Rahvuskirjandusest globaalsete võrgustike poole

Paljud eesti kirjanduse tõlgete lugejaist ei ole niivõrd huvitatud eesti kirjandusest, vaid mõnest rahvusülesest nähtusest, mida võib vahendada ka eesti autor.

SVEN VABAR

Eestlastele on esimesest ärkamisajast saadik olnud põletavalt, eksistentsiaalselt tähtis küsimus, kas ja kui palju muu maailm Eestit ja eesti kirjandust tähele paneb.

Eesti kirjanduse suurem edu maailmas jääb 1990. aastatesse, kui idabloki vabanemise tuules loeti läänes Jaan Krossi, Jaan Kaplinski ja Emil Tode teoseid. Eesti kirjandus-establishment on lootnud selle huvi taastärkamist ning selle nimel ka tööd teinud, üritades maailmas tutvustada Eesti populaarsemaid ja auhinnatumaid kirjanikke, kes on ühel või teisel kaalukal viisil oma loomingus käsitlenud Eesti ajalugu, saatust ja eestlase identiteeti. Prominentseim näide on vahest Andrus Kivirähk, kelle romaan „Mees, kes teadis ussisõnu“ on menukas olnud Prantsusmaal, Hollandis jm.

Peab ent ütlema, et maailma huvi eesti kirjanduse vastu ei ole 90ndatega võrreldav. Miks? Kas kirjanikud on kehvemad kui ennemalt? Ma ei arva. Ehk on põhjus selles, et inimeste identiteet, kultuur ja lugemisharjumused on tänapäeval radikaalselt teistsugused kui kõigest paarkümmend aastat tagasi. Tollal, internetiajastu koidikul, enne Facebooki, Wikipediat, odavlennufirmasid ja AirBnb-d oli inimeste kultuuriline eneseteadvus üles ehitatud palju enamal määral hierarhiliselt ja rahvuskultuurikeskselt. Heades koolides haritud lugeja oli kursis eeskätt omakeelse kirjanduse tippudega ning mõnikord tundis jõudumööda huvi muu rahvuskirjanduse, enamasti Euroopa suurte ja vanade kultuurrahvaste tippude vastu. 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse revolutsioonid vinnasid korraks ajalehtede esikülgedele ka mõned väiksed uustulnukad ja nii juhtuski, et haritud maailm tundis üürikeseks hetkeks mõningal määral huvi nimelt Eesti vastu – selle maa ajaloo, kultuuri jne vastu.

See huvi lahtus sedamööda, kuidas Eesti lakkas olemast piiririik ning ühines igava ettearvatavusega kõigi tähtsate lääne poliitiliste organisatsioonidega. Kuid asi ei olnud ainult selles. Peamine huvi lahtumise põhjus oli, et globaliseerumine ja internet muutsid XXI sajandi algul drastiliselt kultuurikontaktide tekkemehhanismi. See kõlab triviaalselt, ent pole mu meelest endiselt kuigivõrd teadvustunud. Inimesed Eestis ikka imestavad: „Tänapäeval ilmub nii palju raamatuid. Ei jõuagi enam kõike lugeda!“ Maailmakirjandus ei tähenda enam ammu vaid Euroopa, Põhja-Ameerika ja ehk ka Ladina-Ameerika rahvuskirjanduse tippu. Nüüd, kui maailmakirjandus tõepoolest tähendab kogu maailma kirjandust – ka Aasia ning Aafrika kirjandust –, ei jõuaks kõigi nende rahvaste tippteoseid läbi lugeda isegi mitte Uku Masing (kes oskas kümneid keeli ja luges parimatel päevadel väidetavalt kuni 1000 lehekülge päevas).

Tänapäeva maailmas kinnituvad lugejate huvid rohkem rahvuskultuuride piire võrgustikena ületavate identiteetide külge. Kui keegi tunneb praegusel ajal huvi eesti kirjanduse vastu, siis ei huvitu ta niivõrd Eestist, meie ajaloost ja kultuurist, vaid meie ajaloo või kultuuri mõnest rohkem või vähem spetsiifilisest aspektist, mis ei pruugi olla Eestile eriomane, vaid peegeldub teistegi rahvaste juures. Ta ei tunne huvi parima eesti kirjanduse vastu, vaid teda huvitab mõni rahvusülene nähtus, mida võib vahendada ka eesti autor. Ta tunneb huvi näiteks hernhuutlike ideede leviku vastu Kesk- ja Ida-Euroopa maadel XIX sajandil, mistõttu ta soovib informatsiooni Eduard Vilde romaani „Prohvet Maltsvet“ kohta. Või huvitub ta hoopis soomeugri keeltes kirjutatud punkluulest või endise NSVL aladel kirjutatud ulmekirjandusest. Või nõukogude hipidest. Niisuguses kultuurikonjunktuuris ei tule maailmale tutvustada mitte eesti kirjanduse üksikuid tippe, vaid pakkuda võimalikult eripalgelist valikut, et välismaa huviline leiaks üles nimelt need üksikud teosed, mis teda huvitavad. Deleuze’ilikult-guattarilikult kõneledes ei tule pakkuda mitte suurt kirjandust, vaid hulgaliselt mitut sorti väikeseid kirjandusi, mis moodustavad seadeid muukeelsete väikeste kirjandustega. Sellest vaatepunktist on iseloomulik, et ühed tõlgitumad praegus­aegsed eesti autorid on Indrek Hargla oma apteeker Melchiori krimilugudega ja lastekirjanik Piret Raud.

Võidakse vastu kosta, et see on mingi postmodernistlik tühijutt ja niisiis aegunud, sest postmodernism suri koos XX sajandiga, varises põrmuks ühes New Yorgi kaksiktornidega. Mulle nõnda ei paista. Mulle paistab, et kui miski aasta­tuhandevahetusel põrmu varises, oli see „postmodernism“ pelgalt akadeemilise nähtusena. Seni oli see reaalses elus puudutanud äärmisel juhul vaid maailma elanikkonna kitsast segmenti: lääne suurlinnade jõukamat, nooremat ja mobiilsemat rahvast, samuti intellektuaale, osa rahvusvahelisest vaimsest koorekihist. Põrmu varisesid piirid elitaarse teooria ning ülejäänud maailma vahel. Alles nüüd hakkab globaliseerumine ning rahvusriikidel põhineva ilmakorra hääbumine päriselt kätte jõudma ka ülejäänud maailmale. Siinkohal võib lugeja osutada, et vaata, mis toimub praegu maailmapoliitikas: rahvuslus tõstab hoopis pead. Kas ei põhjusta aga üle maailma kostvaid loosungeid, mis kutsuvad üles tegema üht või teist asja great again, just nimelt hämar, õõnes ja ärev tunne kuskil kõhu alaosas, et see üks või teine asi, mida tahetakse teha great again, see vana maailmakord on tõepoolest pöördumatult kadumas?

Eesti kirjandusel ja keelel on perspektiivi siis, kui laseme rahvuskeeli ületavatel väikeste kultuuride võrgustikel sujuvalt toimida ka eestikeelses kultuuris. Eestis on iibest palju suuremas languses raamatute tiraaž. Mõnedki potentsiaalsed Madis Kõivud või Ilmar Laabanid heidaksid vahest klaviatuuri noores eas põõsasse, kuna väikses Eestis ei leiaks nende spetsiifiline looming lugejaid. Seda ei juhtuks, kui globaalsed võrgustikud toimiksid ka Eestis. Nad kirjutaksid edasi, eesti keeles. Kõige tähtsam on, et võrgustike nii kodumaised kui ka välismaised liikmed neid huvitavad äärealade eesti kirjanikud üles leiaksid.

Sven Vabar on eesti kirjanduse ingliskeelse e-leksikoni ehk EWODi tegevtoimetaja. Artikli aluseks on Eesti kirjandusmuuseumi Kreutzwaldi päevadel 22. XII 2020 peetud konverentsiettekanne. Artikkel esindab Vabari isiklikke seisukohti ega peegelda EWODi ametlikku poliitikat.

https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/mis-on-ewod/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht