Rahva süda mandrijää hinguses

Aapo Ilves

Miljon aastat Eesti teatrit  

 

Ugrilase näitemängulembus hämmastab. Ugrilase näitemängulembus on suisa patoloogiline. Sellest lähtuvalt on omakorda loogiline, et me oleme sunnitud kurtma teatrite vähesuse üle, kuna ühes korralikus Eesti Vabariigis ei saa neid kunagi olla piisavalt ega liiga palju.

Rakveres on Kangro pull ja Rakvere teater. Viljandis on Ando Kivibergi ratsamonument ja teater Ugala. Võrus elas esimese rahvuseepose autor ja nüüd tegutseb seal Võru teatriateljee, mis teeb toredaid etendusi. Üks uusimaid rahvuseepose autoreid Kivisildnik pagendati eelmise sajandi lõpus Vanemuise linnast Pärnusse. Kuna ka Pärnu pole jaksanud ühiskondlikule survele vastu seista, on seal loomulikult teater. Teatri nimi on Endla ja tema naiselikud võlud pälvivad ilmselt ainukeste aladena Kivisildnikugi kompromissitu heakspanu, mida me võime aduda Sveni teatriarvustustest ning tema näidendi “Pööripäev” lavastumisest. Põhjust rahuloluks on ka Kuressaarel, sest ennem ei vajunud Kingissepa monumentki maapõhja, kui nemad juba oma Linnateatri käima said. Tallinnas asub väiksemate palgapalaganide ja näitekombinaatide kõrval ka Eesti suurim ja muljetavaldavaima eelarvega rahvateater üldse – riigikogu. Rahvas tahab oma lavastajaid väärida, valimised etenduvad perioodiliselt ja sestap tuleb kahjatsedes nentida, et troppide valitsused on saanud normiks. Selle valguses on parem, kui me “mustast lambast” täna rohkem ei räägi – liiatigi öösel must ei paista. Toimivate rahvateatrite-näitemänguseltsingute nimekirja lõpp tuleks ju nagunii kirjutada pimedas, kuna enne selle valmissaamist läheb jumalapäike looja. Ütle mulle, kas sul on teater, ja ma ütlen, kas sa oled olemas.

Selleks, et etenduda, peab sõna eelnevalt vormistuma käsikirjaks. Dramaturgia on laulutekstide kõrval üks kahest vaalast, mis annab nutikale kirjanikule teenistust. Projekti-, ilu- ja ajakirjandus on selle kõrval prügikalad. Kui kirjanik ei kirjuta etendumisvõimelisi tekste, on tema palk väike ja teatripiletite ostmiseks ei jätku raha. Ta jääb ühisteadvuse olulisimast osast välja, võõrandub, ja seetõttu pole tal asja ka rahva südamesse.

Umbestäpselt Eesti teatri kutseliseks kasvamise ajal tuuritas oma asjaarmastajate trupiga mööda Maarjamaad ringi kirja- ja muusikamees Herman Julius Schmalz. Rahva südamesse jäi ta siiski anonüümselt, sest tuntuks said ja folklooriks varastusid hoopis tema hitid “Sauna taga tiigi ääres” ja “Setokõsõ sõitsivä”. Schmalzi teatritükid etendusid “eht setu keelemurrakas” ja jäid omas ajas paraku marginaaliaks, nagu ka nende kaasaegne, seto lauluimä Taarka. 100 aastat hiljem segab Vanemuine palgalisi ja amatööre ning etendab lauluema lugu Obinitsas ja setu keele täies väes. Herman Juliuse pärandile ja elunäidendile õnnestus draamavalgust lasta tagasihoidlikul siinkirjutajal. See oleks jäänud sündimata, kui poleks olnud tugevat ühis- ja kogukondlikku survet. Toore jõu vastu ei saa.

Koha- ja ajaloonäidendite parim sünergia sünnibki unustatud teemade ning tänasest kogukonnast püütud rahvanäitlejate kohtumisel. Nagu näiteks ka Olavi Ruitlase metsavennadraamas “Volli”, mis Võru teatriateljee esituses vahendas aega, kui eestlane oli eestlasele hunt. Kui minevik on laval lahti mängitud, on see südamele hea ning edasikaebamisel on mõtet ainult püünet, lavastajat ja truppi vahetades. Lõunaeesti-keelne ja -teemaline teater teeb meele rõõmsaks, sest kuigi kivirähkluski on Rehepapi kujul võru keeles ära käinud, pole seda ometigi veel liiga palju.

Aga kas üldse saab olla liiga palju teatrit? Kas liiga palju teatrit võib tappa? On ju inimesi, kes ikkagi kardavad. Eesti muusikale. Ooperit. Balletti. Suvetuure. Igaühele oma väike hirm. Ugrilaste esimesteks spektaakliteks olidki ilmselt karupeied – loom oli suur ja kohutav ka tapetuna. Ühiskondliku vabanduse sai pälvida ainult hiilgava etendusega, muidu jäid kõhud tühjaks. Näljakartus ongi vajutanud eestlase geenimustrisse kaks maski: kurva ja rõõmsa. Enne vaimutoit, siis ihu oma – see on meile ihuomane. Ükskõik, kas pada aetakse podisema moodsal ja suure ökoloogilise jalajäljega elektripliidil – riiklikus kombinaatteatris või on endid koopaesisele platsile sättinud taela ja tulekiviga harrastajad. Ja selge on, et eesti teatri peiede puhust etendust me enne mandrijää taastulekut siinkandis ei näe.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht