Reisile kiwaga

INDREK OJAM

kiwa, Lennuki kõrval toas. Toimetanud Joanna Ellmann. Illustreerinud Mihkel Kleis, kujundanud Tuuli Aule. Mükoloog Hasso Krull. ;paranoia, 2014. 192 lk. Mis oleks põnevam reisimisest, juhul kui reis tõepoolest õnnestub? Sellisel puhul on tegu seiklusega – nii on seda ehk kõige parem määratleda. Seikluse minimaalne määratlus omakorda võiks koosneda kohtumisest mingisugust sorti Tundmatuga. Kui hakkan lugema reisiromaani, siis see on ainuke asi, mida kindlasti ootan: et väljutaks tavapärasest ja kohtutaks millegagi, milleks parasjagu täielikult valmis ei olda. Valiku kõikvõimalike aegruumi elementide vahel selle teostamiseks teeb juba autor, kelle käed (jalad, silmad jne) selleks täiesti vabad on. Aga nende minimaalsete nõuete juures on reisiromaanil nagu kirjandusel üldiselt veel üks igasuguse lugemise alustingimus. Kirjutaja peab suutma oma reisikohtumisi lugejale edukalt vahendada. Kommunikatsiooni puudulikkus või katkendlikkus on miski, mida iga autor saab endale lubada vaid vähesel määral, et temaga kontakti saavutamisest üldse ei loobutaks.

kiwa lennukiromaani saatvatest probleemidest ongi ehk suurim kontakti katkendlikkus. Kohati näib tekkivat oht, et romaan ongi ise „see staatiline mull”, mis „asetseb väljaspool kirjeldumi ja lineaarseid külgnevusvooge” ja jääb niimoodi „üheks järjekordselt seletamatuks, hermeetiliselt enese kohal sulgunud ruumiks” (lk 90). Muuseas, niisuguseid üliabstraktseid lauseid, mis ei osuta lähemal süvenemisel millelegi, aga iseloomustavad kaudselt teost ennast ja selle (varjatud) mõtet, on tekstis hulgi. Aga on ka lauseid, mis kõlavad mahlaselt eneseküllastena peaaegu ilma kontekstita: „Olles jutu osavalt mujale juhtinud, asetub tekst sujuvalt tagasi raamatusse” (lk 149), „Lihtsamalt väljendudes, tegu on peaga, mis on seestpoolt palju suurem, kui väljast” (lk 158).
„Lennuki kõrval toas” sisaldab kõigepealt Hasso Krulli pisikese kommentaari ja toimetaja Joanna Ellmanni eessõnast tekkiva metafiktsionaalse raamjutustuse. Saame teada, et loo on rääkinud väike rändav tehisintellekt. Järgneb lugu ise, mis on jaotatud peatükkidesse nelja päeva all, mille jooksul salapärane väike vennike (kelle kohta on tõesti raske midagi täpsemat öelda) seda jutustab. Kes kiwa loominguga vähegi tuttav, see teab juba, et konventsionaalse reisinarratiivi leidmisele tekstist pole mõtet loota, nagu ka enam-vähem lineaarse jutustuse eristamisele kaootilisevõitu tekstivoolust. Hermeetilisus jääb kehtima kohati lausa tüütu määrani ja võib vähem kannatliku meelega lugeja eemale peletada.
