Reet Krusten 11. III 1934 – 20. VI 2021

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Suve hakul lahkus meie seast 87aastasena kirjandusteadlane ja lastekirjanduse uurija Reet Krusten.

Ta sündis esiklapsena kultuuritegelaste peres. Tema isa Erni (Ernst) Krusten ja onu Pedro Krusten olid mõlemad kirjanikud, onu Otto Krusten karikaturist. Seetõttu tundus, olles saanud põhi- ja keskhariduse Lääne-Virumaal, loomulik valik astuda Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima. Pärast lõpetamist töötas Reet Krusten Keele ja Kirjanduse Instituudis aspirandi ja teadurina ning Eesti Riiklikus Kirjastuses korrektori ja toimetajana.

Krusten alustas kirjandusteadlasena proosa uurimist, kaitstes 1966. aastal filoloogiakandidaadi kraadi väitekirjaga „Eesti nõukogude proosakirjanduse arengujooni sõjajärgsel perioodil“. Hilisemal ajal keskendus ta lastekirjanduse küsimustele. Artiklid lastekirjandusest „Eesti kirjanduse ajaloo“ köidetesse ja teistesse teatmeteostesse (EKBL, ENE, ENEKE jm) on valminud just tema käe all. Ta on ka „Lastekirjanduse sõnastiku“ (2006) üks koostajaist ning raamatu „Eesti laste- ja noortekirjandus 1991–2012“ (2014) retsensent.

Krusteni lastekirjandusliku uurimistöö tipuks võib pidada eesti lastekirjanduse esimest täielikku arenguloolist ülevaadet „Eesti lastekirjandus“ (1995), mis viis selle ainevaldkonna käsitluse kirjandusteaduslikule, tugeva teoreetilise baasiga tasandile. Raamatu sissejuhatavas osas on autor esile toonud teoreetilised seisukohad (mis on lastekirjandus, kuidas seda uurida jmt), seejärel andnud ülevaate eesti lastekirjandusest alates rahvaluulest kuni 1990ndateni. Teos pakub kõigile lastekirjanduse uurijatele kirjutuslaua nurgal seistes praegustegi tegemiste puhul ajaloolist tuge ja inspiratsiooni.

Peale ajalooliste ülevaadete täiskasvanuile avaldati Reet Krusteni eestvõtmisel mitmeid 1920.–1930. aastatel tegutsenud ning Nõukogude perioodil põlu alla sattunud kirjanike valikkogusid lastele. Tema koostatuna ja põhjaliku eessõnaga varustatuna nägi sarjas „Eesti lastekirjanduse varamust“ trükivalgust Jüri Parijõe („Jutte“ 1982), Jaan Vahtra („Metsajärv“ 1982), Marta Sillaotsa („Trips, Traps, Trull ja teised“ 1987) ning Reinhold Kamseni („Kodukoppel” 1992) unustusse määratud looming. „Vanad aabitsajutud“ (1993) tõi aga rambivalgusesse parimad aabitsa- ja lugemikupalad aastatest 1795–1940. Hilisematelgi perioodidel leidis Reet Krusten arhiiviriiuleilt ikka seda, mis meie lastekirjanduslikku mälu turgutaks ja taastoodaks. Kogumikud „Eesti lasteluule kuldraamat“ (2009), „Eesti muinasjuttude kuldraamat“ (2009) ja „Eesti muistendite kuldraamat“ (2010) on selle tõestuseks.

Reet Krusten oli sildade looja. Tema kaudu toimusid paljud omaaegsed lastekirjanduslikud kontaktid, iseäranis Baltimaadega. Nii näiteks valmis koostöös Aija Janelsiņa-Priedīte ja Kestustis Urbaga ülevaade Baltimaade lastekirjandusest („Barnboksgrannar: barnlitteraturen i Baltikum“ 1997). Eesti iseseisvuse taastamise perioodil lõi just Reet Krusten Põhjamaadega, eriti Soome Lastekirjandusinstituudiga tihedad, tänapäevalgi toimivad sidemed.

Need, kel oli õnn Reet Krusteniga koostööd teha, meenutavad tema laialdasi üldkultuurilisi teadmisi, täpsust, süvenemisvõimet ning jäägitut armastust lastekirjanduse vastu. Ajast, mil Krusten oli lastekirjanduse vallas juba vaieldamatu autoriteet, mäletavad tollased valdkonnaga alustajad tema sooja südamlikkust ja toetvat kätt. Lahkelt juhatas ta noori uurijaid läbi meie lastekirjanduse ajaloo, meenutas omaaegset ajaloolist tausta, tõi sealt esile paralleele kaasajaga, aitas leida teoreetilist kirjandust ning juhatas kätte uurimisteel kaduma kippuva suuna. Kunagi ei olnud tunda üleolevat või kõiketeadvat suhtumist, pigem hindas ta uute tulijate värskeid ideid ja tegutsemisuljust, pakkudes toeks oma kogemusi ja teadmisi.

Reet Krusteni loendamatutest arvustustest ja lastekirjanduslikest artiklitest ilmneb juba algusaastail tema kompromissitu loomus ja nõudlikkus lastekirjanduse suhtes. Tema vääramatu põhimõte oli XIX sajandi lõpust tuttav lausung „Ainult parim on lastele küllalt hea.“. Isegi juhtudel, kui kiputi rohkem kirjaniku poolel seisma – teda lohutama, altminekuile vabandusi otsima, leidis Reet Krusten, et lastekirjanduse keskmes peab olema laps, kellele kirjutades ei tohi teha mingit hinnaalandust. Nõnda kannab ka Reet Krusteni lastekirjanduse ülevaade „Eesti lastekirjandus“ pühendust just talle kõige olulisematele, tema lastele Kertule, Anule, Keiule ja Laurile.

Eesti Lastekirjanduse Keskus

Eesti Kirjanike Liit

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht