Raputada piire

Sõnavõtt 14. mail 2022 Tartus avalikul kohtumisel lüürilise minaga

TIIT HENNOSTE

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Я люблю смотреть, как умирают дети.“ Nii algab futurist Vladimir Majakovski luuletus „Mõni sõna minust endast“. See on kirjutatud aastal 1913, 110 aastat tagasi.

AVANGARDISM, AVANT-GARDE võib olla luule, elu, poliitika. Avangardism on lippude raputamine, suur segadus rongkäigus. Avangardism on endale võetud maksimaalne vabadus. Avangardismi kreedo on uuendamine, originaalsus iga hinna eest. Avangardismi kreedo on piiride eiramine, üle piiride minemine. Aga mitte ainult. Avangardism on see, kui minnakse üle ka piiride ületamise piirist. Minnakse liiga kaugele. Nii kaugele, et paljud ei usalda enam kaasa minna.

 

Avangardism on minek üle aktsepteeritavate mõtete ja tegude piiri. Nagu seesama Majakovski.

Või nagu noore Kivisildniku prohvetikuulutus:

 

mul on kästud
kusta teie kaevu

 

Avangardism on minek üle sõnade piiri. Kuni sõnad vabastavad ennast kasutaja tahtest. Nagu Erni Hiire siurulikku armastust rappiv „Armluul“:

 

Kii . . . . . kii . . . . . . kiii!
Kippee ri-rindari kippe [—]
Aaa! –
Schkvaal schkvaal schmaal aal [—]

 

Või kuni tähed ja sõnad asuvad omavahel võitlusesse nagu Paul-Eeriku „Vihma maitsest“:

 

Pea suu
lahti, kui sajab.
Pea suu lahti, kui
sajabcdefghij
kuisajabcdefghijk
lahtikuisajabcdefghij

 

Selle võitluse lõpp võib olla Kalju Lepiku „Must laul“, milles mustad tähed on sulanud kokku mustaks ristkülikuks. Sest mõru mõtte puhul saab sõna otsa, jääb vaid must laik, nagu luuletaja ütleb.

Selle lõpp võib olla ka selline, et tähed kaovad ja jääb vaid valge leht nagu Paul-Eeriku pühasid luulekatedraale lammutava „Saatja aadressi“ 99. lehekülg.

 

Avangard oli alati aktsioonis ja provokatsioonis, alati rääkiv, mõnikord röökiv. Avangard tahtis välja paista ja raputada. Ka teksti puudumine oli tekst, seisukohavõtt, aktsioon. Ka sõnade puudumine oli sõnaks saanud liha. Või lihaks saanud SÕNA.

 

Siis saabus hetk, kui ka piiride ületamise piirid said ületatud.

Tulid autorid, kes leidsid, et tuleb kirjutada nii, et see poleks mitte kellelegi vajalik. Tekstil pole tähtsust, selle võib ka joone all ära tuua. Nagu kirjutas umbes kolmkümmend aastat tagasi Hasso Krull.

Selline tekst võib lihtsalt puududa. Nagu Tartu Postimehe refereeritud pressiteade olematu raamatu esitlusest olematutes Tartus trepikodades aastal 2005. Mille järgi raamatu autor on erkki luuk ja pealkiri on „   “ ning teost on trükitud 0 eksemplari. Ja lisas „Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhatuse esimees Berk Vaher andis olematu raamatu ja selle olematu tutvustamise kohta ülimalt napi kommentaari. „  ,“ ütles ta. „  .““

See ei olnud enam avant-garde, see oli nullindate nullmäng, ZERO-GARDE.

 

Ja tuli hetk, kui originaalsus kuulutati olematuks. Tekstid on alati kokku laenatud, kokku varastatud teistest tekstidest, kuulutas see mõtteviis. Nagu Kivisildniku sonetid, mis on kokku pandud erinevate rahvalaulude ridadest. Selline autor on mikrorevolutsionäär, kelle võib ka joone all ära tuua. Ning autor võib ka lihtsalt puududa.

Seda on nimetatud miskipärast postmodernismiks. Tegelikult on see midagi muud, see on oleva luule taaskasutus, POEETILINE ROHEPÖÖRE.

Sellel teel on veel pikk maa minna. Vähemalt seni, kuni sünnib prügi­sukeldumise luule. Luule, mida luuakse teiste autorite poolt prügikasti visatud, aga veel värsketest ja söödavatest värssidest.

 

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht