Reet Sool 1. XII 1951 – 30. XII 2021

Aastavahetuse eel lahkus meie seast kirjandusteadlane, luuletaja, kauaaegne Tartu ülikooli hinnatud ja armastatud õppejõud Reet Sool.

Ta sündis Pärnus, lõpetas Pärnu I keskkooli, kuid tema elu oli aastaid seotud Tartu ja Tartu ülikooliga. Romaani-germaani filoloogia eriala lõpetamisele 1976. aastal järgnes aspirantuur, mis päädis kandidaadiväitekirja „Satiirilised tendentsid XX sajandi 1960ndate ja 1970ndate Ameerika romaanis“ kaitsmisega Moskvas.

Reet Sool jäi tööle Tartu ülikooli, töötades algul võõrkeelte kateedris ja seejärel 2015. aastani anglistika osakonnas. Ta täiendas end Toronto ülikooli juures Kanada kirjanduse alal ning pälvis Iiri saatkonna stipendiumi iiri kirjanduse kursuse väljaarendamiseks Belfasti Queensi ülikoolis. Ameerika kirjanduse uurimiseks sai ta USA saatkonna stipendiumid stažeerimiseks Michigani ülikooli ja Berkeley California ülikooli juures. Ta oli Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni asutajaliige, Põhja-Ameerika Balti Keskuse, Eesti Briti Uuringute Keskuse liige, Eesti Kanada-uuringute Assotsiatsiooni asutajaliige ja president ning Eesti Kirjanduse Seltsi liige.

1994. aastal andis väliseestlaste kogukond Reet Soolale Henrik Visnapuu fondi preemia Visnapuu luule tutvustamise ja inglise keelde tõlkimise eest. Selle teemaga oli ta tegelenud juba Nõukogude ajal, kui Visnapuu eksiilis kirjutatu oli peidetud suletud fondidesse.

Reet Sool debüteeris väljakujunenud luuletajana kogumikuga „Jahe kuu“ 1997. aastal. Seejärel ilmus veel kaks kogu: „Murdub äär / River Runs“ (2001) ja „Õrn Morpheus / Sweet Morpheus“ (2007), mis sisaldavad eesti- ja ka ingliskeelseid luuletusi.

USA Clarksoni ülikooli kirjanduse professor Jonathan Fairbanks on kirjutanud kogumiku „Õrn Morpheus“ järelsõnas: „Reet Soolal on intensiivne efemeersuse-, kurbuse- ja kaotusetaju. Tema luuletused ei kõnele võidust, vaid kaotusest. Ta näeb elu taanduva voona, nagu elades me vaid sureksime, ehkki see ei ole üks ta teemadest. Võiks arvata, et selline intonatsioon ja meeleolu peletavad eemale. Kummaline küll, kuid see on hoopis ligitõmbav, sest me tunneme, et ta ei kohku tagasi selle halli ees. Tema luules on julgust.“ Tartu ülikooli maailmakirjanduse õppetooli toimetaja Lauri Pilter on iseloomustanud Soola luulet inimeste une­nägudena, kelle elu kütkestavam osa kulgebki magamiskambris une vallas. Nende unenägudes leidub valulist ja piinlikku, ebamugavat ja häirivat, aga käsikäes kõige sellega mingit valus­täidlast võlu.

Jäägu hüvastijätuks sõpradelt mälestuslõik Toomas Raudami sulest: „Mäletan su sõrmi. Sõrmed võtsid varre küljest vaarika ja pistsid suhu. Rääkisime kirjandusest, mäletan. Sa ärritusid, su nägu läks liikvele, sinna ilmus nahaalune värelus. Nagu vaikivasse jõkke. Su huultele tekkisid punased marjatäpid. Seda, millest me rääkisime, kui rääkisime kirjandusest, mäletan ma täpselt. Kirjandus ei ole kirjandus. Kirjandus on pühamu, kuhu pääsevad vaid väärikad, väärilised. Sina olid üks neist. Sind tegid selleks su sõrmed. Kes armastas Reeta, armastas maailma.“

Reet Soola ärasaatmine Tallinna krematooriumis homme, 8. jaanuaril kell 14.30.

Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsioon

Eesti Kirjanduse Selts

Kolleegid Tartu Ülikoolist ja sõbrad