Lootusekiir ei taha aga kaduda: nii ilus punane väike raamat peab ju peitma endas mingisugust üllatust või riugast. Tõepoolest, neile, kes vastu peavad, hakkab midagi paistma, hiljemalt raamatu lõpuosas. Mis paistab, on arusaamine, et „Lennuki kõrval” nõuab teatud erilist sorti lugemisviisi. Loomulikult ei tasu seda lugeda nagu klassikalist psühholoogilist romaani või teadusteksti. Lähenemine sellele võib  muide vägagi varieeruda: võib lugeda üksikuid peatükke võrdlemisi vabalt valitud kohtadest, võib lugeda järjest, jättes vahele monotoonsemad kohad ja hüpates edasi mitme rea kaupa. Siin maksab peaaegu üheselt filosoof Gilles Deleuze’i soovitus kriitikutele tema ja Felix Guattari raamatute lugemise kohta, mille ta vastandas pingsalt tähendust otsivale, klassikalisele lugemisele: „Raamatut võetakse väikese mittetähistava masinana, kus ainus probleem on „kas ta töötab ja kuidas ta töötab?”. Kuidas ta sinu puhul töötab? Kui ta ei tööta, kui midagi ei juhtu, võta siis teine raamat”.* Selline ühendus Deleuze’i ja Guattari töödega ei ole siin ainuke ja juhuslik. Kogu raamat kannab nende kahe prantsuse mõtleja õpetuste vaimu, pildudes väga palju segatud, tükeldatud ja muundatud tsitaate. See tähendab, et lennukiromaan ei ole ainult teos, mida see filosoofia hästi avab või iseloomustab, vaid on võtnud ette ka prantslaste mõistevara kasutamise rändroboti reisi kirjeldamiseks. Esineb viiteid risoomile, urgudele, keha ja organi kontseptsioonile, raamatu teise osa pealkiri „Anti-Edisson” on selge viide „Anti-Oidipusele” väikse nihestusega jne. Siit tuleneb ka raamatu eripära.
kiwa reisiromaan ei ole mõeldud väga laiale lugejaskonnale, pigem kitsale, kes on mingilgi määral kodus teadus- ja filosoofiadiskursustega. Põhiküsimus on niisiis, mis juhtub nende diskursustega lennukiromaanis, kuidas autor neid kasutab ja mis neist selle käigus n-ö järele jääb. Ja see ongi kõige huvitavam. „Lennuki kõrval toas” ei ole mingil juhul paroodia, kuigi lõiguti võib selline mulje jääda, näiteks lugedes peatükki „Hekk”, mis pillutab matemaatilist žargooni. Lähemale jõuaks pigem pastiši määratlusega. Teaduslik-fantastiline ja filosoofiline sõnavara ei naeruvääristu kiwa hüperboolide mõjul, omandab aga teatud kummalise kuju. Kohati oleks nagu mõisteid enam-vähem õigesti kasutatud, hetk hiljem tuuakse sisse mingisugune näiliselt täiesti asjasse puutumatu detail või veider, justkui täiesti vales registris sõnakasutus. Vahepeal tundub ka paraku, et autor on end autopiloodi peale unustanud ja mõnede peatükkide eesmärk jääb pisut segaseks. kiwa teksti võiks võrrelda hiiglasliku vanaraualaoga, mis koosneb dekonstrueeritud (siin selle sõna tehnilis-mehaanilises tähenduses) teaduskeele ja tunnetusteooria tükkidest. Need jupid ei ühildu aga enam usaldusväärsel moel tervikuks. Selle olukorraga tutvustabki meid väike peategelane, kelle „pea seest tilpnesid mingid asjad, mis meenutasid kaameraid, jälgisid teda ja kontrollisid ta mõtteid. Panid neid talle pähe, tekitasid illusioone tunnetest ja aistingutest, mis kunagi päris olla ei saanud, sest ta pärines nullist” (lk 5). Tuleb ehk tuttav ette? See tegelane ei ole ju keegi muu kui subjekt ise – Meie.
On ju teada, et kõige moodsamatel teaduslikel uuringutel (nt kognitiivteadused ja neurobioloogia) põhinevad teooriad määratlevad kogu inimese mina ja teadvuse peamiselt kui neuronite interaktsiooni ja teiste bioloogiliste ja evolutsiooniliste protsesside käigus tekkiva sekundaarse pinnaefekti. Võõrandunud on ka selle subjekti ihad ja unistused: harilikult on need projitseeritud elektroonikaseadmete ekraanile ja tihti võtnud lameda konsumeristliku kuju. Kas võime kiwa romaani lugeda kui ulmelist vaadet võrdlemisi düstoopilisest lähitulevikust, kus tehnoloogiaga manipuleerimise käigus ongi inimsubjektist järele jäänud masinasse pagendatud ja oma teadusdiskursusesse lootusetult ära eksinud õnnetu tont, kes enda loodud varemete vahel ringi eksleb? Niisugune visioon tulevikust, kus inimene oma loodud tehnoloogiale mingisugusel põhjusel alla jääb ja kängub, on juba üsna kulunud ja kiwa raamat ei viita tegelikult mingisugusel eriliselt eksplitsiitsel viisil tulevikule. Juba mainitud neuroteadustel põhinevad isiksuseteooriad on juba 20–30 aastat vanad, „Maatriksi” („The Matrix”) esilinastusest möödub 15 aastat. Kosmose vallutamise plaanid on ammu maha kantud. Faktid ja määr, mille järgi nüüdisajal mingisuguse kultuuriteksti ulmelisus ära tuntakse, illustreerivad taas ilmekalt, kui visalt ükskõik missugune vähegi usutav tervikpilt reaalsusest ennast tänapäeval kätte annab. Ikka ainult kildude kaupa, vihjamisi nagu juhuslikke päikesekiiri peegeldades. Õnneks hakkab „Olematute raamatute antoloogia” ümber käinud poleemika mõjul ehk hajuma arvamus, et eksperimentaalkirjandus on mingisugune veidrike idiosünkraasia ja eralõbu. Maailmas, kus on raske ette ennustada juba paari kuu sotsiaal-poliitilisi suundumusi ja nii teaduse kui religiooni autoriteet hõlmava maailmapildi tagatisena on üha õõnestumas, peab kunst võtma enda kanda aina suurema koorma. Nii et vaevalt ulmelise „Lennuki kõrval toas” teemaks on pigem olevikus orienteerumise raskused.
Kirjanduse kõige tõsisemas mõttes tunnetuslik funktsioon, võime fik­tsiooni kaudu muuta-rikastada iga­päevast reaalsustaju, tingib paratamatult ka selle vormide killustumise, sest maailm on paraku juba vaevu hõlmatavalt keeruline, ükskõik kui suur ei ole ka kiusatus seda kiiresti mõnda pealkirjastatud sahtlisse suruda. Nii lepib tundlik lugeja, kes ei taha jääda pelgalt kapriisseks tarbijaks, sellega, et on erinevaid romaani tüüpe ja need kõik toimivad tegelikkuse suhtes ka natuke erinevalt. Iga julge kirjanik riskib teele asudes mitmete ohtudega ja kiwa on usutava tervikmulje nimel andnud kõvasti järele teksti kommunikatiivsuse arvelt – raske on seda mõne tuttava žanri järgi mugavaks ja üheselt mõistetavaks teha. Kummalised detailid ja omavahel segatud teadusžargoon domineerivad (lühemas plaanis) selge tähenduse üle. Sellegipoolest kannab raamat oma loo välja – otsad tõmmatakse ilusti kokku. Küllalt jõuliselt toimivad ka Mihkel Kleisi pildid, mis moodustavad kiwa tekstiga hea ansambli. Seekord võib tõesti öelda, et raamatu kujundus tervikuna on kirjaniku sõnumile maksimaalselt toeks.
„Lennuki kõrval toas” on julge katse kirjeldada ohtralt paljusid abstraktse mõtte kurve ja miksida omavahel eri diskursusi võimalikult väheste piirangutega. Ja ootamatult võtab see tegevus mingisuguse alkeemilise nõidumise vormi. Tinglik reisiromaani-määratlus on kõigeks selleks andnud parima formaadi. Rohkem üllatusi reetmata – niimoodi seda lugeda tulekski.

* Gilles Deleuze, „Kiri karmile kriitikule”. Tsiteeritud Hasso Krulli eessõnas raamatule „Kafka. Väikese kirjanduse poole” (1998, lk 25–26).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht