(Riigi)eksamid – kellele ja milleks?

HELIN PUKSAND

Nii nagu igal aastal saabub kevad, tulevad igal aastal ka riigieksamid. Ja nii on Eestis juba rohkem kui paarkümmend aastat. Selle aasta eesti keele eksam oli 25. aprillil, matemaatika eksam on aga selle artikli ilmumise päeval.

Alates 2014. aastast lõpetati õpilastele eksamivalikute pakkumine ja kõigil abiturientidel on gümnaasiumi lõpetamiseks vaja teha kolm eksamit: eesti keeles (vene koolides eesti keel teise keelena), matemaatikas ja võõrkeeles, kusjuures võõrkeeleeksami saab asendada rahvusvahelise eksamiga.

Muudatus kohustuslikes eksamites tõi kaasa ka muudatuse hindamises: kui varem sai õpilane eksamilt läbi 20 punktiga, siis nüüd piisab vaid 1 punktist. Selline hindamissüsteem võimaldab eksamiga lihtsamini hakkama saada, kui edasiõppimise plaane ei ole. Need, kellel kindel eriala silme ees, pingutavad hea tulemuse nimel niikuinii. Nii eesti keele kui ka matemaatika eksami eristuskirjas on aga öeldud, et „riigieksamite läbiviimise eesmärk on hinnata gümnaasiumi riikliku õppekava üldpädevuste, valdkonnapädevuste, läbivate teemade ning kohustuslike kursuste õpitulemuste omandatust“, mille põhjal eeldaks, et omandatud on vähemalt pool õpitust. Millise järelduse saab aga teha eksamitulemuste põhjal, kui näiteks 2021. aastal saavutas alla 50% tulemuse 30% eesti keele ja koguni 65% kitsa matemaatika eksami tegijatest? Ehmatab eelkõige mõte, et paljud noored inimesed on 12 aastat koolis käinud nii, et õpitust on suurem osa omandamata. Pähe tuleb aga ka kahtlus, et eksamitega hinnatakse tegelikult midagi muud, mitte pädevust ja õpitu omandatust, sest kuidas muidu nõrku tulemusi nii palju on.

Kui 2012. aastal traditsioonilisest lõpukirjandist loobuti ja toodi sisse lugemisülesanded, oli asja mõte muuta kirjutamisülesanne tekstipõhiseks, sest küpsuskirjandite ettevalmistus tähendas sageli valmis kirjandite päheõppimist ja selle eksamil esitamist. Tõsi, see tagas nii mõnelegi õpilasele palju parema tulemuse, kui ta ise kirjutades oleks saanud. Tekstipõhine ülesanne aga tähendab seda, et tekste ei ole vaja pähe õppida ja õpilane saab kirjutamiseks mõtteid juba lugemisülesandeid lahendades. Kui õpilasest ei saa just kirjanikku, siis tulebki tal edaspidi vaid alustekstidele tuginedes kirjutada. Selle­aastane eksam on taas tõstatanud küsimuse, miks ei ole kirjutamisülesanded seotud kindlate teemadega, näiteks ei olnud sel aastal võimalik kirjutada eestlusest või sellest, kuidas inimeseks saada ja jääda. Tegelikult on vastus mul siin lõigus juba olemas: kui on teada, et igal aastal tulevad mingid kindlad teemad, siis hakatakse nende teemadega kirjandeid koolis harjutama ja neid ka pähe õppima, mis kaotab kirjandi kirjutamise mõtte – näidata iseseisva mõtlemise olemasolu.

Kui traditsiooniline kirjand eeldas enamasti kirjandusnäidete kasutamist, siis praegune eksam seda ei nõua. Olenevalt ülesandest võib õpilane näiteid tuua ajaloost, ühiskonnast, teatrietendustest, filmidest vm ehk õpilane saab näidata oma teadmisi laiemalt – ei pruugi ju õpilase lugemus piirduda vaid ilukirjandusega. Lugemisülesannete tekstid peaksid esindama ilukirjandust, publitsistikat ja (populaar)teadust, kuid olenevalt aastast võib üks või teine tekstiliik jääda esindamata. Näiteks sel aastal ei kasutatud ilukirjandusteksti. Emakeeleõpetaja tahaks näha aga just ilukirjandustekste ja ootab kirjandis kirjandusnäiteid. Nii on tõusnud õpetajate seas pahameel: selleaastane eksam näitab, et riik ei hooli kirjandusest kui õppeainest ja küllap plaanib selle õppeaine peagi kaotada. Tegelikult seda hirmu muidugi (veel) ei ole. Samamoodi võiksid küsida ju ka keemia- või füüsikaõpetajad, kas riik enam neid õppeaineid ei väärtusta, kui nendes ainetes riigieksameid ei ole. Küllap järgmisel aastal on taas üks lugemistekstidest ilukirjanduskatkend ja kirjutamisülesannetes soovitus tuua näiteid kirjandusest.

Igal juhul tundub, et tuleks veel kord läbi mõelda, kellele ja milleks riigieksamid on mõeldud. Kui soovitakse hinnata pädevust ja õpitu omandatust, siis tuleks mõelda eelkõige sellele, miks on praegu nii paljude õpilaste tulemused nii kehvad ja kuidas ikkagi tagada õpitu omandatus. Samuti võiks emakeeleõpetajad ja eksamite tegijad istuda koos laua taha ja arutada, mida õigupoolest oodatakse õpilaselt eesti keele eksamil. Kas piisab emakeeleõpetaja tööst või peaks kaasama ka ajaloo, loodusainete jm õpetajad, sest eksami sisu väljub emakeeleõpetajate pädevusalalt?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht