Rein Raua vahepeatus teel mitmekihilisusesse

Peeter Sauter

Rein Raud, Rekonstruktsioon. Toimetanud Pärle Raud, kujundanud Mari Kaljuste, kaanefoto Peeter Laurits. Mustvalge, 2012. 264 lk. Tore, et raamatuid kirjutavad erineva taustaga inimesed (kelle hulgast vaid mõni üksik on ülikoolis kirjanikuks õppinud ja eestlaste puhul siis Moskvas). Vaatan viimaseid raamatuid oma laual ja autorite nimesid. Madis Kõiv on füüsik, Tarvvi Laamann kunstnik ja rasta-DJ, Andrei Ivanov – jah, ei oskagi öelda, domineeriv on vist endine emigrandistaatus. Nii tuleb erinevat kraami. Sümfooniaid heliloojaks õppimata suuremat ei kirjutata ja kunstnike hulgas domineerivad kunstiharidusega tegijad (okei, Madis Kõiv maalib ka). Kirjanduses saadakse diletandist profiks märkamatult ja kummalisi isikupäraseid radu pidi ekseldes (kui saadakse) ja tore on. Ja veider, et raamaturiiulil on autorid, kellest osa on erudeeritud ja peaksid olema väga targad ja teised ehk parajad harimata turakad, kuidagi võrdsed. Kirjandus on demokraatlik värk. Tundub, et tarkusi on mitut sorti: elutarkusi, kirjutamistarkusi. Need pole korrelatsioonis akadeemilise haridusega ja neid peab avastama ja leiutama iseseisvalt. Ja tore, et õppind mehed, kelle hõivatus on suur nagu Rein Raual, ikka ka kirjutada viitsivad ja tahavad. Miks tahavad, jah, kui vaid teaks. Erinevad on ka kirjutajate eeskujud. Raua Rein on viidanud sümpaatiale Alessandro Baricco suhtes ja see on pand mind kukalt kratsima. Minu jaoks (ehk ekslikult) on Baricco tiba konstrueeritud, tehtud ja vuhvel nagu populistlik ja pop magusapoolne kraam tihti. Aga maitsed on erinevad. Ise ma Bariccot teha ei oskaks. Ega Rein ju ka päris Bariccot tee (kuigi sugulust ja kokkupuuteid on), teeb ikka Rein Rauda. Muidugi, konstrueeritud asjade puhul, nagu seda on ka „Rekonstruktsioon”, on oluline, kui peent mõttemängu arendatakse ja kas on võimalik loogikakäänudega lugejat õnge võtta (Borges tegi loogilisi konstruktsioone ju maru võluvalt). Selles on Rein Raud läinud kogu aeg paremaks.

Kui „Kägude öös” oli maakolkas salapärase sekti hämara asjaajamise maailmaparanduslik eesmärk väljahautud käopoegade taevasse toimetamine, siis sellele pointile pihta saada oli mul raske. Kägu on siis justkui ärahirmutatud noore inimese metafoor ja jutus loetakse käomunadele ette rahustavaid tekste. „Kägude ööga” seob uut romaani mitu niiti, näiteks refereeritakse teatud pidulikkusega, milliseid peeni sööke süüakse ja jooke juuakse, ja seda on Raua tekstides tihti. Filosofeeritakse targalt ja tarmukalt ja üle kõige tahetakse päästa maailma, aga maailm justkui ei kuule ega mõista seda päästmist. Noh, ehk mingi osa maailmast saab siiski päästetud.

„Hotell Amalfi” sisekujundusgeeniuse kapseldumine oma kujutluslikku maailma muutus enne raamatu lõppu aimatavaks, ehkki pinge püsis siiski kenasti. „Vennas” tehti väljapeetult vesternistiili ja viidati Clint Eastwoodile. Tunnuslik on kõigi raamatute juures süžeelise põnevuse taotlus (ja miks peaks raamat igav olema?), ehkki kauniskirjanduse hulgas on monotoonset kraami küllaga). Põnev on ka „Rekonstruktsioon”, aga nii lugu kui karakterid on nüüd muutunud mitmekihilisemaks ja see on ju aiva hea. Autor viitas tollele ajakirjanduses ka ise. Et peategelane Enn Padrik ei jaga autorina ühegi tegelase positsiooni ega mõtteid täielikult, aga pooldab üht-teist nii oma tütre surma lugu lahendava minategelase kui näiteks nihilistliku inimestehullutaja ja esoteerilise valvuri Androidi hoiakutest. Eks see lugedes huvi üleval hoiab ka.

Samas on need tegelased veenvamad kui Raua varasemate teoste mõnikord mõnd ideed illustreerivad kujud, näiteks samuti maakolkas metafüüsilisi häppeningiprojekte arendav Krahvinna von Richter, kes samuti oma maailma kokku kukutab ja ses kokkukukkumises katarsise leiab. Mina muidugi sooviksin, et Rein Raud ideedemaailmast inimeste juurde liikudes jõuaks realistlikumale elukujutusele lähemale ja kirjutaks asjadest, mis puudutavad teda emotsionaalselt, kasutaks talle tuttavat maailma ja ainest. Aga pole minu asi maestrole uusi viise ette laulda. Mõtlen vaid, et mis siis saaks, kui ta võtaks ette ja taolist teksti teeks. Võib ju öelda, et ususektide inimesehullutamine ongi Raua suurim südameasi ja tema elu kese, aga see on tiba veider. Meil Eestis ususektide noortehullutamine ju eriline probleem pole. (Olgu, oli Elu Sõna, aga vist suht süütu oma parapalvetega.) Või et maailm lagunevat ja minevat hukka? Seda on ta ju kogu aeg teinud, samamoodi nagu nooruski väsimatult hukka läheb.

Tagantjärele kokku võttes on „Rekonstruktsiooni” stoori ju üsna lihtne. Vähihaige mees uurib, miks ja kuidas sai surma ta tütar, kes oli kampa löönud maamajas resideerinud hämaravõitu poolreligioossete esoteerikutega, ja avastab, et mitte ta tütart ei tapetud, aga hoopis kriisis tütar tappis kolm sõpra ja iseenda (või siis viis teise ilma kõrgemale tasandile).

Ameerikamaal ja Jaapanis on selletaolist juhtunud. Mul on tunne, et meil tuleb veel tükk aega Eestit arendada, et me igavledes jõuaks nii kõrgesse tsiviliseeritusse, heaollu ja kultuuri, et hakkame end lõbu pärast surnuks mõtlema. Esialgu tuleb rabeleda, et igapäevajamades hakkama saada, ja siis pole aega midagi sellist teha. Muidugi, võimalik, et kuskil on juba siniverelisi rantjeesid või miljonärilapsi, kes noid asju hauvad.

Skeem meenutab mulle Alain Robbe-Grillet’ romaani „Kummid”, kus peategelane uurib mõrva ja lõpuks tapab kogemata mehe, kelle mõrvajuhtumit uuris ja kes oli sinnamaani täiesti elus. Meenutab ka Ameerika filme, kus on kaduma läinud keskse tegelase identiteet (näiteks „Bourne’i identiteet”) ja seda jahitakse kogu filmi jooksul ja pinget hoiavad üleval paar loogikauperpalli ja lõpplahendusena on tavaliselt lihtne peategelane ootamatult kõva kangelane. Elust on need põnekad kaugel, aga paljude arvates ei peagi haisvas elus liialt sügavale kaevama. Mõni elevandiluust või eebenipuust torn on ajaveetmiseks ilusam paik. Jah, ka John Fowlesi „Maag” kasutab üpris sarnast müstikasugemetega hullutavat sektielu ja identiteedijälitamise ja tegeliku loo kihthaaval lahtikaevamise konstruktsiooni (ja jättis konstrueerituna mind kahjuks suht külmaks, mõni ta lihtne ja inimlik lookene puudutab rohkem).

Veel mõned ääremärkused ja juhumõtted. Joseph Heller ja Kurt Vonnegut arutlesid kord ajakirjas Playboy, et seksi kirjeldused ei mõju kirjanduses erootiliselt. Tõepoolest ei mõju. Erootiliselt mõjub varjamine ja vihjamine, mitte näitamine. Kui kabarees oleksid tantsijad alasti ja rinnad hüpleksid kankaanile kaasa, oleks seal sama vähe erootikat kui kõrbes jalutavate alasti neegrinaiste näitamises. (Aga kas seksikirjeldust kasutavad autorid üldse tahavad genereerida erootikat, ehk tahab mõni hoopis vabaneda võltserootikast?) Nüüd on Rein Raual episood, kus araablased vägistavad Pariisis peategelase tütre Anni.

Selle akti kulminatsiooni juurde viiakse meid kättpidi päris kaua ja pinget üles kruvivalt. Akti ennast ei kirjeldata. Mida sest saab järeldada? Vägistamise pikk sissejuhatamine ja lõppfaasi kirjeldamata jätmine loob stseeni kulminatsiooni lugeja peas. See on muidugi tehniliselt efektsem kui ärakirjeldamine. (Mäletan kooliajast Mikk Mikiveri õpetust, et kui nutab näitleja, on see igav, aga kui saab nutma panna vaataja, on võimalused palju suuremad.) Aga iga lugeja oma peas võibolla lõpuni ei vägista ka. See on lugeja enesetestimise koht. Kui vägistamises domineerib vastikus, võib jätta peas lõpuni minemata. Kui järele anda juba genereeritud erootikale, saab lugejast mõttes vägistaja.

Ja nüüd hops mujale. Kooliajal nägin Reinu toa seinal pilti, mis kujutas oma mõttemaailma kinni jäänud meest ja mille autor oli Reinule pilti kinkides juurde kirjutanud: „Murra oma maailmast välja, Rein!”. Paraku ei mäleta ma, kes pildi oli teinud. Ja mulle on tundunud, et see on teema, millega Rein Raud ongi tegelenud. Ei, mitte ise väljamurdmisega, aga inimestega, kes nii ehk naa oma mõtetesse kinni jäävad. Miks jäävad? Aga sellepärast, et nad on mõtlemises väga tugevad. Ja suudavad genereerida maailmu, mis on niivõrd fastsineerivad ja veenvad (nagu mõni unenägu), et hiljem ei pääse sealt enam minema. Ohtlik mäng. Eks seda on maailmakirjanduses ikka harrastatud. No võtke kas või Edgar Allan Poe või Gogol. Ja eks tänapäev genereerib ju lastelegi videvikke ja vampiire.

Teine Rein Raua keskne teema on inimestega, eriti noortega manipuleerimine. Muidugi, kui meiega manipuleerib väga võluv manipulaator, siis me võime hea meelega liimile minna. Ja kutsume seda näiteks armastuseks või usuks või kunstiks ja jääme kinni kui kärbsed kärbsepaberile ega tahagi lahti saada. Mäletan, kuidas Rein Raud kritiseeris aastaid tagasi Dale Carnegie’ oopust „Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi” kui manipuleerimisõpikut. Siis ma jäin tahtmatult mõtlema vanale ladina fraasile „maailm tahab, et teda petetaks, ja sellepärast petetaksegi”. Manipuleerimine on ju tihti alateadlik ja sündinud manipulaatoril on raske manipuleerimist vältida. Manipuleerib lapsele unejuttu ette lugev isa ja lavalaudu mõõtev näitleja publikuga. Ja see on kena. Ja lugejaga manipuleerib ka kirjanik. Ja on hulk õpetusi, kuidas iseendaga manipuleerida, et maailmas paremini toime tulla.

Ju vist tulebki siis iga juhtumit eraldi vaadelda ja teema ei ammendu iial. Ehk leiab Rein Raud teema lahkamisel uusi ja uusi kihistusi. Põnev oleks. Lugupidamisväärt on ka see, et teksti ja tegelasi kihilisemaks ja loogikat käänulisemaks ajades suudab Rein Raud hoida oma teksti lihtsa.

Lugejasõbralik ja suht kergelt neelatav kraam igas vanuses ja ettevalmistustasemel lugejale. Vist seda lihtsust on aja jooksul juurde tulnud. Mõtted on selgemaks läinud. See on huvitav, et saab minna ühekorraga keerulisemaks ühest otsast ja teisest lihtsamaks. Kui oskaks, teeks järele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht