida omades avaneb meile hoopis teistsugune ilm, kui oleme harjunud nägema. Kirjeldades hinge teekonda kõrgema eneseteadvuse tasandile, mille käigus tuleb kõrvale heita kõik varasemad väärarusaamad, on siin tegu sügavate metafoorsete ideedega mängiva mõistukõnega. Sellel teekonnal nähtamatus linnas kohtub nimetu peategelane kolme saatjaga, kes on talle tema rännakul toeks ning rasketel hetkedel juhatust annavad: esimene tutvustab talle ees seisvaid katsumusi ning selgitab nähtamatu maailma raskemini mõistetavaid põhitõdesid, teine juhib ta läbi vaikuse ning teeb nähtavaks maailma imelisuse, kui seda vaadata lapsemeelse, süütu pilguga, ning kolmas viib ta paika, kus ta saab kümmelda ning puhastuda, enne kui siseneb paleesse, kus valitseb täielik vaikus ning puuduvad täielikult kõik meelelised kogemused. Sündmuste arenedes saab peategelane üha teadlikumaks nähtamatust vaimsest, hingelisest maailmast, mis vabastab ta lõpuks ego piiravast toimest, kuigi viimane avaldab tugevat vastupanu.

Seda raamatut lugedes kipub esimesena pähe tulema mehhiklane Carlos Castaneda ja tema don Juan, aga muidugi ka Paulo Coelho eeskätt oma menukiga „Alkeemik”, kuigi erinevalt paljudest teostest, mis üritavad aforistlikult – ning ühtlasi dotseerivalt ja kommertslikult – avada mängleva kergusega elufilosoofiat ning jagada õpetusi iseseisvaks eluks, pole antud juhul tegemist mõne kahtlase väärtusega eneseabi käsiraamatu, vaid unenäoliselt poeetilise autentse literatuuriga. Igatahes ajastul, kui väärtustatakse ainult kommertsmenu, „läbilöömist” ning materiaalset edukust, mõjub see raamatuke nagu värske sõõm õhku, mida meie neokapitalistlikus ühiskonnas kipub paraku ikka väga nappima. Ja ilmselt nõustuksid ka kõik enne Okrit oma teosed kirjutanud teadjamehed tema kirja pandud sõnadega: „Kõik, mida sa näed, on vähemad asjad, asjad, mis on määratud hävima. Kõik kõige olulisem on see, mida sa ei näe. Parimad asjad lasuvad siin, nähtamatus maailmas”. Küll aga võib soovituseks lisada, et seda raamatut ei tasuks küll lugeda bussis õhtul töölt koju sõites või muuseas koduste askelduste vahele, pigem peaks endale lubama luksust mõneks tunniks kombatavast maailmast eemalduda ning lasta oma vaimul kulgeda unenäotaolisse seisundisse. Ben Okri ise on öelnud, et vahel võib ka mõni unenägu osutuda elatud elu kõrghetkeks, samuti teame, et unenäod on isikupärasemad kui miski muu, mida kogeme, ja kes vähegi on püüdnud oma unenägusid teiste omadega võrrelda või nende irratsionaalset loogikat paberile jäädvustada, teab hästi, kui frustreeriv ning mannetu see ettevõtmine tükib olema. Okri lugemine võibki seetõttu raskeks osutuda, et esmalt tuleb lugejal siseneda autori unenägude maailma ning see omaks võtta, seejärel aga tolles maailmas ära tunda iseenda unenäod.

Kui Okri varasemast loomingust räägib romaan „Näljutatud tee” tema kodukandist Aafrikas, „Jumalaid hämmastades” viib lugeja utoopilisse, vaid vaimumaailmas olemas nähtamatusse linna, siis 2002. aastal ilmunud „Arkaadias” („In Arcadia”) toimub tegevus meile kõigile koduselt tuttavas tänapäeva Euroopas. Võiks isegi vahest öelda, et autor tõstatab siin võib-olla veidi naiivsel viisil teemasid, millele läänemaailmas oma eluga harjunud, mugandunud ning tuimastatud inimene enam mõeldagi ei oska. Nagu eelmainitud teoses, on siingi tegemist utoopilise otsinguga, kuid erinevalt Thomas More’i XVI sajandil loodud ideaalühiskonnast püütakse leida Arkaadiat, Vergiliuse loodud pastoraalset maailma, kus elu kulgeb loomulikult ja tüünelt kaugel inimaskeldustest ega ole veel tsivilisatsioonist rikutud. Tarbetu on siinjuures lisada, et niisugune Arkaadia saab tänapäeval olemas olla üldjuhul vaid spirituaalsel tasandil.

On tähelepanuväärne, et XX sajandist peale on utoopiaid kirjutatud väga vähe ja nende asemele on tulnud antiutoopiad või düstoopiad ning apokalüptilised nägemused. Vahest on siiski tähenduslik, et 1931. aastal ühe maailmakirjanduses kuulsama düstoopia „Hea uus ilm” avaldanud Aldous Huxley pidas elu lõpul vajalikuks viimase teosena luua paljude kriitikute poolt nõrgaks ja ebaveenvaks põlatud utoopia „Saar” („Island”, 1962), kus ta on kujutanud ühe saarerahva harmooniliselt korraldatud ideaalühiskonda ning sügavamal mõistmisel rajanevaid inimsuhteid. Romaani lõpus vallutab välismaailm selle väikse sõltumatu Pala saare, mille rahumeelsed elanikud ei taha ühineda globaalse neurootilise rat-race’iga, ning nad kistakse seetõttu hullusesse vägivaldselt kaasa, kuid vallutajate kaunid sõnad rahust, sõprusest ja helgest tulevikust kõlavad õõnsalt ja mõttetult – tõeliselt valgustatud ilm jääb neile nähtamatuks ja seetõttu pole tegelikult ka nende võimuses seda hävitada.

Sisemine Arkaadia

Seesugust valgustatud maailma ehk siis postmodernistlikku utoopiat otsivad ka romaani „Arkaadias” tegelased. Väike rühm filmimehi – režissöör, operaator, produtsent, esitleja jt – saab tellimuse salapäraselt rikkurilt vändata dokumentaalfilm reisist Arkaadiasse, mis on üheaegselt reaalne paik Euroopas, aga seostub ühtlasi ka maaelu idülli, Eedeni aiaga või sümboliseerib kaotsi läinud lapsepõlve. Kuna kogu seltskonda ühendab see, et nad kõik on oma elukutses läbi kukkunud ning vajavad hädasti raha, ühtlasi lükkab neid tagant soov põgeneda oma ebaõnnestumiste ning „nüüdisaegseks maailmaks nimetatud põrgu närvutava tüdimuse” eest, siis võtavad nad pakkumise tänulikult vastu. See, et tegemist ei ole tavalise realistlikus laadis reisiga, hakkab nähtavaks saama juba Waterloo jaamas, kus rongile astutakse, ja kui Londonit Brüsseli ning Pariisiga ühendav Eurostar siseneb Prantsusmaale viivasse tunnelisse, on romaanis hakanud juba selgelt domineerima metafüüsiline tasand. Arkaadiasse võttegrupp lõpuks ei jõuagi, sest kogu sündmustik takerdub Louvre’is itaalia kunstniku Nicolas Poussini (1594–1665) tänaseni palju poleemikat tekitanud ning ohtraid tõlgendusi inspireerinud maali „Arkaadia karjused” („Et in Arcadia ego”) ees, kuigi oma sisemise Arkaadia näivad tegelased siiski leidvat. Vahest ehk huvitavamadki kui välised sündmused on romaanis autori mõtisklused elust kui sellisest, mis tänapäeval kulgeb nagu „linttrenažööril ning on mõeldud väljakannatamiseks, mitte nautimiseks”, kunstist ning selle vajalikkusest, aga ka nüüdisajastust, milles autori arvates puudub kese, usk ja sisu või, nagu seda väljendab W. B. Yeatsi ülikuulsaks saanud värsirida: „Ei hoia keskpaik asju koos, kõik lammub” (tlk Märt Väljataga). See ei tähenda aga kaugeltki, nagu oleks Okri paadunud pessimist: „Kõige ehedam meis on meie võime luua, raskused ületada, vastu pidada, maailma muuta, armastada ning olla ülevamad oma kannatustest”.

Nüüdseks on Ben Okrile omistatud muljetavaldav hulk preemiaid ning autiitleid ja lisaks 2007. aastal ilmunud romaanile „Täheraamat” („Starbook”) jätkab ta regulaarselt luuletuste ning esseekogumike avaldamist. Põhjalikumalt võib tema kohta lugeda Anne Lange ning Mathura tõlgete järelsõnast, mille materjali on kasutatud ka selles kirjatükis, ja lisaks ülalmainitud kahele teosele on eesti keeles saadaval Krista Kaera tõlgitud Okri kolm esseed (näljast ja luulest), mis on avaldatud Vikerkaare 1993. aasta juulinumbris.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht