Rahatus ja rahutus

Teelolek tundub olevat John Dos Passosele sama tähtis teema kui raha, ent vastupidiselt raha painele kangastub teelolekus ameerikaliku unistuse romantika.

JAN KAUS

Austraalia režissööril Andrew Dominikil valmis 2012. aastal mängufilm „Killing Them Softly“, mis on mu meelest üks paremaid 2010. aastate linateoseid. Eesti keelde tõlgiti selle pealkiri kui „Räpane amet“. Film heidab iroonilise pilgu majandussurutisest mõjutatud Ameerika Ühendriikide allmaailma ellu. Dominiki krimidraama finaalis peab väikse monoloogi Jackie Cogani nimeline palgamõrvar (teda mängib päris veenvalt Brad Pitt), põhjuseks rahulolematus korporatsiooniga, kelle tellimusel saatis Cogan teise ilma kolm meest, ent kes pole nõus maksma talle soovitud summat. Monoloog leiab aset Barack Obama valimisvõitu tähistava kõne ajal. Cogan kritiseerib ameerikaliku demokraatia ideaale ja lõpetab, osutades näpuga telekas kumava Obama poole: „See tüüp tahab mulle öelda, et me elame kogukonnas. Ära aja mind naerma! Ma olen Ameerikas ja Ameerikas oled sa omapäi. Ameerika pole riik, vaid lihtsalt äri. Nüüd aga maksa mulle, raisk!“ Kui lugesin John Dos Passose „42. laiuskraadi“, meenus see monoloog mulle korduvalt.

Mingis mõttes on „42. laiuskraadist“ raske kirjutada, kuna tegu on kolmeosalise romaanitsükli „USA triloogia“ esimese kolmandikuga – iseseisvalt loetav, ent lüli ahelas. Kuna ma pole kaht järgmist osa – „1919“ ja „Suured rahad“ – lugenud, puudub mul tervikust ülevaade. Ma pole muidugi esimene kriitik, kes sedasi tunneb. Kui teos 1930. aastal esmakordselt ilmus, kerkis vastukajades pinnale samasuguseid tundeid. Üks näide. 23. II 1930 täheldas väljaandes New York Herald Tribune Books kriitik ja toimetaja Mary Ross järgnevat: „Kõik need nutikalt teostatud vaated ja kõlad ja maitsed tunduvad olevat abinõu, mis pühitseb eesmärgi – kuigi pole selge, millise eesmärgi. Ja selle esitamata ja vastamata küsimuse tõttu – hämmelduses, mis tundub mulle raamatust endast lahutamatu – lõpetab lugejagi teose teatud segaduses.“¹

Võimalik, et segadust suurendab romaani ülesehitus. Nelisada lehekülge pikk „42. laiuskraad“ on jaotatud neljaks erineva iseloomuga osaks. „Kaamerasilma“ pealkirja alla koondatud peatükid, mida on romaanis kokku 26, kujutavad endast teadvuse voolu stiilis autobiograafilisi minevikupildikesi. Teise mõttelise osa moodustavad „Ringvaated“, fragmentaarsed kollaažid ajalehes Chicago Tribune ilmunud uudislõikudest ja pealkirjadest. Kolmanda mõttelise osa lõikudel puudub ühendav pealkiri, neis kirjeldab autor oma kaasaja kuulsate ameeriklaste elu- ja edulugusid. Mahult kõige suurema neljandiku moodustavad fiktiivsete tegelaste seiklused ja rähklused Esimese maailmasõja eelses USAs. Põhitegelasi, kelle nimega märgitakse ka lõikude pealkirjad, on viis. Esiteks reisiv, sageli puudust kannatav trükkal ja ajakirjanik Fainy McCreary, kes on servapidi seotud ka töölisliikumisega ning kehastab omal moel Dean Moriarty suguste sellide eelkäijat. Teiseks Janey Williams, nooruke stenografist. Kolmandaks veel arengujärgus avalike suhetega tegelev J. Ward Moorehouse, kelle juures Janey assistendina tööd saab. Neljandaks Eleanor Stoddard, sisekujundusega leiba teeniv ambitsioonikas ja jäigavõitu tütarlaps. Viiendaks Charley Anderson, McCrearyga sarnaselt tööd ja võimalusi otsiv automehaanik. Tegelaste trajektoorid põimuvad üldjoontes üsna põgusalt, mis võimendab tunnet, et tõepoolest, Ameerikas oled sa omapäi.

Ühe osa lugemise põhjal on keeruline teha üldistusi terve triloogia kohta. Siiski tõusevad „42. laiuskraadis“ esile teemad, mida saab seostada laiemalt John Dos Passose loomingu ja meelelaadiga ning veelgi laiemalt XX sajandi Ameerika kirjandusega, alates Jack Londoni „Martin Edenist“ ja lõpetades Bret Easton Ellise „Ameerika psühhopaadiga“. Need kaks teemat on raha (või õieti selle puudumine) ja rahutus. Neil teemadel allpool pisut pikemalt peatungi.

Raha(tus)

Ernest Hemingway kirjeldab oma kuulsa omaeluloolise raamatu „Pidu sinus eneses“ viimases peatükis John Dos Passost üsna sarkastiliselt, isegi õelalt, kasutades pärisnime asemel tema määratlemiseks kalaliiki: „Rikastel on oma lootskala, kes neile teed ette valmistab. [—] Juba varakult on ta läbi teinud värdjate asendamatu treeningu ja tunneb varjatud kirge raha vastu, mida ta kaua pole saanud rahuldada. Oma elu lõpetab ta rikkana, olles iga teenitud dollariga nihkunud ühe dollari laiuse võrra vasakult paremale.“²

Sel viisil sõnastatud hoiak on andnud muidugi põhjust Hemingway ja Dos Passose sõprust uurida. Sattusin ühele doktoritööle, kus on kirjutatud nii: „Ülevaade Dos Passose isiklikest dokumentidest näitab pidevat muretsemist nii raha vääringu kui ka selle pärast, millist rolli mängib raha Ameerika ühiskonnas, ning karjääri edenedes ilmutas ta – kooskõlas Hemingway väitega, et dollar mõjutas dos Passose poliitilisi veendumusi – rahategemise vastu süvenevat huvi.“³ Mõningase vastukaaluna võib siin tuua arutluse Peter Watsoni raamatust „Kohutav ilu“. Watson kirjeldab kriitik Alfred Kazini käsitlust Ameerika kirjandusest, täpsemalt argumenti, et „selle peamine lahing, selle suur teema, oli üldises kontekstis seotud äri ja materialismiga“, ning ta jõuab järeldusele, „kuidas mitmed kirjanikud nagu John Dos Passos oma „USA-s“ „tunnevad, et äri võidukäik Ameerikas on olnud kaotus vaimule …“⁴

Olgu, kuidas autori isikliku eluga on, ent raha mängib Dos Passose ilukirjanduslikus loomingus kahtlemata olulist rolli. Tema vahest kõige kuulsamas, 1925. aastal avaldatud romaanis „Manhattan Transfer“ saab rahast omamoodi tegelaskuju, kes ilmub selleks, et kaduda; kellest räägitakse ja kelle kohalolu ihaldatakse, aga kes enamasti puudub, s.t raha on pidevalt kohal millegi puuduolevana. Raha mõjub nagu keemiline element, mille peamised omadused on haihtumine ja sulamine. Kui kellelgi raha ongi, siis liiga vähe – ja seejärel üldse mitte: „Hoolikalt kulutab ta oma viimase veeranddollarilise hommikusöögile. Sellest jääb talle järele kolm õnnesenti või siis õnnetusesenti, kuidas kunagi“.⁵ Eks just puudumise tõttu rahast nii palju räägitaksegi, seda igal pool nähaksegi: „Dollarid kerkivad nagu aur, hajuvad vääneldes tähtede taustal“.⁶ Raha puudumine tähendab muidugi vaesust ning vaesusest väljumiseks on vaja raha saada, ükskõik kust, ükskõik kuidas.

„42. laiuskraadis“ mängib raha sama olulist rolli kui „Manhattan Transferis“. Eriti selgelt tuleb romaanis välja, kuidas raha mõjutab või määratleb inimsuhteid: „Eleanor läks üles oma tuppa, lukustas ukse, viskus voodile ja nuttis natuke, sest ta oli olnud preili Perkinsisse kiindunud. Siis tuli talle üks mõte, mis pani ta südame kiiresti põksuma. Äkki preili Perkins jättis talle testamendiga suure varanduse?“ (lk 237). Ideaalse rahasuhte kirjelduse leiab puuviljakaubanduse pioneeri ja raudtee-ehitajat Minor C. Keithi portreteerivast lõigust, nimelt otsis Dos Passose sõnul see mees „kõike, mida sai odavalt osta, müüs kõike, mida sai kallilt müüa“ (lk 252). Janey kuuleb millalgi pealt, kuidas J. W. Moorehouse’i abikaasa teda süüdistab: „Oh, sa oled külm nagu kala… [—] …sa ei saa mind kasutada lihtsalt vahendina, et mu isa rahale ligi pääseda“ (lk 346).

Kuna raha määratleb suhted, määratleb see ühtlasi ka suhtluse: „Eleanor leidis, et J. W. ideed on väga huvitavad, aga veel rohkem meeldis talle kuulata jutte aktsiabörsist ja Steel Corporationi asutamisest ja Mehhiko naftafirmade raskustest ja Hearstist ja suurtest varandustest“ (lk 290).

Olgu lisatud, et raha oluline roll ei iseloomusta XX sajandi Ameerika ilukirjanduse kontekstis kaugeltki ainult John Dos Passose fiktiivset maailma. Mäletatavasti ütleb Jay Gatsby oma armastatu Daisy Buchanani kohta, et tolle „hääles kõliseb raha“.⁷ Sissetuleku ja sedakaudu raha puudumine käivitab John Steinbecki „Vihakobarate“ süžee. Tõsi, raha puudumine kui tegelasi tegutsema ajendav motiiv pole ainus „42. laiuskraadi“ ja „Vihakobarate“ ühine joon, sest mõlemas teoses kaasnevad sellega ka otsesed viited sotsiaalsele ebavõrdsusele ning sedakaudu Ameerika ühiskonnas XIX sajandi teises pooles ja XX sajandi alguses levinud sotsialistlikele ideedele ja nendega kaasnenud rahutustele. Sellega tegelikult ka kahe teose sarnasused üldjoontes piirnevad.

Steinbeck jõuab oma romaanis välja perekonna ja sedakaudu kogukonna tähtsuseni. Aga kogukondlikkusest pole enam suur samm ametiühingute liikumiseni ja sotsialismini. Sotsialism on esil ka „42. laiuskraadis“, ent Dos Passose suhe sellega on palju jahedam kui Steinbeckil.⁸ Võimalik, et selles jaheduses kangastub Hemingway sõnastatud liikumine „ühe dollari laiuse võrra vasakult paremale“. Muide, Dos Passose romaanis võib kohata isegi üht sotsialistlikku Maarjamaa meest: „Eestlane [—] sai pahaseks ja ütles, et iga klassiteadliku töölise kohus on keelduda selles sõjas võitlemast“ (lk 411). Tundub, et Dos Passos ei näe sotsialismis (või mõnes muus organiseeritud ühiskondlikus ühistegevuses) vastust pitsitavale rahaküsimusele ja raha puudumisega kaasnevale puudusele, Steinbeck pigem näeb. „Vihakobarate“ peategelane Tom Joad saab romaani lõpuks aru, et „üksi pole inimene kuigi suur jõud“.⁹ Dos Passose kangelased tegutsevad see-eest üksinda, oma rohkem või vähem juhuslikke kaaslasi hüljates ja neist hüljatuks jäädes, liginedes ja eemale põrkudes. Ajuti nende teed ristuvad, ent igaühel neist on oma trajektoor, mis on suuresti ennustamatu. Kui „Vihakobarates“ liiguvad perekonnad eesmärgipäraselt ühes suunas – mööda kuulsat Route 66 maanteed California poole –, siis „42. laius­kraadi“ tegelaskujud kaootilisemalt, nii nagu parasjagu parem tundub.¹⁰

Rahutus

Kahtlemata ei saa pidada raha, raha puudumise ja otsimise motiivi ainsaks Dos Passose „42. laiuskraadi“ oluliseks teemaks. Enamgi, mulle tundub, et isegi rahakus ei pruugi tegelasi rahuldada. Isegi siis, kui nende sülle langevad arvestatavad summad, säilib neis mingisugune imelik, irratsionaalne rahutus. Sel rahutusel on palju väljendusviise. Otsitakse raha või sotsiaalset õiglust või mõlemat, aga ka sootuks muud: armastust, armastusest vabanemist, tööd, tööst vabanemist, paigalejäämist, paiga hülgamist.

Siin ilmnebki „42. laiuskraadi“ ja „Vihakobarate“ suurim erinevus. Joadide perekonda ajendab liikuma väline hädavajadus, tootmisvahendite ja toitainete puudus – nad võõrandatakse maast.¹¹ Dos Passose kangelasi tundub saatvat aga vastupidine mure: nad ei suuda õieti kuhugi paigale jääda, nad on ise kõikjal võõrad. Sageli unistatakse rahast just selleks, et kuhugi mujale minna, et liikuda: „Ta soovis, et tal oleks nodi, et osta endale mootorratas ja sõita sellega kuhugi välja“ (lk 396). „42. laiuskraad“ ei anna ühest või ammendavat vastust, kust selline irratsionaalne rahutus tuleb, vaid osutab lihtsalt rahutuse mastaapidele, sest vajadus olla mujal ei iseloomusta ainult romaani fiktiivseid kangelasi. Näiteks juba mainitud Minor C. Keithi peatükk lõppeb nii: „Mispärast see rahutu pilk silmades [—] Minor C. Keithi pildil, kõigil tema piltidel ajalehtedes, kui ta suri?“ (lk 253).

Tõesti, mispärast? Põhjusi võib olla muidugi mitu. Ameerika Ühendriigid sündisid rändamise tagajärjel, Euroopa väljarändajate järglased rändasid lääne poole, mis tähendab, et terve maa, kõik need üheksa miljonit ruutkilomeetrit on täis rännukihu ja rännusunni jälgi, nii et vajadus liikuda on võib-olla hakanud elama omaette elu. Kui Ameerika on maa, kus sa oled paratamatult omapäi, siis see on ühtlasi maa, mis on sündinud teeleasumistest, irratsionaalsest kihust jõuda eldoraadosse, haarata pidevalt eest libisevat miraaži. Siin mängib rolli ka geograafia, territooriumi ida-läänesuunaline väljavenitatus, mis justkui kutsub liikuma, idakaldalt läänekaldale ja tagasi – ehk miski, millele osutab ka Dos Passose romaani pealkiri. Kui Charley unistab mootorrattast, siis kõlab see nii: „Põrgusse see kõik, mõtles Charley; ma tahan maad näha“ (lk 396). Aga võib-olla tahab ta ühtlasi kogeda seda, mida Jack Kerouac nimetab mõnikümmend aastat hiljem „tee puhtaks täiuslikkuseks“¹² – millekski, mis teeb teekonnast, teelolekust, liikumisest omaette väärtuse.

Muidugi ei tasu Dos Passose romaani kontekstis unustada liikujate, kunagiste väljarändajate ja nende järeltulijate kultuuritausta, tõsiasja, et väljarändajad „elasid kapitalistliku, turule orienteeritud unistuse järgi. Nende eesmärk oli [—] pöörata kõik, mis võimalik, millekski eksporditavaks ja kasumlikuks“.¹³ Sellegipoolest tundub teelolek olevat Dos Passosele sama oluline teema kui raha. Ning vastupidiselt autorit painavale, temas pidevaid armastuse-viha spasme tekitavale rahale kangastub teelolekus mingi püsiv ameerikaliku unistuse romantika, mis tundub elavat omaette elu ka praegu, rohkem kui 90 aastat pärast „42. laiuskraadi“ ilmumist. Eriti hästi võtab selle motiivi romaanis kokku üks Thomas Alva Edisoni kirjeldav lause: „Ta oli hulkuroperaator üle terve kesklääne: Detroit, Cincinnati, Indianapolis, Louisville, New Orleans, alati varatu, riided kemikaalidest plekilised, alati üritamas telegraafiga vigureid teha“ (lk 305). Ameerika on maa, kus sisemine teelolek saab väljenduda füüsiliselt – ja vastupidi.

Võimalik et füüsilise rahutuse kaudu manifesteerub John Dos Passose silmis laiem ameerikaliku iseolemise ideaal, iha jõuda välja ainulisusse, vabatahtliku iseseisvuseni, mis võib olla seotud majandusliku heaoluga, ent rahast siiski tunduvalt olulisem – või mille teenistuses raha alati on. Selle ideaali sõnastab autor peatükis, mis portreteerib juristi ja poliitikut Robert M. La Follette’i: „tahtejõuline mees, kes väljendas ainult iseenda ja mitte kellegi teise arvamust“ (lk 375). Ameerikas oled sa omapäi – või selle poole teel.

1 Rmt: John Dos Passos. The Critical Heritage. Rout­ledge, 1988, lk 79.

2 Ernest Hemingway, Pidu sinus eneses. Tlk Enn Soosaar. – Loomingu Raamatukogu 1965, nr 29-31, lk 141.

3 Laura E. B. Key, Face Value. Representations of Money in American Literature, 1896-1944. The University of Manchester, 2012, lk 194. https://pdfs.semanticscholar.org/d497/0e80a77b14de79ec45b2b543a2fe96aa5a9b.pdf

4 Peter Watson, Kohutav ilu. Tlk Inna Feldbach, Andres Kask, Sirje Keevallik, Triinu Pakk-Allmann, Lia Rajandi ja Lauri Vahtre. Varrak, 2004, lk 377.

5 John Dos Passos, Manhattan Transfer. Tlk Olavi Teppan. Tänapäev, 2007, lk 429.

6 Samas, lk 120.

7 F. Scott Fitzgerald, Suur Gatsby. Tlk Enn Soosaar. Katherine, 1996, lk 104.

8 Siia võib lisada juba mainitud Jack Londoni romaani „Martin Eden“. Selles 1909. aastal ilmunud romaanis seab autor vastamisi nimitegelase kodukootud individualismi ning sellest tulenevad hukatuslikud tagajärjed. Väidetavalt leidnud London, et Martin Edeni oleks päästnud hukatusest just liitumine sotsialistliku liikumisega, oma elujõu rakendamine endast suurema idee ja seisusliku vennaskonna teenistusse. Probleem oli lihtsalt selles, et suur osa lugejaskonnast pole osanud sellist taotlust teosest välja lugeda – mina nende hulgas. Pigem võlus mind noorpõlves Martin Edeni sobimatus oludega, tema protest konventsioonide vastu. Muidugi on Martin Edeni arengukaar seotud ka rahaküsimusega: kuna Martin tahab saada kirjanikuks, ent tema teoseid ei taheta tükk aega avaldada, peab ta kannatama tõsise rahapuuduse all ning romaanist leiab omajagu episoode, kus peategelane sente loeb ja pandimaja vahet käib.

9 John Steinbeck, Vihakobarad. Tlk J. Lohk. Eesti Raamat, 1964, lk 503. Ühendava kogukondlikkuse poliitilise potentsiaali osas ei jää romaanis kahtlusi: „Vaat sellepärast, et me ühiselt tegutseme. Üht meest ei saa asešerif siin kinni võtta. Ta peab terve laagri arreteerima. Ja seda ei julge ta teha. Meil tarvitseb ainult hõigata ja varsti on kakssada meest väljas. Kord pidas ametiühingu organisaator tee ääres meile kõne. Ta ütles, et sedaviisi talitada võib igal pool. Tuleb ainult ühiselt tegutseda. Kahesaja mehega ei julge nad skandaalitseda. Kuid ühe võtavad kinni“ (lk 430).

10 Muide, „42. laiuskraad“ lõppeb Ameerikast lahkumisega, mis tekitab huvitava pöördvõrdelise seose Franz Kafka „Ameerika“ algusega.

11 Eelmise aasta üks paremaid eestikeelseid raamatuid oli mu meelest Jüri Lippingu „Etüüdid punases“. Üks raamatu väärtusi seisneb Lippingu võimes kirjeldada marksismi rahulikult distantsilt. Seoses Marxi vaateviisi käsitlusega tõstab Lipping esile „võõrandumise“ mõiste: „Võõrandumine on õigupoolest mitmene. Peale töö lõpptulemusest võõrandumise (tööline peab suhtuma oma töö produkti kui võõrasse esemesse, mis ei kuulu talle) võõrandutakse ka tootmistegevusest (tööprotsess ei sõltu töölisest, kelle töövõimet hallatakse ja käsutatakse väljastpoolt …)“. (Jüri Lipping, Etüüdid punases. Vabamõtleja, 2020, lk 13-14.) Sellist võõrandumist sümboliseerivad „Vihakobarates“ traktorid. Põhimõtteliselt põgenevadki inimesed Californiasse traktorite eest.

12 Jack Kerouac, Teel. Tlk Peeter Sauter. Maa, 1996, lk 105.

13 Elliott West, Contested Plains. Indians, Goldseekers, and the Rush to Colorado. University Press of Kansas, 1998, lk 329. Muide, omamoodi tähenduslik, et Dos Passos ei pööra tähelepanu USA vaimuseisu tugevalt mõjutavale religioossusele, mida filosoof John Gray on iseloomustanud kui apokalüptilist messianismi (afektiivne hoiak, mis mõjutab näiteks „Vihakobarate“ süžeed). Tõsi, Dos Passose kangelased liiguvad sageli suurlinnade vahet, kus usulisi kihke varjutab kapitalistlik vaim.